Kevadtalv on tüütu. Kohe kuidagi ei raatsi talv oma positsiooni loovutada. Teinekord teeb see tuju mõruks ja olemise nigelaks. Mõnikord kipub isegi kergelt nina kirtsu ja suu vingu minema. Ja siis on jube lihtne ilma kiruda, et pole ikka see õige. Aga ega ilmavana kuule, tema toimetab ikka omasoodu. Saadab külma kraevahele ja ainult paremal päeval halastab ning korjab pilvekardina veidikeseks päikese eest ära. Küllap on targem ikka ise enda tuju üleval hoida kuniks suur kevad pole veel tulnud ning enda ebusesse haaranud. Tuulutamine teeb alati head. Ja just nüüd tasub linnapeale tuuritama minna, sest paljud restoranid on kihinat-kahinat täis ning päris tihti kostub spontaanseid šamapnjakorgi plumpsatusi. Klaasike šampanjat mõjub alati turgutavalt. Justnimelt klaasiga šampanja pakkumised on need, mis sel kevatalvel restoranides ilma teevad.

Šampanja, see jumalate jook, on küll loodud eriliste sündmuste tähistamiseks, aga klaasike võib võluväel muuta luksuslikuks ka täiesti tavalise teisipäeva. Siinkohal olgu meelde tuletatud, et šampanjat mainides käib jutt ikka Champagne maakonnas toodetud klassikalisel šampanja meetodil valmistatud ning kindlatele apellatsiooni nõuetele vastavast joogist. Šampanja on jook, mille tegemine on kõike muud kui lihtne. Kulub aastaid kuni kriidisel pinnasel kasvanud viinamarjade eripärasused muutuvad pudeleid tantsitades šampanjapokaalis pärlendavateks mullideks. Iga šampanjapudeli taga on tohutu töö, pühendumus, kirg ja looming. Tänu sellele mõjubki šampanja nii eriliselt. Ja need esimesed lonksud, kui peened mullid kurgulage kõditavad on jumalikud. Aga olgem ausad, tihti klaasikesest täiesti piisab, et ennast juba erilise ja väljavalituna tunda.

Šampanja on ka erakordselt tänuväärne jook toiduga sobitamiseks. Rosé šampanjadega on võimalik tutvust teha mitmetes restoranides Tallinnas, Tartus, Otepääl ja Pärnus. Veuve Clicquot, Ruinart ja Moët & Chandon on need väärikad šampanjad, mille eripakkumine restoranides koosneb sõbraliku hinnaga klaasist rosé šampanjast ja selle juurde sobitatud roast. Maitsmisega pole mõttet viivitada, sest pakkumine on jõus vaid märtsi lõpuni. Kes vajab nüüd ja kohe kiiret poputamist võiks sisse põigata mõnda restorani, millisesse täpselt tasub minna, saab siit järgi vaadata.

Mina piilusin sisse päris mitmesse roosat mullijooki pakkuvasse restorani ja minu muljed  said kirjud. Teadupärast ei jäta šampanja ju kedagi külmaks, vaid kütab kirgi.

Restoran Kadriorg pakub pokaali Ruinart rosé’d ja sinna juurde sobitatud foie gras triot.
Restoran ise on kuuldavasti ärganud uuele elule, ehkki sisekujunduses muudatusi väga ei taju. Ümbrus on küll  hubane ja mugav, aga ka juba pisut aegunud näoga. Sisekujundus on minetanud juba jupp aega tagasi oma värskuse ja aktuaalsuse ning mõjub seetõttu veidi igavalt.

Menüüd lehitsedes tekkis küll soov nii mõndagi maitsta, kuid seekord piirdusin siiski vaid šampanja ja suupistega. Rõõmu teeb šampanja serveerimine. Väärikalt ja õigest klaasist, sobival temperatuuril ning šamanjaklaasiks pole õnneks valitud värskuse minetanud sirgete seintega flute , vaid lubatakse mullidel vabalt joosta pisut laiemas pokaalis. Imeline nektar maitsebki nii veatult. Laseb tunda marjade täidlusest ja hästi balanseeritud happest sündinud joovastavat maitset.

Suupisted on oma luksusliku tekstuuri ja komponentide valikuga on uhked ja peenutsevad. Valikus on kolm erinevat toekat ampsu, mis on loodud maitsemeeli ergutama kindlas järjekorras, Kahjuks unustab teenindaja sööja juhendamata, aga et päästa oma kätetööd jookseb kokk isiklikult köögist saali seletusi jagama ja suupisted jõuvad minu suuni õiges järjekorras. Alustada tuleks nimelt kõige kergemast ehk maasika, mango ja foie gras´ga ampsust, edasi siirduda veidi tugevama maitskoosluse juurde, mis seab foie gras partneriks balsamico marjade ja kirsiželeega. Lõpetuseks jäi maitsemeelte premeerimine valge šokolaadi sisse peidetud kreemise foie gras’ga. Igati väärikas jook ja külluslikult rikkas suupistevalik on kindlasti hea hinna ja kvaliteedi suhtega kooslus, kuid joogi ja kreemise foie gras (mida oli tõesti ohtralt) sobivust minu suu päris perfektseks ei kiitnud. Šampanja, muidu igati tore happesust oli, õilsale ja rammusale hanemaksale pisut liiast. Kahjuks jäi kaunis liit sõlmimata.
Ja siis veel serveerimine. Kui leiaks koha restoranides, kus nendele äraleierdatud kiviplaatidele oleks rakendust, küll oleks tore. Keegi ei rõõmusta, kui need lauda kantakse. Ei klient ega teenindaja

Dominic veinirestoranil on oskusi toidu ja veini sobitamise osas kuhjaga. Vaatamata oma suurele kogemusele eelistasid nad jääda ka seekord klassikalise koosluse juurde. Pokaal Veuve Clicquot rosé’d saab kaaslaseks grillitud kammkarbid krabirisotoga. Ei saa kuidagi vastu vaielda. Toit ja jook on ideaalses taskaalus, teenindus on laitmatu ja serveerimine nõuetekohane. See, et minu taldrikul on kolme kammkarbi asemel kaks pole sammuti veel mingi õnnetus, kuna kammid on värsked lopsakad ja risoto täidab kenasti tühimiku. Kindlasti on siin tegemist küll kõige parema hinna ja kvaliteedi suhtega joogi ja toidu eest. Ometi jääb pärast restoranist lahkumist miski mind veidi kriipima ja sellist tunnet, et kohe tagasi kipuks, ei teki. Pisut liiga turvaline, äraleierdatud ja vanamoodne tundub Dominic. Sutsu värsket hingamist ja tuulutamist kuluks ära ka klassikule, muidu kasvab sammal selga. Eriti teravalt tuletab seda meelde restorani esimese saali sisseseade, see on tugevas vastuolus tagumise saali väärikusega. Aga, et maitsev poleks, seda kurta ei saa.

Hotelli Kolm Õde  restoranis Bordoo  on paari pandud pokaal Veuve Clicquot rosé`d ja lauda kantakse suupistelaegas, mis sisaldab peediga värvitud vutimuna, hirve tartari parmesanikrõpsul ja kõige krooniks hanemaksa “Roche”. Õilis jook on saanud täiesti sobivad kaaslased. Maitsed haakuvad briljantselt ja on hea mäng tuttavalt turvaliste maitsete ja pisut värskendatud lähenemise näol. Kolm suupistet toovad sisse kõik erinevad maitsed ja kogu see jada püsib ilusasti joogi nüansside kiiluvees. Teenindus on tähelepanelik ja kaks sammu kliendi mõttest ees. Jooki valatakse kahes jaos, et temperatuur ei langeks. Tase missugune:) Toidu serveerimisviis vast on pisut üle vindi keeratud, ei õigusta, ei loo mingit lisaväärtust ega meeleolu, trikitab niisama. Ja need toolid saalist viiksin ma välja, kui mulle vaid voli antaks. Aga seni istun nende peal vaguralt ikka edasi, seda enam,et uue peakoka loomingusse tahaksin küll rohkem süveneda. Seesama maitsekooslus leppis juba mu alateadvusega kokku, et Bordoo saab uue võimaluse kohe, kui sündmus sunnib või võimalus avaneb.

Hermitage restoran hotellis St. Perersbourg pakub pokaali Moët rosé’d, mille juurde serveeritakse boeuf a´la tartare. Peab ütlema, et jõulise värviga vein saab oma kaaslasega esimestest ampsudest suureks sõbraks. Siingi pole midagi ekstra sobitamiseks ette võetud, ometi üllatab see kooslus oma tugeva tõmbe poolest, sest tavaolukorras ise seda valikut ei teeks. Liha maitseb oivaliselt hästi. Teenindus on siin majas jahe ja kramplik, aga suuremaid apsakaid ei juhtu. Kelneri pettumus, mida ta halvasti varjab, kui piirdume vaid kahe klaasi šampanja ja eelroogade tellimisega pole vast väga mainimist väärt. Klaasid millest, õilsat rosé’d siin majas pakutakse on küll ajale jalgu jäänud, aga riivavad ainult trenditeadliku publiku silma ja suud.  See paksukoeline tõntsi jalaga sirgete seintega flute ei ole elegantse joogi parim kaaslane. Õigupoolest ei peagi ma, kuigi olen korduvalt üritanud, Hermitage’i päris restoraniks. See on midagi restorani ja lounge vahepealset. Madalad lauad pole kuigi mugavad pika õhtusöögi nautimiseks ja plastikust taldrikualused annavad vihje, et söö kiiremini ja katsu vähem lödistada:) Siiski loovad humoorikad fotod seintel vallatusele kutsuva meeleolu. Ma kujutan hästi ette, kuidas naistepäeval siin üks ülemeelik sõbrannade seltskond lustida võib. Rosé ja toores liha toetaksid seda ettevõtmist täiel rinnal.

Uustulnuk Nõmme mändide all on MuSu resto. Pokaal Veuve Clicquot rosé’ ja pliinid kalamarja, suitsulõhe ning hapukoorega on see paar, mida seal pakutakse. Siiski jään ma tagasihoidlikuks oma soovitusega seda maitsma tõtata. Mina annaksin neile veel aega kohaneda. Eriti peab harjutama köögimeeskond. Kui ikka pliinide praadimine veel välja ei taha tulla, tuleb köögis kõvasti higistada. Aga koha perenaine on lahke, teenindajad segaduses, aga õpihimulised ja miljöö on väga kutsuv ning hubane. Kohalike hulgas väga soositud, kuid kaugemalt kohale minemiseks siiski veel toores.

NOA-s pakutakse kirjade järgi pokaal Ruinart rosé’d ja õllega toidetud musta anguse carpacciot. Selleks, et seda saada tuleb kõva detektiivitööd teha. Mina proovisin mitut moodi jälile jõuda, kuid pidin siis lõpuks tunnistama, et mul on luureandmed, mis sellele paarile vihjavad. Carpaccio kohta on kenasti menüüs märge olemas, kuid puudub vähimgi kinnitus Ruinart rosé’kohta ning selle kohta, et seda klaasi kaupa saab. Teenindaja ka ei tea midagi! Lõpuks talle siiski meenus, et midagi vist oli jah ja läks otsima, kas on veel alles! Õnneks oli:) See läbi raskuste leitud paar oli minu suu jaoks olivaline. Õhkõrn ja maitseküllane liha oli seatud krõbeda leivaõhiku õrnale toele, seda ilmestama oli toodud  viskimajonees, pesto ja lendkalamari. Jook tuli selle kerge mänguga kenasti kaasa ja avas oma nüansirikkuse. NOA interjööris olen ma nõus istuma ka söömata, aga süües on ikka ütlemata mõnus, julge, üllatav ja mis peaasi maitsev. Teenindus, jah suht habras, jahe, aga suurtes piirides väga paigast ära ka ei lähe, aga liigne arrogantsus teeb vahel nõutuks. Ma saan küll aru, et hea stiiliga restoran imalavõitu roosa kujundusega flaierit oma tuppa ei lase ja tore ongi. Aga kliendile võiks ju siis ikka pakkumise osas teed juhatada. Või varjatakse seda sõnumit kiivalt ka teenindajate eest. Mine sa võta nüüd kinni.

Restoran Clazz pakub pokaal Veuve Clicquot rosé juurde kolm ampsu. Tiigerkrevetisabasid wakame ja värske kurgiga,  kitsejuustu  peedi hummusega ning  melonit Parma singi ja maasikaga. Clazzi ma šampanjat jooma enam ei läheks ja ei saa seda ka teile soovitada. Neid suupisteid oskab vähegi kokanuga käsitleda proovinud isik ise ka teha. Õilsat jooki kodus paremini serveerida. Selleks ei pea 45 minutit kõledas lokaalis passima kuni suupisted joogi kõrvale tuuakse.

Šampanjat pakkus Prike.