Blog, Retseptid, Supid

Kiire külasupp

February 25, 2019

Esmaspäev on hea supipäev. No, tegelikult kõlbavad supi keetmiseks ka kõik teised nädalapäevad sama hästi. Ainult alati on argipäeval nii kiire ja nälg üllatab ootamatult. Õnneks on mul enamasti külmkapis paras ports FS Goods puljongeid. Maitsevad hästi ja nende peale saab kindel olla. Lisaks on FS puljongid täiesti naturaalsed, lisainetevabad ja ei sisalad üleliia soola. Ainus häda on selles, et sellest ajast peale, kui FS oma puljongitega poelettidele maandus, jäi minu puljongikeetmise pott nukralt kappi konutama. Nii lihtne oli põhjenduseks tuua alatine rutt ja krabada valmis puljongit poetiirult varuga.

Pikalt hoogu võttes ja taas end puljongikeetmise lainele sihtides haarasin ma siiski nädalapäevad tagasi supipotil sangast. Aga, oh häda, selgus et ajal, mil ma FS puljongite najal hõlpelu olen elanud on minu enda puljongikeetmise oskused rooste läinud. Nojah, egas päriselt pole ju võimalik puljongikeetmisest kellelgi võõrduda, kui see juba selgeks keedetud saab. Häda oli selles, et mul polnud enam püsivust vahukulbiga nii pikalt supipoti kohal koogutada, et sellest üks akuraatne ja särav keedus oleks saanud. Tulemuseks oli hägune leem, mis eriti läbi ei paistnud, sellest tookord head suppi ei saanudki. Ei olnd sel lurril isegi supinahka, kogu supitegu läks täiega nahka.

Haarasin taas päästva puljongipaki järele ja potti maandus see, mis külmkapis leidus. Tituleerisin keeduse külasupiks, sest kuskilt oli kõrvataha jäänud, et odrakruupidega suppi niimoodi kutsutakse. Tegelikult võiks seda kutsuda ka vabalt kodusupiks, sest supisisu on ülimalt lihte.  Enam-vähem alati kodustes kappides olemas ja kruupidel on siin tõepoolest esimene viiul mängida. Tegelikult on nimetus -külasupp – vististi tulnud sellest, et nii lihtsat supikest pole kuigi keeruline ka suurem pajatäis keeta, nii et jätkuks kogu külale jagada.

Külasupp

  • 2 porgandit
  • 3 kartulit
  • 2 dl keedetud odrakruupe
  • mõned varred lehtkapsast
  • 150 g külutatud rohelisi herneid
  • 750 ml veisepuljongit
  • soovi korralt 100 g peekonit ja maitserohelist

Kui sul keedetud odarakruupe pole kapist võtta, siis tuleb need kõigepealt pehmeks keeta. Enne keetmist tasuks neid loputada ja ka umbes pool tundi külas vees leotada. Siis võid toimida kahte moodi: keedad kruubid eraldi potis pehmeks ja asud samal ajal supi keetmise juurde või paned odrakruubid esimesena puljongisse keema.

Koori ja tükelda porgand ning kartul. Lisa porgand puljongisse. Kui keedad koos kruupidega, siis veendu, et kruubid ja porgand on enam-vähem pehmed, kui kartuli lisad. Lehtkapsal eemalda rootsud ja haki väiksemaks, puista supi sisse. Viimasena lisa herned ja tõsta pott kohe tulelt.

Soovi korral prae tükeldatud peekon pannil krõbedaks, nõruta hetkeks majapidamispaberil ja lisa serveerimisel supile. Puista peale meelepärast maitserohelist, till või petersell sobiks siia hästi.

P.S. Kui supp liiga paks tundub, siis võid vajadusel vett lisada, pea ainult meeles, et lisad keeva vett.

Blog, magusad suupisted, Magustoidud, Retseptid

Astelpaju-odravaht kama-vahukoorega

February 24, 2019

Kui sättimised sätitud, aga piduliku eine lõpetus ikka veel lahtine, jõuab üht-teist kiirelt lauale seada veel küll. Täna tahaks ju mõnda lihsat, koduselt armsat ja eestipäraselt ainulaadset maitset. Odrajahust vaht pole võib-olla nii särav täht, kui kama ja kilu. Ometi on see magustoit vist isegi armastatud mannavahu eelkäijaks olnud. Kui nüüd ongi odravahu ideele pisuke tolmukord kuhjunud, või pole seda arhailist maiust varem proovitudgi, siis on nüüd just paras aeg.

Värskenduse ja värvide huvides kannatab appi võtta särtsaka astelpajumahla ja astelpajukama. Saab päris kelmika magustoidu, mis igati pidupäeva mõõdu välja kannab.

Elagu Eesti!

 

Kogus: 4-le

Vaht

  • 200 ml astelpajumahla
  • 300 ml vett
  • 60 g suhkrut
  • 45 g odrajahu

Katteks

  • 2 dl vahukoort
  • 1 sl vanillisuhkrut
  • 1-2 sl (astelpaju)kama

Vala mahl ja vesi potti ja lisa suhkur. Kuumuta keemiseni. Sega kuni suhkur on sulanud ja puista vispliga hoogsalt segades jahu aeglaselt keevasse vedelikku. Sega hoolega ja kuumuta kuni segu pakseneb. Tõsta pliidilt ja lase jahtuda.

Vahusta mikserit kasutades jahtunud vaht kohevaks. Vaht on valmis, kui selle värvus muutub pisut heledamaks.

Vahusta koor koos vanillisuhkruga kohevaks. Sega juurde kamajahu. Tõsta astelpaju-odravaht pokaalidesse ja lisa juurde kama-vahukoor. Kaunista marjadega.

Blog, Euroopa, Reisid

February 16, 2019

Tere mu armas blogi!
Selle blogiaasta alustamine on nüüd küll aega võtnud, aga parem hilja, kui…… Tegelikult peaks nüüd alustuseks õhupallid täis puhuma ja šampanjaklaasid pilgeni täis valama. Sest vahepeal on siinse blogi esimeses postituse kirjutamisest täpselt 10 aastat täis saanud. Juhuu!
Pidu sai juba minu kõige suurema fänniga koos ka maha peetud. Kui siia on jäänud veel mõned kannatlikud lugejad, kes peavad vastu suuremat sorti blogipausidele, siis ma olen ülimalt rõõmus ja tänulik. Tänan teid nende külaskäikude eest!

Vastutasuks kostitan teid ühe pisikese reisikirjeldusega. Niisiis pidu toimus väljasõiduga saartele. Seekordne kliimapagulase reis viis meid tagasi Kanaaridele. Meie talve eest plehku panemise meelisrütmiks näib kujunevat rumbaruut. Aga kuna elusolemine tähendavat kahte asja: näha midagi uut või näha midagi uuesti, siis tundus nii Fuerteventurale, kui ka Lanzarote kiikamine ilma pikema reisiettevalmistuseta kiirelt teostatav. Niisiis, plaan oli tuletada meelde kõik Fuerte mägiteed ja kitsekarjad, jõuliselt rulluvad lainemürakad ning seigelda Lanza must-valges maailmas, mis nii mõneski kurvis kobrutavaks põrgu eeskojaks muutub. Hoida kõrvale suurtest hotellilinnakutest ja pesitseda kõrvalistes külakestes maamajades, kus loojanguaega kuulutavad eesli hõisked ja päikest tervitavad kuked-kanad.
Kliimapagulase peamine unistus – hea ilm, oli küll sel aastal pisut jahedam, seda just õhtu- ja hommikutundidel. Päevaks õnneks päikest jagus, sai kenasti naha vahele korjatud.

Kuna saarte restoranid on suhteliselt sarnased ja enamuses neist pakutakse ka täpselt sama toitu, siis isikupärasemate söögikohtade väljakaevamiseks peab palju kannatust olema. Või siis lihtsalt hea juhus teed sillutama. Mõned sellised jäid ka meie õnnelikule teele ette ja paar paremat kaevasime ka ise üles.
Meelde jääb meie esimeses peatuspaigas Triquivijate külas Fuerteventural Antonia kodurestoran, mille kokk oli endale nime teinud saare kõige kaunimas külas Betancuria asuva postkaardi välimusega restoranis Don Antonio. Toit oli küll pisut liiga menukate restorani klassikute kuldne kesktee. Kodurestolt oleks oodanud vast midagi kodusemat, kuid toit oli väga hästi valmistatud ja maitsele ei olnud midagi ette heita. Ja ega kõlbagi, kui teiste koju sööma lähed. Igas (kodu)restos omad kombed ja tavad.


Teine lemmikuks saanud koht oli Gran-Tarajali kalaputka. Sõna otseses mõttes kioski meenutav restoranilaadne kohake. Aga kõik, mis sealsest köögist välja tuli oli priima. Kalade loetelu menüüs oli nii pikk, et otsustamine oli pagana keeruline. Ettekandja, lahke inimene, hüüdis köögist abi ja peagi oli kogu menüü kandikul kliendi ees. Tõsi, toorelt esialgu, aga nii oli võimalus näpuga näidates endale kõige sümpaatsem või põnevam mereelukas välja valida. Kui üks seltskond oli söödetud, keerati laudu kaitsev paberlina koos kalauudega kokku. Laotati uus asemele ja järgmine pesakond juba maandus laua taha.



Sel korral ma lihtsalt nuusutasin õhku ja mu nina juhatas meid Restaurante el Riscon’i. Pärast selgus, et stiilsel rannarestol surfarite lemmikülas oli isegi Michelini Bib Gourmand. Teenindus oli küll nii kõrk, et korraks mõtlesin ka pea selga lüüa ja välja kõndida, aga õnneks sai uudishimu solvumisest võitu. Potsatasin kiiresti ainsa vaba laua taha, istusin kaljukindlat kohal, et uksest sisse pressivad uued kunded, mul tooli istumise alt ära ei sikutaks. Paigale jäämine oli seda väärt. Selgus, et ainus risk oli teeninduse välja kannatamine, toidud sulatasid jää ja lepitasid personaliga, eine lõpuks olime juba püsikunde staatusesse tõstetud.

Rannakülas, kus napilt 20 püsielanikku, boheemlaslikult vaba restoranituba otse kiviklibusel rannal oli vahetu ja armas oma lihtsuses. Tookord klappis kõik – koht, aeg, inimesed ja loomulikult maitsev toit. See oli justkui mediteerimine maailmaäärel 🙂  Ebareealne ja samas täiesti võimalik.

Kuid enamasti tuli saartel näljatunde saabudes ikka endal käised üles käärida ja pliidi taha asuda. Söögivalistamine on teadagi puhas rõõm ja lookas merannilettide ees on pigem probleem mida jätta, kui mida võtta. Pühapäevased turupäevad olid head köögiviljade varumiseks. Turupäev kestab vaid loetud tunnid ja kauplejaid just väga palju pole. Turgudelt leiab rohelist kraami ja palju erivärvilisi tomateid. Sekka veel teisigi köögivilju, kuid need tomatid, ahh kuidas need lõhnasid ja maitsesid. Paraku supermarketi omad on samast plastmassist, mis meilgi siin. Fuerteventura kitsejuustule võiks ka kiidulaulu laulda. Juustuvalmistamise traditsioonid tulid saarele koos Berberi hõimudega Põhja-Aafrikast. Saare kiviklibusel maastikul on väga vähe rohelust ning kariloomade jaoks napib sööta. Kitsed ongi praktiliselt ainsad loomad saarel. Neid on spetsiaalselt aretatud rohkelt piima andma. Ja nad on toredad ning näevad superšikid välja oma täpiliste, laiguliste ja eri varjundites kasukatega. Kitsepiim, -juust ja -jogurt olid ka mu igapäevased lemmikud köögis kokkamisel. Neid supernunnudes purkides jogurtitopse toppisin korvi alati suure varuga. Ah, need pühapäevahommikused kitsejuustust sõrnikud, hommikukohvi kitsepiimaga või jogurti magustoidud puuviljadega ja palmisiirupiga. Kui siia lisada väike grill aia nurgas, pudelike kohalikku veini. Mõned tükid lamba- või kitseliha, maitseks veel üks tükike imehõrku Iberico sealiha. Kokku tuleb mitme nädala jagu maitsvaid hetki ja põnevaid proovimisi. Ja tõdemus, et Fuerte kiirgab endiselt oma oranži omapära ja Lanza laseb paista must-valgetel kontrastidel. Mõlemad sobilikud talve eest redutamiseks. Alati leiab uusi põnevaid mägiteid, romantilisi metsikuid rannakesi, lahkeid inimesi, nunnusid külakesi, kannatlikke eesleid ja kepsakaid kitsi.

Blog, Hommikusöögid, Retseptid

Hurmaa hommik

December 19, 2018

Tere hommikust! Sellest kausitäiest on saanud minu sügis-talviste hommikute suur lemmik. Pime aeg pakub siiski pillavalt erdeaid vilju. Kirkalt ja kuldselt sillerdav hurmaa on üks meelitajatest. Magus-mesine ja pisut läägeks küpsenud hurmaa on suurepärane kaaslane hapult kirbetele jõhvikatele. Magus ja hapu maitse saavutavad nii oma suurepärase taskaalu. Lisaks muudab hurmaa kausitäie smuutit sametiselt pehmeks ja jõhvikad värvivad selle õhetavalt roosaks.

Granolat teevad loomulikult kõik ontlikud perenaised ahjus ja hoolitsevad selle eest, et nende granolapurgid ilmaski tühjalt ei seisaks. Ma ei tea, kuidas teil, aga minu müslipurk on alati sellel hommikul tühi, kui mul vastupandamatu isu selle järele tuleb. Isegi siis, kui ma juba õhtul tean, et mind granolahimu hommikul tabab, unustan ma hommikusöögiks ettevalmistused teha. Ikka ja jälle põrnitsen nendel hommikutel pahuralt tühja purki.

Aga õnneks on leiutatud pann ja see sobib sama hästi ühe kiire granola valmistamiseks. Pealegi on jube mõnus kuulata kerget sisinat, kui kuum müsli pehme siidise smuutiga kohtub.

Hurraa hurmavad hurmaa hommikud!


Smuuti

jätkub kahele

1 hurmaa

1 klaas jõhvikaid

1/2 klaasi vett

1 tl kaneeli

1 tl kardemoni


Toortatragranola

1 dl toortatart

1 tl mett

1 tl oliiviõli

2 sl kakaonibse

peotäis pähkleid-seemneid

1 tl kaneeli v piparkoogimaitseainet

Pane kõik smuuti koostisosad blendrisse ja töötle ühtlaseks.
Kuumuta pann ja rösti toortatart kuival pannil kuni see saab pisut värvi, selleks kulub umbes paar kuni viis minutit. Pea silma peal, et kõrbema ei lähe ja sega. Eemalda pann tulelt ja nirista juurde õli ning mesi, sega. Lisa pannile ka kakaonibsid ja pähklid-seemned. Lase neil pisut soojeneda ja maitsesta kaneeliga.

Jaga smuuti kausidesse ja tõsta peale granola.


Blog, Jäätised, Retseptid

Kõrvitsa-šokolaadijäätis

November 20, 2018

Kõrvits on sügise lemmiklaps. Kõik need kollased ja rohekad kõrvitsakerad, mis halli ilma eest ahju poevad ja siidiseks ning kirkaks püreeks moonduvad leiavad mitut sorti kasutusvõimalusi. Supsavad supi ja kastme sisse, pasta ja smuuti kaissu ja koogile krooniks. Kes kooki teha ei viitsi, saab siuh-sauh valmis segada maiuse ja külmas käepärast hoida. Kohe, kui magusaisu kiusama tuleb, on hea paar kulbitäit külma jäätist kaussi tõmmata ja kiirestri kiusatusele järele anda. Kuna kodune jäätis kaua sööjaid kapipimeduses oodata ei viitsi on täiesti põhjendatud endale nädalas nii paar-kolm portsu lubada, ikka selleks, et hea kraam raisku ei läheks.


Kõrvitsa-šokolaadijäätis

200-300 g kõrvitsapüreed
2 dl vahukoort
250 g kondenspiima
100 g tumedat šokolaadi
3 sl viskit
1/4 tl soola
1 tl kaneeli
1/2 tl riivitud muskaatpähklit

Kõrvitsapüree valmistamiseks lõika kõrvits viiludeks ja aseta ahjuplaadile. Nirista peale oliiviõli ja küpseta 200 kraadises ahjus, kuni kõrvits on pehme. Selleks kulub umbes 20-30 minutit. Eemalda koor ja püreesta viljaliha sauseguriga.

Sulata šokolaad vesivannil või mikros. Tõsta kõrvale. Vahusta koor koos kondenspiimaga kohevaks vahuks. Jaga vaht kahte kaussi. Ühele osale sega juurde sulatatud šokolaad. Teisele osale sega juurde kõrvitsapüree, viski ja maitseained. Sega ettevaatlikult ühtlaseks. Vala kõrvitsa- ja šokolaadisegu vaheldumisi kaussi ja sega kergelt läbi. Tõsta segu sügavkülma ja lase külmuda vähemalt 4 tundi.


Blog, Retseptid, Supid

Aga teeks sibulasuppi?

November 17, 2018

Sibulasupp paneb nutma ja keetmine võtab aega. Vaatamata valatud pisaratele ja kulutatud ajale on lõpptulemus kõike seda väärt. Uskumatu kuidas keemise käigus loovutab sibul oma kibedama poole ja alistub. Muutub suisa magusaks ja siidiseks, just selliseks roaks mida vajad pimeduse varjust ja sügistuule käest tuppa tulles.

Sellest on juba jupp aega möödas, kui imetabane sibulasupp ennast jälle meelde tuletas. Suvelõpu tähtsündmus Peipsi Toidu Tänav, kus pop-up puhvetitega oli palistatud tervelt 175 km Vasknarvast kuni Värskani. Oli head toitu, melu ja lõbusaid inimesi aga tipphetk saabus just siis, kui Lohusuu pisikeses puhvetis lusikas sibulasuppi sisse sattus. Juba siis oli selge, et koju jõudes tuleb suurem laar sibulasuppi hakkama panna. Samalt reisilt sai kaasa toodud kuldset toorainet. Kauneid palmitud sibulavanikud. Esmalt paitasin ikka mitu head nädalat pilguga seda ilu, enne, kui sibulatelt kihte koorima ja pisaraid valama kukkusin. Ilma nututa ei saa. Peipsi sibul paneb silmist vee vulinal voolama ükskõik milliseid ettevaatusabinõusid tarvitusele võtta. Tõsi, ujumisprille pole ma proovinud. Eelistan silmavee lihtsalt lahti lasta, sest lõpeks on nutmine vägagai teraapiline tegevus ja aitab ehk lendu lasta nii mõnegi pisikese pinge, mis peakese sisse pesa teinud. Ja mis võiks olla parem nutmise põhjus, kui härdus tubli tooraine pärast ja rõõmupisarad eesootava maitsva söögikorra ootuses.


Sibulasupp
2-le

6 sibulat
3 küüslauguküünt
100 g võid
2 tähtaniisi
meresoola
5 oksa värsket tüümianit
musta pipart veskist
1 dl valget veini
750 ml kanapuljongit
sorts konjakit (u 2 sl)

2 viilu täisterasaia

Koori sibulad ja küüslauk. Lõika sibulad pooleks ja viiluta ribadeks. Haki küüslauk peeneks. Sulata või potipõhjas. Lisa sibulad, küüslauk ja maitseained. Kuumuta keskmisel tulel, aeg-ajalt segades umbes 20-30 minutit, kuni sibul muutub kuldseks ja läikivaks. Lisa vein ja lase sellel mõni minut kokku keeda. Seejärel vala juurde kuum puljong ja lase supil vaevalt mulisedes keeda 1 tund. Eemalda tüümianivarred ja tähtaniis. Soovi korral võid lisada tilga konjakit ja lasta veel haududa 10 minutit.

Kuumuta ahi grillirežiimil 220 kraadini.. Lõika sai kuubikuteks ja pane grilli alla kuumenema, küpseta kuni saiakuubikud on krõbedad ja kuldsed, selleks kulub u 5 min.
Serveerimisel tõsta supi peale krõbedad saiakuubikud.


Blog, Köögiviljaroad, Pirukad, Retseptid

Suvikõrvitsa- tomatipirukas

October 29, 2018

See on nüüd selline retsept, et tühi kõht on kõige parem kokk, või siis söök sellest, mis kapis parasjagu oli. Mis seal täpselt oli, selgub ainete loetelust, aga kõht sai korralikult täis. Pehme kitsejuust maitses siin pirukas malbelt, aga järgmisel korral proovin ajastada, et kapis oleks valikus ka mõni pisut tugevama tekstuuriga juust.

 


Suvikõrvitsa- tomatipirukas

1 väiksem suvikõrvits
2 muna
100 g pehmet kitsejuustu
1 dl speltajahu
peotäis lehtpeeti või lehtkapsast või spinatit
soola
pipart
1 küüslauguküüs
2 tomatit
punet

Riivi suvikõrvits. Pigista käte vahel liigne vesi riivitud suvikõrvitsast välja. Löö kaussi lahti munad ja klopi koos soolaga ühtlaseks, lisa kitsejuust, jahu ja haki sisse lehtköögivili. Lisa hakitud küüslauk. Maitsesta soola ja pipraga. Kata koogivormi põhi (kasutasin 15 cm läbimõõduga vormi) küpsetuspaberiga ja määri ääred võiga. Tõsta tainas vormi ja viiluta peale tomatid. Puista vahele värsket punet. Küpseta eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures 30 minutit.
Serveeri koos salatiga.



 

Blog, Koogid, Retseptid

Ploomikook

October 23, 2018

Ploomikook on lihtsalt lemmik. Ärgu nüüd need teised kodused marja- ja õunakoogid pahandagu, mida ma ka vahetevahel ahju pistan, aga jah, ploomikoogile annan ma alati edeva esimese koha. Unustan kohe sootuks lubaduse koogisöömisega tagasihoidlik olla ja pugin suurima mõnutundega tüki või paar. Ausaltöeldes teistega jagamisel olen pisut kade ka. Sokutan salaja mõne tüki kõrvale järgmiseks hommikuks ja oh mis tore kohvikõrvane siis juba ärgates ees ootab. Vahest see kõrvale pandud ploomikoogi amps tiivustab isegi äratuskella varajasemaks seadma, et oma lemmikuga üks pisut pikem hommikune brantšike argipäeva kiusamiseks maha pidada. 😉


Ploomikook

10 ploomi

2 muna
100 g heledat muscovado suhkrut
1 sidruni koor
1 sl palsamiäädikat
60 ml külmpressi oliiviõli
80 ml manlipiima

100 g mandlijahu
60 g toortatrajahu
1 tl küpsetuspulbrit
1/2 tl soola
1 sl kaneelisuhkrut

Poolita ploomid ja eemalda kivid. Raputa ploomidele 1 sl suhkrut ja jäta seisma. Vahusta munad suhkruga, lisa oliiviõli, palsamiäädikas,mandlipiim ja sidrunikoor. Sega omavahel jahud, küpsetuspulber ja sool. Vala jahusegu tainasse. Kalla tainas küpsetuspaberiga kaetud 20 cm läbimõõduga vormi. Lao peale ploomid ja raputa üle kaneelisuhkruga. Küpseta 180 kraadi juures 40 minutit, või kuni kooki torgatud puutikk tuleb puhtalt välja.


Blog, Pirukad, Retseptid

Kartulipõhjal seenepirukas

October 14, 2018

Seenehooaeg tõmbub koomale. Õigupoolest on päris läbi, aga hoolsal vaatlusel ja hea õnne korral võib mõned seenemikud isegi veel leida. Näiteks turul laiutasid eile veel päris prisked puravikud ja lademetes lehterkukeseeni.
Seentest saab muidugi sadat sorti sööki ja eks nad seenhooajal vupsavad iga teise toidu sisse, aga lõpuakordiks ja pidulikumaks kummarduseks metsandide ees sobib ikka ja alati pirukat küpsetada. Pirukas ise pole sugugi mingi peenike pipstükk, vaid üsna lihtne, armas ja kodune. Maitseb ülihäää.



Kartulipõhjal seenepirukas

Pirukapõhi:

200 g keedetud kartuleid
50 g võid
100 g rukkijahu
vett
tüümianit
soola
1 küüsaluguküüs

Täidis:

1 sl võid
1 sibul
2 küüslauguküünt
200 g värskeid metsaseeni või soolaseeni
3 dl hapukoort või kaerakoort

Kui kasutad soolaseeni pane seened vette lignunema. Leota paar tundi (veel parem üle öö) ja kurna. Värskeid metsaseeni kasutades puhasta need esmalt ja tükelda.

Pane täidise ained köögikombaini ja töötle ühtlaseks tainapalliks. Ilma köögikombainita haki kartulid ja või lõikelaual hästi peeneks, lisa teised ained ja sõtku käte vahel kuni tainas on ühtlane. Rulli tainas õhukeseks ja suru koogivormi põhjale. pane vorm pooleks tunniks külmkappi tahenema.

Haki sibul ja küüslauk peeneks. Sulata pannil või ja pane pannile sibul. Kuumuta kuni see muutub klaasjaks. Lisa seened ja prae läbi. Lisa pannile ka küüslauk. Võta pann tulelt ja sega juurde hapukoor või kaerakoor.

Küpseta põhja 200 kraadini eelkuumutatud ahjus 10-15 minutit, kuni põhi muutub pisut jumekamaks. Lisa täidis ja küpseta veel 20 minutit.
Serveeri salatiga.


Blog, Retseptid, Supid

Sügisene detox supp

October 4, 2018

Aastaaegade vahetus paneb pisut korrektuure tegema. Kevadel on üsna loomulik, et tuleb suur tahtmine kõik üles vuntsida ja läikima lüüa, paastuda ning paremaid toiduvalikuid teha. Tegelikult on sügis täpselt samasugune aeg. Enne suure talve tulekut on hea kriitilise pilguga ümbrust silmitseda. Suve kraam kokku korjata ja paremaid aegu ootama jätta. Erilise kergendused toob ka mõnest ebavajalikust hilbust või oma parema aja minetanud asjast loobumine. Kodust peab saama talveune tarvis mõnus pesa.

Suurpuhastust vajab kuulu järgi ka meie keha. Kuigi siinkohal jagunevad arvamused kahte leeri ja sealjuures on kummalgi oma kaljukindel seisukoht. On neid, kes arvavad, et totaalne restart tehakse mõneks ajaks toidust täieliku loobumisega ja teised ei poolda seda valikut teps mitte. Olgu selle totaalse puhastuskuuriga kuidas on, eks se on rohkem iga kehaomaniku tunde ja uskumuse küsimus. Kuid ühes puktis saavad kõik need kaks eri leeri alati kokkuleppele. Köögiviljad on teema, kus mõlemad pooled agaralt pead noogutavad. Nimelt vajab tasakaalustatud menüü päevas päris kopsakat portsu köögivilju ja kui menüüd hoida igapäevaselt kontrolli all pole mingeid puhastuskuure ka tarvis, keha saab ise korrashoiuga hakkama. Nojah, kui kõik on ideaalne…. Aga tuleb tunnistada, et isegi oma kõige parimat planeerimise oskust appi võttes lendab vahetevahel see ideaalne toidumenüü uppi 🙁  Tuleb sisse pisikesi patuseid libastumist ja ahvatlevaid keerdkäike. Teinekord võib see trallitamine venida mitme suvekuu pikkuseks. Autsh! Oli, mis oli, kuid alati on võimalus vanker tagasi õigele teele keerata. Ja siinkohal mõtlen ma alati, aga teeks suppi.

Köögiviljasuppi. Pealegi ei pea keha suppi süües kannatama aga mõneks ajaks supidieedile siirdumine laseb tal pehmemal moel puhata ja uueneda küll. Värviliste ja värskete sügisviljadega laetud supp annab sooja ja täidab toekalt kõhtu. Supiga saab manustada parja portsu väärtuslikke köögivilju ja supileemekese sisse jäävad alles ka kõik köögiviljade parimad omadused, mitte ei lahku keeduveega kõige kaduva teed. Kui kõhu tühi ruum on maitsva supiga täidetud ei hakka ta ka nii ruttu himustama mõnd kergemeelset saialist või koogikest. Kui supiideid napib, tasub silma peal hoida ka FS Goods FB lehel ja Instagrami-kontol, kus on käima lükatud tore üleskutse rohkem suppi süüa. Niiet, tule kaasa, teeme suppi!

Sügisene detox supp
2-3—le

750 ml aedviljapuljongit
1 kollane peet
1 porgand
1 väike brokoli
2 vart lehtkapsast
100 g punast kapsast
serveerimiseks murulauku

Koori ja tükelda peet ning porgand. Aja puljong keema. Tõsta porgand ja peet puljongisse ja keeda kuni aedvili on pea-aegu pehme, aga siiski veel krõmpsuv. Lisa tükeldatud kapsad ja keeda veel mõni minut. Serveerimisel raputa peale hakitud murulauku.

Puljong -FoodStudio

Blog, Eelroad, Mereannid, Pearoad, Retseptid

Tulised krevetid

September 21, 2018

Lihtne Gurmeenädal jõuab minu retseptidega lõpusirgele. Nädala lõpuks on kalaletis mereannivalik kindlasti lopsakas, aga kui ma tahan midagi lihtsat ja kiiret valin tavaliselt krevetid. Vaata sooduspakkumist!
Pisut pusimist nende puhastamisega ju on, aga kavalamad kutsuvad siinkohal endale appi sõbrad või pereliikmed ja jägmisel hetkel säriseb juba pann….
Jääb veel vein lahti korkida ja juba jagatakse laua ümber häälekalt nädalasündmusi ja tuliseid krevette


Krevetid 2-le

500 g hiidkrevette (võivad olla külmutatud)
2 küüslauguküünt
2 cm jupp ingverit
1 punane tšilli
2-3 sl oliiiviõli
2 laimi
ohtralt koriandrit


Kui kasutad külmutatud krevette, lase neil aeglaselt külmkapis üles sulada. Puhasta krevetid koorikust ja eemalda tume soolikas, sabad võid jätta külge. Haki küüslauk, ingver ja tšilli peeneks (kui sa pole väga suur terava maitse sõber, eemalda tšillilt seemned), sega krevettidega ja lisa juurde 2 sl oliiviõli. Lase pisut maitsestuda. Aja pann kuumaks ja vala sinna sorts õli, vala krevetid kuumale pannile ja kuumuta neid mõlemalt poolt kokku max 2-3 min, kuni need muutuvad kenaks roosaks. Ole tähelepanelik, ära üle küpseta! Küpsemise lõpus pigista pannile 2 laimi mahl. Haki koriander ja puista krevettidele.
Serveeri krõbeda koorikuga ciabattaga ja klaasikese külma valge veiniga.

Blog, Kala, Pearoad, Retseptid

Madalküpsetatud lõhe lehtkapsasalatiga

September 19, 2018

See on küll maailma lihtsaim retsept ja gurmee mõõdu annab ka kenasti välja. Seega sobib jätkama Stockmanni mereanninädala Lihtsa Gurmee rubriigis. Koostisained ootavad sind endiselt sooduspakkumisena.
Meie pere repertuaaris on see retsept vastu pidanud juba pikki aastaid. Olen märganud, et kodust välja lennanud lapsukesedki on selle oma köögirepertuaari kaasa võtnud. Valmistamine on nii lihtne, et tegema ei pea suurt midagi, ainult oodata on vaja tsipa kauem, aga küllap juba selle aja kenasti kuluma saab, kui tead, et hõrk kalaroog varsti kella annab ja ahjust välja tulemist palub.

Paar nõksu ja nippi siin siiski on. Esiteks peaks kala enne ahju panemist olema toasoe.  Lase maitseainetel mõjuda üks tunnike  toatemperatuuril enne kala ahju panemist ja kalla siis peale oliiviõli ning kannata veel kolmveerand tundi, kuni kala 80 kraadises ahjus küpseb. Ja-ja just 80, see ei ole näpukas 🙂  Algses retseptis oli oliiviõli tunduvalt rohkem, kala lausa ujus selles ja valmistamisviisiks oli sellest tulenevalt confit. Aja jooksul mugandasin pisut retsepti ja sain aru, et ka väikesm õlikogus töötab sama hästi, ainult aega peab olema. Seega pisut kannatust ja lihtne gurmee sünnib iseenesest.

Jah, see tund ja kolmveerand võib tunduda ühe lihtsa retseptikese juures ületamatu raskus. Ongi kõige raskem koht, kui kõht jube tühi. Siin aitab hädast välja ainult väike võileib.  Kuid kergelt küpsenud kala maitse ja kõik hästi säilinud rasvhapped teevad kulutatud aja kuhjaga tasa. Seega mitte ainult lihtne ja gurmee mõõtu, vaid ka väga tervislik, kuna madalal temperatuuril säilivad hästi nii lõhes leiduv oomega 3, kui oliiviõlis sisalduv oomega 9.  Kindlasti kasuta parimat külmpressitud oliiviõli!
Ja kui kalarooga oodates peaks ikka igav hakkma, siis tee vahepal üks maseeritud lehtkapsasalat  valmis, no nii igaks juhuks 🙂

 


4-le
500 g lõhefileed
2 tl soola
1 tl heledat muscovado suhkrut
1 sidrun
1 dl külmpressi oliiviõli

Pane ahi soojenema 80 kraadi juurde.
Aseta lõhefilee nahaga pool all ahjuvormi, mis on lõhetükiga enam-vähem ühesuurune. Raputa peale sool ja suhkur ning hõõru kalasse. Lase toatemperatuuril seista vähemalt tund. Kalla üle oliiviõliga ja kata sidruniviiludega. Küpseta 80-kraadises ahjus!!!!! 45 minutit.

Serveeri koos lehtkapsasalati ja täisterariisiga.


Lehtkapsasalat

300 g lehtkapsast
1 õun
2 sl röstitud mandlilaaste
2 sl oliiviõli
1 sl sidrunimahla
soola
pipart
50 g parmesaani

Eemaldada lehtkapsalt lehtede keskel asuvad varrerootsud. Haki lehed väikesteks tükkideks või ribadeks. Pane lehtkapsaribad kaussi ja pigista peale veidi sidrunimahla ning raputa sutsukese soola ning masseeri tugevalt käte vahel läbi. See aitab lehtedele iseloomulikke tugevaid kiude pehmendada. Nirista juurde oliiviõli ja maitsesta pipraga. Rösti mandlilaaste mõned minutid kuival pannil, lase jahtuda ja sega salatisse. Haki õun õhukesteks ribadeks ja tõmba parmesaanist juustunoaga laastud. Sega salat läbi.