Blog, Kala, Lisandid, Pearoad, Retseptid

Kevadekuulutaja tint

April 23, 2019

Kevad on välja kuulutatud ja rõõmuhõisetega vastu võetud! Üks esimesi kuulutajaid on kevadvärske kergelt kurgilõhnaline meritint. Meritint näitab ennast isegi kevadistel vihmastel ja pilvistel päevadel, vaja vaid sammud Balt Jaama Turule seada. Kevadkalaga kohtumine toob alati naeratuse näole ja liblikad kõhtu. Suure rõõmupeo püstipanemiseks polegi muud vaja, kui kimbuke karulauku, paar vart sparglit ja klaasjalt sillerdavat kevadkala.

Olge nüüd valvsad, ega meritindi aeg pole lõputu!

Meritint

  • 500 g meritinti
  • 50 g rukkijahu
  • 2 muna
  • soola
  • oliiviõli
  • 2-3 sl võid
  • punt sparglit
  • tilli

Puhasta kalad, eemaldades pea ja sisikonna. Klopi kausis munad kergelt lahti. Teises kausis sega rukkijahu soola ja pipraga. Kasta kala esmalt munasegusse, seejärel keeruta kergelt jahusegus. Prae pannil õli ja või segus kalkesi mõlemalt küljelt paar minutit. Tõsta majapidamispaberile nõrguma. Samal ajal murra sparglilt varre alumine osa ja lao sparglid ahjuplaadile. Nirista üle oliiviõliga ja raputa peale soola. Küpseta 200 kraadises ahjus 5-7 minutit. Tõsta praetud kald ja ahjuspargel vaagnale ja kaunista värske tilliga.

Serveeri koos karulaugupesto ja umbrohu tzatzikiga. Juurde paku värsket hapukurki ja redisesalatit

Umbrohu tzatziki

  • 200 g Kreeka jogurtit
  • 1-2 väikest kurki
  • soola
  • pipart
  • 1 küüs küüslauku
  • meelepärast umbrohtu (väkeseid naadilehti, jänesekapsaid, murulauku, karulauku)

Riivi kurk ja haki maitseroheline. Nõruta kurki pisut sõelal või pigista käte abil pisut kuivemaks. Sega juurde jogurt ja pressi hulka küüslauguküüs. Maitsesta soola ja pipraga, nirista pinnale pisut oliiviõli.

Karulaugupesto

  • punt karulauku
  • 30 griivitud parmesani juustu
  • 2 sl kõrvitsaseemneid
  • 2 sl sidrunimahla
  • 1 dl oliiviõli
  • soola
  • pipart

Pane kõik koostisosad purustajasse või töötle sauseguriga ühtlaseks.

Blog, Magustoidud, Retseptid

Karamellipasha

April 20, 2019

Viimane aeg panna pasha nõrguma, et kevadisteks rõõmupühaks maius oma õiget hetke ootamas oleks. Milline see parim moment on, mida kohupiimatorniga kroonida, saab igaüks ise valida. Loomulikult võib munade värvimise sootuks vahele jätta ja näiteks omletti teha. Aga tegelikult on hästi mõnus, kui teada-tuntud pühaderituaalid pere laua äärde kokku kutsuvad. Pealegi on näiteks pasha tegu pelgalt kokkusegamise vaev. Samuti pole pashategu sugugi nii püha toiming, et retseptidega loominguliselt katsetada ei võiks. Mulle näiteks ei meeldi, kui kohupiima sees satuvad hamba alla rosinad, aga šokolaadis rosinad pasha kaunistamiseks sobivad mulle suurepäraselt. Seega rändavad minu pashadel kõiksugu pähklid, rosinad ja muu kuivatatud puuvilja kraam pigem serva dekoreerimiseks. Samas avaldas üks minu pereliige soovi, et pasha poleks nõrutatud ja ta sooviks seda kohe süüa. Aga palun! Osa pashasegust võib kohe tõsta pokaalidesse ja teise osa vormiga nõrguma panna. Isegi, kui pasha vormi majapidamisest üles ei leia, ei jää tegu katki. Pasha võib nõrguma tõsta sõelale või auguga lillepotti. Väikesed lillepotid sobivadki imeähst portsjonvormidena kasutusele võtta.

Rõõmsaid pühi, lõbusat munakoksimist ja kena kevadet!

Karamellipasha

  • 500 g kohupiima
  • 200 ml vahukoort
  • 190 g karamelli kondentspiima
  • 5 sl maapähklivõid
  • 50 ml Bailyse likööri
  • serveerimiseks rosinaid- ja pähkleid šokolaadis

Vahusta koor ja sega juurde kohupiim. Soojenda potis pisut maapähklivõid, et seda oleks hõlpsam segada. Lisa juurde karamelli kondenspiim ja liköör, sega ühtlaseks. Lisa segu kohupiimale ja sega läbi. Vooderda pasha vorm marliga, tõsta segu vormi ja tõsta marliääred peale. Pane pasha vorm kausi sisse ja aseta peale taldrik ning mingi raskus. Tõsta külmkappi ja lase öö läbi nõrguda.

Serveerimisel kummuta talderikule ja kaunista šokolaadis rosinate ja – pähklitega või söödavate lilleõitega.

Blog, Kala, Pearoad, Retseptid

Sidrunitursk

April 15, 2019

Kas teie sööte kala 3-5 korda nädalas? Eeee, maitea… On tavaline vastus. Ma ise ka ei saa kätt südamele panna ja kaljukindlalt väita, et ma nii palju kala söön, kui kõigis eesrindlikes toitumisoovitustes südamele pannakse. Kuigi ma kala armastan ja enamasti püüan ikka tervislikumate valikute suunas vaadata, tekib sekka ikka ka kalavaeseid perioode. Sellest lõksust aitab välja ainult paras ports värsket kala ja mõni uus retsept, mille katsetamist kuidagi edasi lükata ei kannata. Seekord siis jäi turuvõrku kinni kena tursk. Retseptike tursa taltsutamiseks polnud ka kuigi keeruline ega ajamahukas, aga tulemus väärib igati talletamist.

Sidrunitursk

  • 500 g tursafileed
  • 2 sidrunit
  • 1/2 dl oliiviõli
  • 2 sl võid
  • 2 dl speltajahu
  • 1 tl jahvatatud koriandrit
  • 1 tl jahvatatud vürtsköömneid
  • 1/2 tl jahavatatud kurkumit
  • soola
  • pipart
  • 3 küünt küüslauku
  • peotäis peterselli

Lõika tursafilee ühesuurusteks tükkideks. Riivi sidrunitelt koor ja tõsta kõrvale. Pigista sidrunitest mahl kaussi, lisa oliiviõli ja sulatatud või. Teise kaussi tõsta jahu ja sega juurde maitseained. Tõsta tursatükid esmalt sidrunimahla sisse ja seejärel keeruta neid jahusegus.
Prae õli sees kuumal pannil esmalt ühelt poolt mõned minutid ja keera seejärel ümber. Tõsta kõrvale. Kui kõik kalatükid on praetud tõsta need pannile tagasi. Haki küüslauk ja lisa ülejäänud sidrunimahla sisse. Vala mahl kaladele ja kata pann kaanega. Lase küpseda veel 3-4 minutit. Samal ajal haki petersell ja sega juurde sidrunikoor. Võta pann tulelt ja lisa petersell.
Paku koos riisi ja värske salatiga.

 

Blog

Brüleemango

April 2, 2019

Päike on taas väljas ja näitab oma paremat poolt. Lootust on, et varsti saame juba maiustada värske kraamiga. Seniks, kuni veel kodumaised viljad seemnest tärkavad ja rammu koguvad, sobivad välismaised ahvatlused kah. Näiteks parimas küpsuses mangod ja parajalat krimpsus granadillid. Ja-jah osturetkel tuleks eelistada just sõrme all vetruvat mangot ja kortsus koorega granadilli, siis on kindel, et maitsevad magusalt.

Küps mesine mango ja paar granadilli annavad kokku juba ahvatluse. Kui lisada veel juurde kreemist jogurtit ja sutsu vürtsist muscovado suhkrut, hakkab ilmet võtma magusroog. Kes veel lisaks viitsib tuuseldada kaugemas sahtlinurgas, leiab kindlasti üles brüleekreemi tegemiseks ammu soetatud gaasipõleti. Paar efekset liigutust ja sisisev tulelont muudab suhkru karamelliks.

Nii vormistadki vaba vasaku käega magustoidu. Kes aga trikitamisest ei hooli ja peenutsemist põlgab, jätab lihtsalt magustoidu külmkappi ootele ja suhkur sulab iseenesest. Loomulikult ei keela keegi seda lihtsat desserti hommikusöögiks kuulutamast. Ainult tulega mängimine võib väärtuslikel hommikutundidel saatuslikuks saada. Varastel tundidel maitseb aga üliergutavalt magus jogurtimango pick-me-up granadilliga.

 

Brüleemango

  • 1 mango
  • 2 granadilli
  • 200 g Kreeka jogurtit
  • 1 tl vanillisuhkrut
  • 2 sl tumedat muscovado suhkrut

Koori ja tükelda mango suupärasteks tükkideks. Jaga mangotükid kaussidesse, kraabi lusikaga granadilli sisu mangole lisaks. Sega jogurt ja vanillisuhkur omavahel ja tõsta puuviljadele. Raputa peale muscovado suhkur ja põleta leeklambi (ehk gaasipõleti) abil karamelliks.
Kui sul leeklampi käepärast ei ole, tõsta magustoit pooleks tunniks külmkappi ja suhkur sulab jogurti peal ise ära.

 

 

Blog, Kala, Retseptid, Supid

Püreesupp suitsukalaga

March 26, 2019

Suitsukala annab supile vunki. Köögiviljad kerget kreemisust. See lihtne supikene valmib suuremate sekeldusteta, aga maitseb tänu suitsukalale hästi mõnusalt tummine. Mina andsin supile maitset külmsuitsutuuraga ja sättisin siilu veel supi ehteks. Tegelikult sobib supi sisse ja peale suramiseks mistahes meelepärane suitsukala.

Suitsukala püressupp

3-le

  • 500 g kõrvitsat
  • 1 porgand
  • 1 sibul
  • 1 pataat
  • 100 g külm-või kuumsuitsukala
  • 750 ml FS kalapuljongit
  • tilli
  • oliiviõli

Puhasta juurviljad ja lõika kuubikuteks. Pane küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja rösti 200 kraadises ahjus umbes pool tundi, kuni juurviljad on peaaegu pehmed. Samal ajal kuumuta puljong keemiseni. Tõsta pehmenenud juurviljad puljongisse ja lisa suitsukala. Keeda veel mõni minut ja eemalda pott tulelt. Püreesta sausegurit või blendrit kasutades supp siidiseks. Serveerides nirista peale oliiviõli.

 

Blog, Lisandid, Retseptid, Salatid

Kevade ootamise salat. Peet apelsiniga.

March 18, 2019

Alati laseb just kevad ennast oodata ja paluda, meelitada ja turgutada. Egas midagi, ootame rõõmuga. Tõtt öelda on ikka hullult magus tunne, et kõik see kenadus on veel ees. Las siis ilm olla natsa veel hall ja tusane, valgust jagub juba pikemalt ja linnudki sidistavad paljulubavalt. See magus kevade lõhn lööb ka juba aeg-ajalt ninna, nuusuta ainult.

Aga, et mida siis söögiks. Mhm, palju valikuid ju pole. Seda päris õiget kevadet oodates peaks justkui söögist loobuma ja olema väga kasin näkitsemisega. Piima, munad, liha ja kala jätma sootuks poest toomata. Ma otsustasin, et nii radikaalne muutus nagunii välja ei mängi ja ma parem luban endale rohkem. Luban, et söön rohkem köögivilju. Igal toidukorral, onju. Alustangi sellest, et poes laon kõigepealt käru täis puu -ja juurvilju. Kõhutäie komponeerimine peakski algama köögiviljade valikust ja siis võib sinna juurde nipet näpet veel piima, liha või muna valikust kergeks LISANDIKS pakkuda, mitte vastupidi. Selleks, et need kaalukeelde taskaalus püsiks peab endale ikka meelde tuletama: “ Kullake, ole enda vastu lahkem ja luba endale rohkem – veel rohkem köögivilju!”

 

Peedisalat apelsiniga

ühele

  • 1 (veri)apelsin
  • 1 (kollane) peet
  • pistaatsia pähkleid
  • murulauku
  • 2 sl Kreeka jogurtit
  • 1 tl mädarõigast
  • oliiviõli

Keera peet fooliumisse ja küpseta ahjus pehmeks. Olenevalt peedi suurusest kulub selleks 30 min kuni tund. Lõika apelsini koor noaga ära ja viiluta apelsin. Sega jogurt ja mädarõigas omavahel. Koori ja viiluta küpsenud peet. Tõsta taldrikusse jogurtikaste, aseta peale peedi ja apelsini viilud ning puista üle hakitud pähklite ja murulauguga. Nirisata peale oliiviõli.

Blog, Magustoidud, Retseptid, Suupisted

Laimiküpsised

March 14, 2019

Tundub, et rannahooaeg laseb ennast oodata. Mis siis muud ikka oodates teha, kui tasakesi küpsiseid krõbistada. Need rohekad küpsised maitsestab särtsakas laimimahl. Helerohelise värvi saamiseks kahjuks laimimahla särtsust ainult ei piisa. Värvi loovutab laimiküpsistele hoopis spinat. Küpsised jäävad seest parajalt pehmed ja pinnal pärlendavad pisikesed suhkrukristallid, mis hamba all magusalt krõbisevad. Kes spinatiga värvimist pelgab võib, selle triki ka vahele jätta, tulemuseks on küll kahvatumad präänikud, kuid ega maitse selle all suurt ei kannnata. Spinatipõlguritest pirtspepud võib-olla ei julge nii tihti küpsisekausi juurde õngitsema tulla, aga seda suurema noosi avatud meelega maiustajad saavad.

 

Laimiküpsised

u 15 tk

 

  • 100 g toasooja võid
  • 100 g suhkut
  • 1 muna
  • peotäis spinatit
  • 3 laimist pigistatud mahl (u 50 ml)
  • 100 g kookoshelbeid
  • 150 g nisujahu
  • 1,5 tl küpsetuspulbrit

Pane ahi soojenema 200 kraadi juurde.
Hõõru suhkur ja toasoe või kreemjaks pastaks. Pigista laimidest mahl ja pane koos spinatiga blendrisse, püreesta pastaks. (Vajadusel lisa mõni tilk vett, kuid ole veega tagasihoidlik, kasuta vaid siis, kui blender ei hakka muidu spinatit töötlema). Sega spinatipasta või ja suhkrusegu hulka. Lisa muna ja sega. Sega kookoshelbed, jahu ja küpsetuspulber omavahel ning lisa tainasse. Tainas peab jääma üsna tihke. Kui blenderdamisel vett kasutasid, siis pead ilmselt jahu veel lisama.
Vala pisut kristallsuhkrut taldrikule. Veereta märgade käte vahel tainast väikesed pallid ja keeruta neid seejärel suhkrus. Pane pallid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, jäta pallide vahele ruumi. Küpseta 200 kraadi juures 10 minutit. Tõsta restile jahtuma.

 

 

Blog, Pirukad, Retseptid

Sibulapirukas Brie juustuga

February 28, 2019

Kevad tuleb, vaikselt aga järjekindlalt. Varsti-varsti on sibulakoored kulla hinnas, tasub juba tasapisi kõrvale panema hakata. Esinduslikuma sibulakoore-hunniku annab pirukategu. Sinna
kulub paras ports sibulaid ja tükike siidist Brie juustu. Taina võib poest tuua. Nii lihtne ongi 🙂

Sibulapirukas Brie juustuga

4-le

  • 500g pärmi-lehttainast (võiga)
  • 1 kg sibulaid
  • 2 sl õli ja 30 g võid praadimiseks
  • 0,5 tl soola
  • 150 g Brie juustu
  • värsket tüümiani

Koori sibulad ja haki õhuksesteks poolratasteks. Kuumuta
pannil õli ja või. Lisa sibulad ja kuumuta keskmisel tulel aeg-ajalt segades u 15-20 minutit või kuni sibulad on kergelt pruunistunud jumega ning karamellise mekiga. Maitsesta soolaga.

Kuumuta ahi 220 kraadini.

Rulli sulatatud lehttaina ruudud kergelt laiali ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Tõmba terava noaga iga küljega paralleelne triip, et tekiks justkui cm laiune raam tainaruudule. Kata tainas viiludeks lõigatud juustu ja sibulaseguga. Jäta “raami” osa vabaks. Küpseta 10 minutit, kuni tainas on kuldpruun ja juust sulanud.

Serveerimisel kaunista värske tüümianiga.

Blog, Retseptid, Supid

Kiire külasupp

February 25, 2019

Esmaspäev on hea supipäev. No, tegelikult kõlbavad supi keetmiseks ka kõik teised nädalapäevad sama hästi. Ainult alati on argipäeval nii kiire ja nälg üllatab ootamatult. Õnneks on mul enamasti külmkapis paras ports FS Goods puljongeid. Maitsevad hästi ja nende peale saab kindel olla. Lisaks on FS puljongid täiesti naturaalsed, lisainetevabad ja ei sisalad üleliia soola. Ainus häda on selles, et sellest ajast peale, kui FS oma puljongitega poelettidele maandus, jäi minu puljongikeetmise pott nukralt kappi konutama. Nii lihtne oli põhjenduseks tuua alatine rutt ja krabada valmis puljongit poetiirult varuga.

Pikalt hoogu võttes ja taas end puljongikeetmise lainele sihtides haarasin ma siiski nädalapäevad tagasi supipotil sangast. Aga, oh häda, selgus et ajal, mil ma FS puljongite najal hõlpelu olen elanud on minu enda puljongikeetmise oskused rooste läinud. Nojah, egas päriselt pole ju võimalik puljongikeetmisest kellelgi võõrduda, kui see juba selgeks keedetud saab. Häda oli selles, et mul polnud enam püsivust vahukulbiga nii pikalt supipoti kohal koogutada, et sellest üks akuraatne ja särav keedus oleks saanud. Tulemuseks oli hägune leem, mis eriti läbi ei paistnud, sellest tookord head suppi ei saanudki. Ei olnd sel lurril isegi supinahka, kogu supitegu läks täiega nahka.

Haarasin taas päästva puljongipaki järele ja potti maandus see, mis külmkapis leidus. Tituleerisin keeduse külasupiks, sest kuskilt oli kõrvataha jäänud, et odrakruupidega suppi niimoodi kutsutakse. Tegelikult võiks seda kutsuda ka vabalt kodusupiks, sest supisisu on ülimalt lihte.  Enam-vähem alati kodustes kappides olemas ja kruupidel on siin tõepoolest esimene viiul mängida. Tegelikult on nimetus -külasupp – vististi tulnud sellest, et nii lihtsat supikest pole kuigi keeruline ka suurem pajatäis keeta, nii et jätkuks kogu külale jagada.

Külasupp

  • 2 porgandit
  • 3 kartulit
  • 2 dl keedetud odrakruupe
  • mõned varred lehtkapsast
  • 150 g külutatud rohelisi herneid
  • 750 ml veisepuljongit
  • soovi korralt 100 g peekonit ja maitserohelist

Kui sul keedetud odarakruupe pole kapist võtta, siis tuleb need kõigepealt pehmeks keeta. Enne keetmist tasuks neid loputada ja ka umbes pool tundi külas vees leotada. Siis võid toimida kahte moodi: keedad kruubid eraldi potis pehmeks ja asud samal ajal supi keetmise juurde või paned odrakruubid esimesena puljongisse keema.

Koori ja tükelda porgand ning kartul. Lisa porgand puljongisse. Kui keedad koos kruupidega, siis veendu, et kruubid ja porgand on enam-vähem pehmed, kui kartuli lisad. Lehtkapsal eemalda rootsud ja haki väiksemaks, puista supi sisse. Viimasena lisa herned ja tõsta pott kohe tulelt.

Soovi korral prae tükeldatud peekon pannil krõbedaks, nõruta hetkeks majapidamispaberil ja lisa serveerimisel supile. Puista peale meelepärast maitserohelist, till või petersell sobiks siia hästi.

P.S. Kui supp liiga paks tundub, siis võid vajadusel vett lisada, pea ainult meeles, et lisad keeva vett.

Blog, magusad suupisted, Magustoidud, Retseptid

Astelpaju-odravaht kama-vahukoorega

February 24, 2019

Kui sättimised sätitud, aga piduliku eine lõpetus ikka veel lahtine, jõuab üht-teist kiirelt lauale seada veel küll. Täna tahaks ju mõnda lihsat, koduselt armsat ja eestipäraselt ainulaadset maitset. Odrajahust vaht pole võib-olla nii särav täht, kui kama ja kilu. Ometi on see magustoit vist isegi armastatud mannavahu eelkäijaks olnud. Kui nüüd ongi odravahu ideele pisuke tolmukord kuhjunud, või pole seda arhailist maiust varem proovitudgi, siis on nüüd just paras aeg.

Värskenduse ja värvide huvides kannatab appi võtta särtsaka astelpajumahla ja astelpajukama. Saab päris kelmika magustoidu, mis igati pidupäeva mõõdu välja kannab.

Elagu Eesti!

 

Kogus: 4-le

Vaht

  • 200 ml astelpajumahla
  • 300 ml vett
  • 60 g suhkrut
  • 45 g odrajahu

Katteks

  • 2 dl vahukoort
  • 1 sl vanillisuhkrut
  • 1-2 sl (astelpaju)kama

Vala mahl ja vesi potti ja lisa suhkur. Kuumuta keemiseni. Sega kuni suhkur on sulanud ja puista vispliga hoogsalt segades jahu aeglaselt keevasse vedelikku. Sega hoolega ja kuumuta kuni segu pakseneb. Tõsta pliidilt ja lase jahtuda.

Vahusta mikserit kasutades jahtunud vaht kohevaks. Vaht on valmis, kui selle värvus muutub pisut heledamaks.

Vahusta koor koos vanillisuhkruga kohevaks. Sega juurde kamajahu. Tõsta astelpaju-odravaht pokaalidesse ja lisa juurde kama-vahukoor. Kaunista marjadega.

Blog, Euroopa, Reisid

February 16, 2019

Tere mu armas blogi!
Selle blogiaasta alustamine on nüüd küll aega võtnud, aga parem hilja, kui…… Tegelikult peaks nüüd alustuseks õhupallid täis puhuma ja šampanjaklaasid pilgeni täis valama. Sest vahepeal on siinse blogi esimeses postituse kirjutamisest täpselt 10 aastat täis saanud. Juhuu!
Pidu sai juba minu kõige suurema fänniga koos ka maha peetud. Kui siia on jäänud veel mõned kannatlikud lugejad, kes peavad vastu suuremat sorti blogipausidele, siis ma olen ülimalt rõõmus ja tänulik. Tänan teid nende külaskäikude eest!

Vastutasuks kostitan teid ühe pisikese reisikirjeldusega. Niisiis pidu toimus väljasõiduga saartele. Seekordne kliimapagulase reis viis meid tagasi Kanaaridele. Meie talve eest plehku panemise meelisrütmiks näib kujunevat rumbaruut. Aga kuna elusolemine tähendavat kahte asja: näha midagi uut või näha midagi uuesti, siis tundus nii Fuerteventurale, kui ka Lanzarote kiikamine ilma pikema reisiettevalmistuseta kiirelt teostatav. Niisiis, plaan oli tuletada meelde kõik Fuerte mägiteed ja kitsekarjad, jõuliselt rulluvad lainemürakad ning seigelda Lanza must-valges maailmas, mis nii mõneski kurvis kobrutavaks põrgu eeskojaks muutub. Hoida kõrvale suurtest hotellilinnakutest ja pesitseda kõrvalistes külakestes maamajades, kus loojanguaega kuulutavad eesli hõisked ja päikest tervitavad kuked-kanad.
Kliimapagulase peamine unistus – hea ilm, oli küll sel aastal pisut jahedam, seda just õhtu- ja hommikutundidel. Päevaks õnneks päikest jagus, sai kenasti naha vahele korjatud.

Kuna saarte restoranid on suhteliselt sarnased ja enamuses neist pakutakse ka täpselt sama toitu, siis isikupärasemate söögikohtade väljakaevamiseks peab palju kannatust olema. Või siis lihtsalt hea juhus teed sillutama. Mõned sellised jäid ka meie õnnelikule teele ette ja paar paremat kaevasime ka ise üles.
Meelde jääb meie esimeses peatuspaigas Triquivijate külas Fuerteventural Antonia kodurestoran, mille kokk oli endale nime teinud saare kõige kaunimas külas Betancuria asuva postkaardi välimusega restoranis Don Antonio. Toit oli küll pisut liiga menukate restorani klassikute kuldne kesktee. Kodurestolt oleks oodanud vast midagi kodusemat, kuid toit oli väga hästi valmistatud ja maitsele ei olnud midagi ette heita. Ja ega kõlbagi, kui teiste koju sööma lähed. Igas (kodu)restos omad kombed ja tavad.


Teine lemmikuks saanud koht oli Gran-Tarajali kalaputka. Sõna otseses mõttes kioski meenutav restoranilaadne kohake. Aga kõik, mis sealsest köögist välja tuli oli priima. Kalade loetelu menüüs oli nii pikk, et otsustamine oli pagana keeruline. Ettekandja, lahke inimene, hüüdis köögist abi ja peagi oli kogu menüü kandikul kliendi ees. Tõsi, toorelt esialgu, aga nii oli võimalus näpuga näidates endale kõige sümpaatsem või põnevam mereelukas välja valida. Kui üks seltskond oli söödetud, keerati laudu kaitsev paberlina koos kalauudega kokku. Laotati uus asemele ja järgmine pesakond juba maandus laua taha.



Sel korral ma lihtsalt nuusutasin õhku ja mu nina juhatas meid Restaurante el Riscon’i. Pärast selgus, et stiilsel rannarestol surfarite lemmikülas oli isegi Michelini Bib Gourmand. Teenindus oli küll nii kõrk, et korraks mõtlesin ka pea selga lüüa ja välja kõndida, aga õnneks sai uudishimu solvumisest võitu. Potsatasin kiiresti ainsa vaba laua taha, istusin kaljukindlat kohal, et uksest sisse pressivad uued kunded, mul tooli istumise alt ära ei sikutaks. Paigale jäämine oli seda väärt. Selgus, et ainus risk oli teeninduse välja kannatamine, toidud sulatasid jää ja lepitasid personaliga, eine lõpuks olime juba püsikunde staatusesse tõstetud.

Rannakülas, kus napilt 20 püsielanikku, boheemlaslikult vaba restoranituba otse kiviklibusel rannal oli vahetu ja armas oma lihtsuses. Tookord klappis kõik – koht, aeg, inimesed ja loomulikult maitsev toit. See oli justkui mediteerimine maailmaäärel 🙂  Ebareealne ja samas täiesti võimalik.

Kuid enamasti tuli saartel näljatunde saabudes ikka endal käised üles käärida ja pliidi taha asuda. Söögivalistamine on teadagi puhas rõõm ja lookas merannilettide ees on pigem probleem mida jätta, kui mida võtta. Pühapäevased turupäevad olid head köögiviljade varumiseks. Turupäev kestab vaid loetud tunnid ja kauplejaid just väga palju pole. Turgudelt leiab rohelist kraami ja palju erivärvilisi tomateid. Sekka veel teisigi köögivilju, kuid need tomatid, ahh kuidas need lõhnasid ja maitsesid. Paraku supermarketi omad on samast plastmassist, mis meilgi siin. Fuerteventura kitsejuustule võiks ka kiidulaulu laulda. Juustuvalmistamise traditsioonid tulid saarele koos Berberi hõimudega Põhja-Aafrikast. Saare kiviklibusel maastikul on väga vähe rohelust ning kariloomade jaoks napib sööta. Kitsed ongi praktiliselt ainsad loomad saarel. Neid on spetsiaalselt aretatud rohkelt piima andma. Ja nad on toredad ning näevad superšikid välja oma täpiliste, laiguliste ja eri varjundites kasukatega. Kitsepiim, -juust ja -jogurt olid ka mu igapäevased lemmikud köögis kokkamisel. Neid supernunnudes purkides jogurtitopse toppisin korvi alati suure varuga. Ah, need pühapäevahommikused kitsejuustust sõrnikud, hommikukohvi kitsepiimaga või jogurti magustoidud puuviljadega ja palmisiirupiga. Kui siia lisada väike grill aia nurgas, pudelike kohalikku veini. Mõned tükid lamba- või kitseliha, maitseks veel üks tükike imehõrku Iberico sealiha. Kokku tuleb mitme nädala jagu maitsvaid hetki ja põnevaid proovimisi. Ja tõdemus, et Fuerte kiirgab endiselt oma oranži omapära ja Lanza laseb paista must-valgetel kontrastidel. Mõlemad sobilikud talve eest redutamiseks. Alati leiab uusi põnevaid mägiteid, romantilisi metsikuid rannakesi, lahkeid inimesi, nunnusid külakesi, kannatlikke eesleid ja kepsakaid kitsi.

Blog, Hommikusöögid, Retseptid

Hurmaa hommik

December 19, 2018

Tere hommikust! Sellest kausitäiest on saanud minu sügis-talviste hommikute suur lemmik. Pime aeg pakub siiski pillavalt erdeaid vilju. Kirkalt ja kuldselt sillerdav hurmaa on üks meelitajatest. Magus-mesine ja pisut läägeks küpsenud hurmaa on suurepärane kaaslane hapult kirbetele jõhvikatele. Magus ja hapu maitse saavutavad nii oma suurepärase taskaalu. Lisaks muudab hurmaa kausitäie smuutit sametiselt pehmeks ja jõhvikad värvivad selle õhetavalt roosaks.

Granolat teevad loomulikult kõik ontlikud perenaised ahjus ja hoolitsevad selle eest, et nende granolapurgid ilmaski tühjalt ei seisaks. Ma ei tea, kuidas teil, aga minu müslipurk on alati sellel hommikul tühi, kui mul vastupandamatu isu selle järele tuleb. Isegi siis, kui ma juba õhtul tean, et mind granolahimu hommikul tabab, unustan ma hommikusöögiks ettevalmistused teha. Ikka ja jälle põrnitsen nendel hommikutel pahuralt tühja purki.

Aga õnneks on leiutatud pann ja see sobib sama hästi ühe kiire granola valmistamiseks. Pealegi on jube mõnus kuulata kerget sisinat, kui kuum müsli pehme siidise smuutiga kohtub.

Hurraa hurmavad hurmaa hommikud!


Smuuti

jätkub kahele

1 hurmaa

1 klaas jõhvikaid

1/2 klaasi vett

1 tl kaneeli

1 tl kardemoni


Toortatragranola

1 dl toortatart

1 tl mett

1 tl oliiviõli

2 sl kakaonibse

peotäis pähkleid-seemneid

1 tl kaneeli v piparkoogimaitseainet

Pane kõik smuuti koostisosad blendrisse ja töötle ühtlaseks.
Kuumuta pann ja rösti toortatart kuival pannil kuni see saab pisut värvi, selleks kulub umbes paar kuni viis minutit. Pea silma peal, et kõrbema ei lähe ja sega. Eemalda pann tulelt ja nirista juurde õli ning mesi, sega. Lisa pannile ka kakaonibsid ja pähklid-seemned. Lase neil pisut soojeneda ja maitsesta kaneeliga.

Jaga smuuti kausidesse ja tõsta peale granola.