Blog, Köögiviljaroad, Supid

Külm tomatisupp

August 16, 2018

On tomatite kuldaeg. Appike kuidas ma armastan neid mahlaseid koduaia üliküpseid tomateid, mis kasvuhoonest korjates veel kuumust õhkavad, nagu hoiaksid päikesekera käes. Kuumalaine ajal ainus mõistlik söök oligi külmsupp, samas polnud mahti arvuti taga pikalt passida, et retsepti üles kiribada, parem oli kaelanai vees kükitada. Aga siiski on siin muidu nii tavalises tomatisupis meeldejätmiseks tore täiendus nektariinide näol. Nektariinid mitte ainult ei taskaalusta oma magususega tomati hapukust vaid lisavad supile ka ääretult meeldiva sametise tekstuuri. Puhas rõõm sünnib sellest parajalt vürtsikast blendritäiest ja valmistamine käib ka nagu niuhti. Ainult jahutamine võtab aega, nonii ühe rannaskäigu jagu. Aga seda mõnusam on päikesest kurnatud keha hea söögiga turgutada.

Kuna ma armastan kuuma ilma ja tomateid umbes samapalju. Noh nii kuuni ja tagasi, siis jäägu see supp meenutama seda kuuma ja kaunist suve, mis kaugeltki veel läbi pole aga mnjah, eks see kuldne sügis juba vaikselt kükitab ukse taga. Aga las ta tulla pealegi, patareid on laetud.


Tomatisupp

3- le

3 hästi küpset nektariini
6 hästi küpset tomatit
1 väike punane tšilli
1 laimi mahl
1 kurk
1/2 paprikat
80-100 ml vett või tomatimahla
soola
pipart
2 sl oliiviõli

Serveerimiseks kirsstomateid, nektariini ning värsket koriandrit ja rohelist sibulat.


Tee tomatite nahale terava noaga väike ristike. Vala tomatid keeva veega üle. See trikk lihtsustab hilisemat koorimist. Koori tomatid ja kurk. Puhasta tšilli seemnetest, kui pelgad liiga tulist maitset. Vürtsikama maitse austajad võivad seemned eemaldamata jätta. Pane kõik ained blendrisse ja surista ühtlaseks. Tõsta supp tunniks-paariks külmkappi maitseid koguma ja parajalt jahtuma. Enne serveerimist sega supp läbi ja timmi maitset, vajadusel lisa vedelikuu.
Serveeri poolitatud kirsstomatite, nektariiniviilude ja ohtra koriandriga.

 

Blog, Koogid, Retseptid

Maasikakoook beseega

June 25, 2018

Ilma maasikateta pole suvel õiget maitset. Kesksuve lemmikud on kohevad maasikatordid. Kõrged ja hõrgud, ahvatlevad ja kiuslikud. Vahukoore ja beseega. Lihtsalt vastupandamatud. Ei mingit koonerdamist, külluslikult ja pisut üle võlli. Kõigile ja kopsakad tükid ja kindlasti kuhja maasikatega!


Põhi:

70 g võid
100 g suhkrut
1 sidruni riivitud koor
3 munakollast
80 ml piima
100 g mandlijahu
30 g kookoshelbeid
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
1/2 tl soola

200 g maasikaid ja 1 sl palsamiäädikat

Besee kate:

3 munavalget
180 g ekstrapeent suhkrut
50 g mandlilaaste
1 tl vanillisuhkrut
1 tl veiniäädikat
1 tl maisitärklist
100 g maasikaid


Rösti mandlilaaste ahjus 10 minutit ja jäta jahtuma
Sega toasoe või suhkruga ühtlaseks pastaks. Lisa ükshaaval munakollased, sega ühtlaseks ja lisa piim. Sega mandlijahu küpsetuspulbri ja soolaga ning lisa tainale, sega juurde kookoshelbed
riivi tainasse sidrunikoor ja lisa vanillisuhkur. Vala vormi ja küpseta 180 kraadises ahjus 25 minutit.
Tükelda osa maasikatest ja sega palsamiäädikaga. Kui kook on küps (proovi puutikuga, kui tuleb puhtalt välja siis on küps) kata kook tükeldatud maasikatega ja beseekattega.

Beseekatte jaoks vahusta munavalged vähese soolaga kergelt. Lisa järk-järgult suhkur, vahusta kuni vaht on tugev ja läikiv. Sega juurde vanillisuhkur, äädikas ja maisitärklis.

Teine osa maasikatest sega suhkruga ja püreesta. Maasikapüree sega õrnalt munavalgevahuga, Lisa röstitud mandlilaastud. Kata kook munavalgevahuga ja küpseta veel 30 minutit. Keera ahju kuumus maha ja lase koogil ahjus jahtuda. Hoia ahju uks praokil.

Serveerimisel puista pinnale tuhksuhkrut ja maasikaid.

Blog, Koogid, Retseptid

Kaerajahuga rabarbrikook

June 11, 2018

Ruttu-ruttu veel üks rabarbrikook ahju, enne veel, kui rabarbrist villand saab. Või kas ülepea saabki rabarbrist küllalt saada. Ma võiksin vabalt rabarbri peale jäädagi. Kõik rabarbriga magustoidud kõnetavad mind ka siis, kui kevad juba suurele suvele ruumi teeb. Prooviks ikka veel üht koma teist haput varrekest kreemiks keeta või koogiks küpsetada. Ainus häda on see, et kõik kuulsad suveannid ootavad kannatamatult järjekorras oma tähetundi ja seda ei saa neile ju ometi keelata. Seega tuleb kepsakal rabarbril üsna pea kõrvale astuda.
Aga enne jõuab veelkord seda kooki teha. Kokkusegamise vaev vaid. Tänu kaerajahule jääb kook parajalt mure ja pisut enam pudisev, kui seevastu maitselt rikkalik. Kes kokkuhoidvamat kooki eelistab võib osa kaerajahust asendada ka nisujahuga.



100 g võid
100 g heledat muscovado suhkrut
3 muna
250 ml hapukoort
70 g martsipani
1 sidruni riivitud koor
250 g kaerajahu
2 tl küpsetuspulbrit
1/2 tl soola
1 tl vanillisuhkrut
300 g rabarberit
kaneelisuhkrut


Hõõru või ja suhkur ühtlaseks pastaks. Lisa ükshaaval segades munad. Sega juurde hapukoor. Riivi sidruni koor ja martsipan ning lisa tainasse. Sega jahu küpsetuspulbri ja soolaga, lisa tainasse. Sega juurde vanillisuhkur. Kalla tainas vormi. Tükelda rabarber ja kata kook. Raputa peale kaneelisuhkur ning küpseta 200 kraadises ahjus 30 minutit.

 

Suhkur- Dansukker

SaveSave

Blog, Retseptid, Supid

Murusupp spargli ja hernega

May 29, 2018

Maikuu lemmikud on loomulikult rabarber ja umbrohi. Mõlemat krõmpsutan ka mina suurima rõõmuga ja nii palju, kui sisse mahub. Kahju ainult, et aastas on üksainuke mai ja see tundub alati kõigist teistest kuudest kõige lühem. Eriti seekord, kui mais saabus lausa juuli. Vaatamata sellele jääb rabarbri ja umbrohu talveks varumine minu do-do listist välja. Ühtegi pestot ega rabarbrijuppi sügavkülma ei säti. Kõik see kevadine kraam on ainuõige oma värskuses kohe nahka panna ja siis talv läbi uuest helgusest unistada. Need külmutatud rabarbrid ja kuivatatud nõgesed on paras enesepettus.

Seepärast suran just mais umbrohtu ikka lahke käega iga toidu sisse. Murusupp ajab muidugi nii mõnegi muigama. Seega skeptikute kõigutamiseks tasub külmkapis tagavaraks alati üks peekonipakk hoida. Peekon loob turvalise silla ja isegi paadunud rohelise kraami vihkaja ulatab kusikese, et murusuppi proovida.


1 spl võid
1 porru
2 kartulit
150 g sparglit
peotäis noori põdrakanepi varsi
peotäis karulaugulehti
100 g rohelisi herneid (külmutatud)
750 ml aedviljapuljongit

150 g peekonit


Tükelda porru valge osa. Koori kartulid ja tükelda. Sulata poti põhjas või ja lisa tükeldatud porru ja kartul. Pruunista juurvilju potis paar minutit ja kalla peale puljong. Keeda kuni kartul on pehme, lisa tükeldatud spargel ja keeda veel mõni minut. Lõpuks lisa karulauk ja põdrakanep ning rohelised herned. Lase korraks keema ja võta pott tulelt. Püreesta sauseguriga või kasuta blenderit.

Haki peekon väikesteks kuubikuteks ja prae pannil krõbedaks. Nõruta majapifdamispaberil liigne rasv ja puista supile.

Puljong -Food Studio

Blog, Koogid, Retseptid

Lehtkapsakook avokaadokreemiga

May 14, 2018

Väljas on võluvalt õrnroheline ja minu köögis kukuvad ka kõik toidud kuidagi rohelised välja. Näiteks see kook. Nojah vbl on küll pisut hirmutavalt Shreki moodi, aga ma võin etteruttavalt öelda, et nii hirmus see kook ka pole, kui esmapilgul tundub. Loomulikul peletab koogi nimi kõik lehtkapsapõlgurid kohvilauast eemale, aga oma olemuselt pole see koogike hullem, kui näiteks palavalt armastatud porgandikook. Kaval trikk on see, et küpsetise sisse saab ära peita alati vajaka jääva vajaliku köögiviljakoguse ja boonusena saab tordike kepsakalt kelmika värvitooni.
Peale selle jääb kook ka piisavalt mahlane. Algul plaanisin kreemi ka vahekihile määrida, aga suurt vajadust selleks polegi.

 

Kook:

100 g värsket lehtkapsast (rootsud eemaldatud)
3 muna
100 ml oliiviõli
2 tl vanillisuhkrut
100 g õunakastet
150 g roosuhkrut
1 õun
250 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit

Kreem:

2 avokaadot
laim
200 g Kreeka jogurtit (toasooja)
200 g valget šokolaadi

Keeda lehkapsast 2-3 minutit. Jahuta külma vee all. Püreesta koos õunakastmega. Vahusta munad suhkurutega, lisa õli ja lehtkapsapüree. Sega sool ja küpsetuspulber jahuga. Sõelu jahu tainasse ja sega läbi. Koori ja riivi õun, sega tainasse. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud 20 cm läbimõõduga vormi. Küpseta 180 kraadi juures 30 minutit. Lase täielikult jahtuda ja kata kreemiga.

Eemalda avokaadol koor ja seeme. Püreesta avokaadod koos laimimahlaga. Sulata šokolaad vesivannil või mikros. Sega toasoe jogurt ja šokolaad omavahel, lisa avokaadopüree. Määri koogile ja kaunista marjadega.

Suhkur – Dansukker

SaveSave

SaveSave

Blog, Restoranid

Alexandri uus kevad.

May 8, 2018

Pädaste mõis on koht, kus elab tema Kenadus ise. Kohe krapsti olin nõus järgnema küllakutsele. Lasin praamil kanda end armsale Muhu saarele, kus aeg puhkab. Ja aprillikuu viimastel päevadel ta lausa norskab veel magusas ärkamiseelses kevad-unes. Aga loodus ei maga vaid trügib külmale kevadele vaatama maapõuest vägisi välja. Magusast talveunest ülesärganud on ka Pädaste mõisa pere. Siin on nüüd sagimist küllaga, sest köögis on koha sisse võtnud uus tiim. Pädaste mõisa selle hooaja köögipoole on enda kanda võtnud Adrian Klonowski juhitud tiim. Adrian on Poolast pärit ja Pädastesse on ta kaasa võtnud ka oma köögikamraadid ja teenindusjuhist elukaaslase.

Pädaste mõisköögi Põhjala saarte köök on saanud uue peatüki. Kõik eelnevad kokad on rääkinud siin majas oma lugu. Loomulikult on Pädaste endiselt koht, kus selgrootutel kokkadel pole võimalustki. Kõik eelkäijad on jätnud oma jäljed maha siia maagilisse mõisamajja. Sel kevadel on Adriani kord.

Adrian on just sulgenud oma Gdanskis edukalt tegutsenud restorani ning on tulnud otsima uusi väljakutseid. Tuntust ja kogemusi on ta kogunud mitmetes mainekates restoranides, eelkõige kokkade mekas Kopenhaagenis. Pädaste magnet tema jaoks on oma ürdiaed ja pisike põllumaa ning kohalikud saare annid ning jutustus Põhjala saarte köögist.

Kui kogu saar on ikka veel talvises unes, siis Pädastes keeb juba elu ja mitte ainult uus tiim ei kolista köögis pottide pannidega, vaid ka külalised on mitmest maailmanurgast juba leidnud tee, et siin vääriliselt tervitada uut kevadet.

Kõik see valgus ja linnukoorid, mis puulatvadesse rivistatud, pole vist küll mõisapere töö, kuid ometi on nad selle hästi oma kasuks keeranud. Mis võiks olla parim sissejuhatus pidusöögile, kui jalutuskäik sinilillede ja ülastega palistatud metsas. Koos mõisa hortikulturistiga kasvuhoones ja peenramaal uudistamine annab aimu, et tööd on siin alanud juba jupp aega tagasi. Rabe rahehoog küll katkestab looduserännakud ja karulaugu koht jääbki leidmata. Kas ülepea karulauku saartel kasvab, ei saa ma ka teda, sest salapärane vastus on, et kuskil vist ikka kasvab, aga keegi ei paota suud täpse asukoha suhtes. Saare saladused, las jääda:)

Soe vann, kaunis klaverimuusika, kaminatuli ja kadakanps ajavad kohmetuse kontidest kohe välja. Jääb üle vaid kleit ja kingad reisikotist välja sikutada ja ootusärevalt söögisaali astuda.

Alexandri valgusküllane terrass laseb külalistel einestada aastajast ja ilmast sõltumata keset ürgset mõisaparki. Lopsakat rohelust korvavad kõvahäälsed linnukoorid ja koheva krussis kasukatega veised, kes külalistele akende all kena etenduse pakuvad.

Ja siis see algab. Uus peakokk tervitab meid kohukesega! Kohupiim on Adriani esimene vaimustus saarel. Tavapärasest magusam amukas on saanud ümbrise maailma parimast Madagaskari šokolaadist ja hapuka nüansi rõhutamiseks on üle puistatud näpuotsatäie sipelgatega. Appikene, kuidas ta teab, kuidas pugeda eestlase südamesse! Muidugi läbi lapsepõlve. Kõik me oleme kohukese lõa otsas kasvanud ja heinakõrsi sipelgapesas sorkinud. Kuidas ta küll teadis? Küllap mõni kohalik sosistas.

Edasi läheb juba tõsisemaks. Lauda tuuakse kuivatatud kala! See lestapojuke pole enam nii kuiv, kui naabrinaise kuuri all kuivanud, seda on pehmendatud tomatikompotis ja mõne tillukese leedrimarjaga lisamaitset antud, aga söömiseks palutakse kasutada näppe või pisikest lusikat. Nikerdan lusikaga moepärast veidike, kuid kui esimesed ampsud suus, lutsutan kõik kalaluud läbi ja unustan oma huulevärvi pärast muretsemise sootuks. Fine dining’u udupeen loor on langenud ja rõõm ehedast maitsest on valla pääsenud. Kuskil pole kirjas, et käe toiduseks tegemine kriitvalgete linade taga oleks patt. Või noh, need ammused ürikud on nüüd juba paksu tolmuga kaetud. Uuema aja fine dining hoolitseb selle eest, et näpukeste värskendamiseks on käeulatuses vastavad vahendid ja kliendi kogeda jääb üllatus ja hea maitse ning parajalt relax atmosfäär.

Muhu jaanalindu on siin majas pakkunud vist küll kõik ametis olnud kokad. Seekord saabub Muhu jaanalinnu tartar isetehtud põhjamaise “sojakastmega” ja imearmsas kadakapuust kausikeses. Kadakane lusikas lisab roale lõpliku saarele omase touchi.

Jätku leiba! Leib on tõstetud aukohale laua keskel ja seda pakutakse eraldi käiguna, et anda leivale pikem säramise aeg. Haputaina leib searasva ja kõrnetega teeb sügava kummarduse leiva staatusele. Teisalt jälle päästab parajalt pikk leivanautimise käik moekamate söömisharjumuste kohaselt leivast liialt kõhtu punni pugimisest.

Sült on peidus verivärskete esimeste roheliste lehtede varjus. Redise- ja peedipealsed on mõistagi sirgunud siinsamas mõisa triiphoones. Peidetud sült ise on siiski rohkem tarretises liha moodi, kui pesuehtsa süldi mõõtu, aga las olla. Igal süldil oma nägu. Kuigi siinkohal kipun pisut peakokaga norima ja uurin, kas ta meie kodutehtud sülti on juhtunud proovima. Selgub, et veel mitte, aga esimesel võimalusel tahab selle vea parandada. Mnjah, see kallerdise maitse tahaks küll pisut tuunimist. Tuleb välja, et sült on eestlasele tundlik teema, vähemalt minu puhul tekkis siinkohal mõttepaus.

Karulaugu leidsid nad siiski üles ja peitsid sinna alla õrnõhukese riba valget soolapekki. Mmm, jumalikult maitsev ja oma lihtsuses lihtsalt võrratu.

Pearoaks on metssiga ja kilu! Appikene, kuidas need kaks kokku said? Lauda saabub jagamiseks mõeldud mehine lihaports ja krõbekartulite padjal peesitav kilu. Metsseakael on nii pehmeks hautaud, et tundub lausa siidine. Tekstuuri ja maitsenüansi lisavad kilu-kartuli duo ja meega röstitud porru paneb huuli limpsima. Lihtne, rustikaalne ja samal ajal meeldejäävalt maitsev.

 

Magustoiduks pakutakse iseröstitud kama omatehtud keefiriga. Kamakäik on täiesti jalustrabav, parajalt timmitud magus-hapu taskaal on ergastavalt stiilne ja maitsemeeli parajalt paitav ja põhjamaiselt vaoshoitud.

Pädaste härrastemaja köögis valitseb hea tunnestus ja sööjani jõuab see supertasakaalukana. Oma osa selles on kanda kogu meeskonnal. Sommeljee Carlo pillub möödaminnes komplimente daamidele ja viskab nalja härradega. Lisaks on täiesti hämmastav, kuidas Adriani elukaaslane ja Pädaste teenindusjuht Matilda räägib söögisaalis teenindades iga roa saamislugu, otsekui oleks ise saare põliselanik. Pransusmaalt pärit noosand liigub söögisaalis liueldes ja on perfektse ettekandmise musternäidis ning lõbus saarepiiga lisab pildile kodukootud armsust. Eks kaugelt tulnud rännumehed ja suure ilma kombed on ennegi Pädaste härrastemajale hiilgust toonud. Nii on ka nüüd, kuid mõnus on tunda, et mõisa uhkus on asendunud saare taluköögi avastamisega. Suur rõõm oli kogeda, et päris palju kaasmaalasi oli juba tee leidnud varakevadist “ellujäämise menüüd ” maitsma. Aga oodake, suur suvi ja lopsakas andide aeg on veel ees.

Pildistas Lauri Laan

SaveSave

SaveSave

Blog, Köögiviljaroad, Retseptid, Supid

Lehtkapsapüreesupp

April 3, 2018

No tere talv. Jälle tagasi! Meelita kuidas tahad, aga kevad piilub seda talve trallitamist ikka nurga tagaant ja välja saba keerutama tulla ei julge. Päris vihaseks ajab juba. Aga vihal ei tohi lasta paisuda. Parem peletada see kausitäie kuuma supiga. Kuuma ja rohelisega. Kuuma seepärast, et külm on ja rohelise seepärast, et kevad julgeks ükskord ometi tulla.

Lehtkapsas on juba ammu igas moekas köögis ennast mugavalt sisse seadnud. Minu omas on ta väga teretulnud. Seekord ronis ta supipotti ja kutsus kaaslaseks purgitäie ube. Kepsakad kaunviljad aitavad hoida korda nii kolesteroolitasemes kui veresuhkru kõikuvas tujutsemises. Lisaks sisaladavad parajalt palju mineraalaineid, mis kuluvad marjaks ära mitmetele inimkeha olulistele ensüümidele.

Sai sest üks maitsev kõhutäis, mis pealekauba kaunima kaunimaks tuunib, et kontsade klõbinal kevadega kohtama joosta. Loomulikult on Food Studio puljongikeetmise pika ja piinava töö oma õlgadele võtnud. Supi keetmine on lihtsalt puhas rõõm.

2 sl oliiviõli või võid
1 sibul
1 porru
3 küüslauguküünt
2-3 vart rohelist sibulat
750 ml aedviljapuljongit
200 g lehtkapsast
100 g spinatit
1 purk (400g) valgeid konservube
1 sl sidrunimahla

Koori sibul ja küüslauguküüned, haki peenemaks. Lõika porru valge osa ribadeks. Loputa spinat ja lehtkapsas. Eemalda lehtkapsa varred ja haki peenemaks.
Kuumuta poti põhjas õli ja passeri selles hakitud sibulat, küüslauku ja porrut. Kalla peale puljong ja lase keema. Nõruta ja loputa oad. Lisa puljongisse oad, lehtkapsas, spinat ja roheline sibul. Lase korraks keema tõusta ja püreesta sauseguriga.

Puljongid – Food Studio

SaveSave

Blog, Koogid, Magustoidud, Retseptid

Katsetused aquafabaga. Šokolaadivaht ja kook.

January 21, 2018

Aquafabast oled juba kuulnud? Aga proovinud, kuidas teha kikerhernekonservi vedelikust vahtu, mis sobib ka veganite lauale? Mina katsetasin ja maitses mõnus.

Põhimõteliselt on tegemist magustoitudega, mis valmivad suures osas jääkiest ehk siis mitte millestki. Kui ostad purgitäie kikerherneid hummuse või salati valmistamiseks, siis ära vedelikku ära kalla. Saad sellest suhkruga koos vahustades munavalgevahu aseaine. Sobib mitmetesse retseptidesse muna asendama. Samas on vaja püsiva ja tugeva vahu saamiseks üsna ohtralt suhkrut lisada. Koogikattena vajub ka üsna kiiresti kokku, kuid vahetult enne serveerimist kannatab koogile sättida küll ja leeklambiga triibud peale põletada. Seejärel on küll parem, et sööjad juba kõik maiate nägudega magustoitu ootaksid.

Kuuldavasti sobib kikerhernevedelik ka besee küpsetamiseks päris kenasti, aga siingi kehtib sama reegel, et suhkrut tuleb surada lahke käega. Aga ega need munavalgetest beseedki ilma suhkru abita püsti püsi. Seega täitsa tore ju ära kasutada ka esmapilgul kasutu konservivedelik, aga magustoidu portsjoni suurusel tasub silm peal hoida.

Õhumullilist šokolaadivahtu aquafabaga on superlihtne valmistada, aga päris keeruline pisikese portsjoniga piirduda. Maitselt rikkalik  ja tekstuurilt õhuline. See vaht laseb end ka varakult valmis segada ning pole karta, et õhuline vaht enne serveerimist kokku kukub. Ma kahtlustan, et suhkru kogust saab siinkohal ka pisut koomale tõmmata. Järgmine kord proovin järgi.

Šokolaadivaht aquafabast

4-6-le
1 purk kikerhernekonservi vedelikku (u 120 ml)
100 g ekstrapeent suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
1 sl sidrunimahla
riivitud sidrunikoort
100 g tumedat šokolaadi
kaunistuseks vaarikaid

Kalla kikerhernekonservi vedelik kaussi ja lisa sidrunimahl. Lisa suhrkut kolmes jaos ja vahusta kuni saad tugeva ja läikiva vahu, selleks kulub umbes 5 minutit. Kui vaht kohev, lisa vanillisuhkur ja siruni koor. Sega ühtlaseks. Sulata šokolaad mikros või vesivannil. Sega sulanud šokolaad vahu sisse. Jaga serveerimiskaussidesse ja pane umbes tunnikeseks külma. Kaunista vaarikatega.

 

Šokolaadikook aquafaba kattega

8-le

Põhi:
200 g pähkleid (või küpsiseid või mõlemaid võrdses osas)
2-3 datlit (kivid eemaldatud)
3 sl sulatatud kookosrasva
2 sl likööri (nt Baileys)

Täidis:
300 ml kookospiima
200 g tumedat šokolaadi
1 apelsini peenelt riivitud koor
soola

Kate:
1 kikerhernekonservi vedelik
100 g ekstrapeent suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
1 sl sidrunimahla
riivitud sidrunikoort

Purusta pähklid ja datlid köögikombainis, lisa kookosõli ja liköör. (Kui kasutad küpsiseid, siis jäta datlid välja) Suru segu sügavama serveerimistaldriku põhjale ( läbimõõduga umbes 22 cm)

Kuumuta kookoskoor potis, keera kuumus maha ja lisa haktitud šokolaad. Sega kuni šokolaad on sulanud. Sega juurde riivitud apelsinikoor ja maitsesta näputäie soolaga. Vala segu põhjale ja tõsta taldrik vähemalt kaheks tunniks külmkappi tahenema.

Vahetult enne serveerimist valmista kate. Kalla kikerhernekonservi vedelik kaussi ja lisa sidrunimahl. Lisa suhrkut kolmes jaos ja vahusta kuni saad tugeva ja läikiva vahu, selleks kulub umbes 5 minutit. Kui vaht kohev, lisa vanillisuhkur ja sirunikoor. Sega ühtlaseks. Tõsta koogile. Kasuta köögipõletit ja põleta vahule triibud peale.

Kook on parim kohe, järgmiseks päevaks ei kannata jätta, kate võib ära vajuda.

Blog, Euroopa, Reisid

Nelja veinimaja lood kevadises Itaalias

January 16, 2018

Alois Lageder – mõtlemapanev

Kõik on näinud filmi Helisev Muusika. Teine aeg, teised inimesed, teine ümbrus. Ometi saab see film väga aktuaalseks, kui külastada Alois Lagederi veinimaja Põhja-Itaalias. Kui muusika kõrvale jätta, siis on tegemist killuga selle piirkonna ajaloost, kus tuli otsustada, kas soovitakse olla osa Itaaliast või osa Saksamaast. Kumbki otsus ei olnud õige ning tõi kaasa omamoodi kannatused.
Aeg on edasi läinud, kuid üks vana palee on aga jäetud endisesse olekusse, renoveerimata, ainult katus on paigatud. Siin jäi aeg seisma ühe teise pere jaoks.  Segast aega jääbki see uhke maja just selliselt taga nutma. Poetab vaiksetel õhtutundidel justkui oma kibedaid ja valust kuivi pisaraid. Aga mõnikord päeval kõlab siin taas muusika ja lustivad inimesed, siis on justkui kõik jälle nagu vanasti…..Niimoodi peab Lagederi pere meeles oma eelkäijaid.

Pärast sõda on Alois Lagederi sugukond kõigepealt taastanud oma hiilguse ning nüüd arendab seda edasi olles teenäitaja biodünnamiliste veinide valmistamises. Lagederi valdused on endiselt otsekui vanast filmist, kuid surutud pealetungiva tsivilisatsiooni haardesse. Otse maamaja taga kõrgub viiekorruseline viietärnihotell. Lähedal asuv kõige soojema veega järv Alpides tõmbab ligi arendusi, mille ei ole veinivalmistusega mitte mingisugust seost.

Ometi suhtutakse üksteisesse lugupidamisega. Porche sõidab küladevahelisel teel kannatlikult põllutraktori järel mitu kilomeetrit. Kui lõpuks mööda pääseb, siis ei tuututa pahaselt, vaid viipab sõbralikult. Viietärnihotelli asukad avavad hommikul hotellitoa aknad ning hingavad mõnuga sisse värske sõnniku lõhna. Sest sellel on oluline osa jätkusuutlike veinide valmistamisel.

Kõik siiski nii mõistev ei ole. Soov teha raha juhib paljusid tegusid ning otsuseid liiga palju. Kunagi erinevate saaduste poolest väga rikkas piirkornas kasvatatakse nüüd veel vaid õunu ja viinamarju. Ainult suurtootmine tasub ära, väike muudkui kärbub. Loodus taganeb. Kunagise lopsaka rohttaimestiku asemel on järele jäänud vaid üksikud liigid. Veinimaja põõab siingi protsessi peatada ja laenab naberfarmerite käest loomi, keda viinamarjaväetide vahel katajatada. Tasuks portsuke väärtusliku sõnnikut ja rohuliblede rikkalikum valik.

Lageder toimetab väikselt ja suurelt, vanamoodsalt ja tipptehnoloogiliselt ühteaegu. Pärast nende valduste külastamist, järskudest mägedest ülesronimist ning viinapuuistandustes seal kasvanud marjadest tehtud veini pudelite avamist, maitseb see vein ka kodus hoopis teistmoodi. Kargelt ja õhuliselt, kujuteldavalt sõnnikulõhnaliselt. Sõõm Lagederi paneb nüüd alati mõtisklema selle üle, mis on oluline ja mis vähem oluline.

Bellora – hiilguse säilitamine

Kunagine hiilgus võib olla nii suur, et kui see on kord sõja või mistahes muul põhjusel käest läinud, siis ühe inimpõlve jooksul seda taastada ei õnnestu. Küll aga säilitada ja kunagisi tegusid pisitsa jätkata. Bellora on just niisugune veinimaja. Teeb veini traditsioonilisel moel. Väga elegantset veini. Aga veini müümise oskus hakkab muutuma olulisemaks, kui selle valmistamise oskus. Praeguse suure tootmisvõimekuse juures suudetakse ära müüa pool. See hoob suure majapidamise käigus, aitab kunagi väga suursuguseid hooneid hädapärast säilitada, kuid ei tooda kapitali renoveerimiseks. Ööbimine Bellora külaliskorteris on kordumatu elamus. Lihtne aga hea, itaalastele omase stiilitundega loodud. Kui päevatöölised lahkuvad on şuur hoonetekompleks otsekui väljasurnud küla, mille üks ots on haudvaikne, teisest otsast aga on näha ja kuulda kõike, mis toimub möödakulgeval kiirteel. Loodetavasti ei jää Bellora oma traditsioonilise toimetamisega sellele kiirteele ühel päeval jalgu.

 

Corteforte – advokaadist veinimeistriks

Advokaat on Itaalias tulus amet. Sellega võib teenida väga hästi. Teenitut võib kulutada mitut moodi. Corteforte on veinimaja, kus seaduseäri tulud muutusid veinitegemise kuludeks. Eakas advokaat andis tulusa äri pojale üle, ostis kogutud vara eest endise kindluse jäänused koos kindluse ümber paiknevate viinamarjaistandustega ja neli aastat hiljem oli esimene oma vein laual.

Selle laua ümber meeldib sugukonnal koguneda nüüdki. Ainult söögitoast on saanud restoran, kus Itaaliale omase külalislahkusega võõrustatakse omasid ja võõraid. Seda tehakse ühteaegu lihtsalt ja suursuguselt. Olenevalt külalistest keerleb jutt kas toidu ja veini, või siis seaduse keerdkäikude ümber. Kui külaline ei ole kodus mitte kummagi teemaga, võetakse ta ikkagi tõrkumatult omaks.

Montalto – koduvein ja kodumajutus

Montaltos peatume kaheks ööks juhuse ja peamiselt seetõttu, et VinItaly veinimessi ajal Veronas ja linna kõige lähemas ümbruses ööbimiskohta leida ei ole võimalik. Ometi pakub seegi koht kordumatu loo ja elamuse. Montalto on nii väike veinitootja, et messidele neil asja ei ole. Küll aga võõrustavad messi külastajaid söögi, veini ja öömajaga.

Montaltos on kõik väike. Öömaja koosneb neljast toast. Samas majas elab pererahvas ise. Kui esimest korda kohvritega ukselävel seisame, viilutab peremees vastuvõtulaua nurgal parasjagu eelroogade tarbeks sinki. Võtmete asemel ulatab esmalt klaasi veini ning viilu sinki selle kõrvale. Kõik enda valmistatud. Tuppa jõuame alles pool tundi hiljem, aga suus on juba kõik maitsed, mida see maja pakub.

Elamine on otsekui Itaalia perekonnas. Kõik mis toimub, on kõigepealt kuulda ja siis näha. Sellest mitte osa saada ei ole võimalik. Külalistest saavad omad sellesama pooltunni jooksul, mis kulub maitsmiseks ja võtme saamiseks enne tuppa minekut. Sealt edasi teevad külalised asja majapidamise loomade ja lindudega, logelevad niisama, veiniklaas käes. Ja jälgivad, kuidas perepoeg kogu perele ja kõigile öömajalistele grillil õhtusööki valmistab.

Lahkudes ostetakse kaasa kõike nii palju, kui kanda jaksatakse või autosse mahub. Montalto klientide juurde ei lähe, need tulevad ise kohale. Üks perekond elab nii oma elu ning jagab seda kõigi soovijatega.

SaveSave

SaveSave

Blog, Eelroad, Retseptid, Suupisted

Bataati-kõrvitsaröstil peediga tembitud soolasiig

December 31, 2017

Aeg avada šampanja ja reastada uue aasta soovid. Jätkata põnevat teekonda. Jätta seljataha kõik vana ja kasutu, oodata huviga seda, mis on ees. Leida rahu ja rõõm enda sees.

Puhast õnne ja helget rahulolu!

kala-5

1 bataat
200 g kõrvitsat
1 sp maisitärklist
1 muna
soola
1 tl jahvatatud kurkumit
1 tl jahvatatud vürtsköömneid

100 g Kreeka jogurtit
1-2 sl mädarõigast

1 siig
3 sl soola
2 sl sukrut
1/2 väiksemast toorest peedist
1 sl kadakamarju

Fileeri kala. Sega kokku sool ja suhkur. Peenesta uhmris kadakamarjad ja sega soola ja suhkru hulka. Määri segu kalale ja pane külmkappi maitsestuma. Lase tõmmata vähemalt 4 tundi, veel parem järgmise päevani.
Riivi peet ja vajuta kala enne serveerimist peedi vastu. Hoia paar minutit ja eemalda kala. Pühi majapidamispaberiga üleliigne peet maha.

Koori bataat ja kõrvits ning riivi jämedalt. Pigista majabidamispaberi abil või käte vahel võimalikult palju vedelikku välja. Sega juurde maisitärklis ja maitseained. Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile lusika abil pätsikesed ja vajuta lamedaks. Küpseta 200 kraadises ahjus 10 minutit ühelt poolt. Keera pätsikesed ümber ja küpseta veel 5-10 minutit kuni pätsikesed muutuvad krõbedaks. Krõbedama tulemuse saad, kui kasutad ahju grillirežiimi, kuid siis ole ettevaatlik ja hoia silm peal. Tõsta restile jahtuma.

Sega jogurt mädarõikaga. Pane lusikatäis jogurtikreemi bataadi-kõrvitsaröstile ja aseta kõige peale õhuke kalaviil. Lisa maitserohelist. Serveeri kohe, sest seistes muutub röst pehmeks.kala-2

 

Blog, Pirukad, Retseptid

Jõulupärg

December 24, 2017

Rõõmu ja rahulolu. Ilu ja hingesoojust. Parimat pühadeaega kõigile. Paras aeg panna saiatainas kerkima. Tainast sõtkudes on hea meelde tuletada, et mitte õnnelik elu ei tee meid tänulikuks, vaid tänulikkus teeb õnnelikuks.

Olge hoitud ja kaitstud!

Jõulupärg

150 ml piima
30 g pärmi
1 dl suhkrut
soola
3 dl kõrvitsapüreed
450-500 g nisujahu

200 g jõhvikaid
50 g marmelaadisuhkrut
10 g piparkoogivürtsi

Soojenda piim kehatemperatuurini. Lahusta pärm piimas. Sega juurde suhkur, sool ja kõrvitsapüre. Lisa osa jahust. Vala tainas lauale ja sõtku, kuni tainas muutub elastseks, vajadusel lisa jahu. Kata rätikuga ja tõsta 1 tunniks sooja kohta kerkima.

Keeda jõhvikatest marmelaad, lisa suhkur ja piparkoogivürts. Rulli kerkinud tainas lahti ja määri peale marmelaad. Keera tainas rulli. Lõika pikupidi pooleks. Põimi tainaribad ümber üksteise ja keera otsad kokku. Lase ahjuplaadil 20 minutit kerkida. Küpseta 220 kraadises ahjus 20 minutit.

jõulupärg-2

 Suhkur – Dansukker

Blog, Kala, Pearoad, Retseptid

Muskaatkõrvitsa ja -pähkliga angersäga

December 22, 2017

Kala on jõululaual kindlal kohal. Võib-olla isegi aukohal. Näiteks angersäga sobib suurepäraselt asendama jõulupraadi või hoopis kroonima esimese jõlupüha lõunalauda. Egas jõulud ühe päeva kesta ja küllap see liha-vorsti söömine läheb pikkade pühade aegu ka tiba üksluiseks. Pealegi on angersäga sellise mõnusa lihaka tekstuuriga, et kannatab välja ka tugevama maitsega kastmed. Mina tegin kuldsest muskaatkõrvitsast rohketest jõulumaitsetest punnis kalakõrvase. Muskaatpähklid tasub riivida täitsa julgelt kastmesse, või siis täpselt nii palju, kui tuju tuleb.

 

1 angersäga filee
2 küünt küüslauku
soola
pipart
tüümiani
lehtkapsast
pohli

Vürtsikas kõrvitsakaste

4-le kalasõbrale

300 g (muskaat)kõrvitsapüreed
50 ml kanapuljongit
2 küünt küüslauku
muskaatpähklit
1-2 tl jahvatatud kaneeli
1 tl riivitud ingverit
soola
pipart
poole laimi mahl

Lõika kalafilee pooleks. Maitsesta soola ja tüümianiga, haki küüslauk hästi peeneks ja hõõru kalale. Jäta kala maitsestuma.

Lõika kõrvits sektoriteks. Koore võib peale jätta, puhasta ainult seemnetest. Rösti 200 kraadises ahjus 20-30 minutit, kuni kõrvits on pehme. Viska ahjuplaadile ka küüslauguküüned. Pehme kõrvitsaviljaliha küljest eemalda koor ja töötle sauseguriga koos küüslauguga püreeks.
Pane püree potti ja lisa puljong. Kuumuta ja lisa vürtsid. Lase kastmel kümmekond minutit podiseda. Siidisedma tulemuse saamiseks kurna kaste läbi sõela ja maitsesta laimimahlaga.
Prae kala pannil ja serveeri koos kastme ning pannil röstitud lehtkapsaga. Juurde puista (külmkuivatatud) pohlasid.

angersäga-2