Pädaste mõis on koht, kus elab tema Kenadus ise. Kohe krapsti olin nõus järgnema küllakutsele. Lasin praamil kanda end armsale Muhu saarele, kus aeg puhkab. Ja aprillikuu viimastel päevadel ta lausa norskab veel magusas ärkamiseelses kevad-unes. Aga loodus ei maga vaid trügib külmale kevadele vaatama maapõuest vägisi välja. Magusast talveunest ülesärganud on ka Pädaste mõisa pere. Siin on nüüd sagimist küllaga, sest köögis on koha sisse võtnud uus tiim. Pädaste mõisa selle hooaja köögipoole on enda kanda võtnud Adrian Klonowski juhitud tiim. Adrian on Poolast pärit ja Pädastesse on ta kaasa võtnud ka oma köögikamraadid ja teenindusjuhist elukaaslase.
Pädaste mõisköögi Põhjala saarte köök on saanud uue peatüki. Kõik eelnevad kokad on rääkinud siin majas oma lugu. Loomulikult on Pädaste endiselt koht, kus selgrootutel kokkadel pole võimalustki. Kõik eelkäijad on jätnud oma jäljed maha siia maagilisse mõisamajja. Sel kevadel on Adriani kord.
Adrian on just sulgenud oma Gdanskis edukalt tegutsenud restorani ning on tulnud otsima uusi väljakutseid. Tuntust ja kogemusi on ta kogunud mitmetes mainekates restoranides, eelkõige kokkade mekas Kopenhaagenis. Pädaste magnet tema jaoks on oma ürdiaed ja pisike põllumaa ning kohalikud saare annid ning jutustus Põhjala saarte köögist.
Kui kogu saar on ikka veel talvises unes, siis Pädastes keeb juba elu ja mitte ainult uus tiim ei kolista köögis pottide pannidega, vaid ka külalised on mitmest maailmanurgast juba leidnud tee, et siin vääriliselt tervitada uut kevadet.
Kõik see valgus ja linnukoorid, mis puulatvadesse rivistatud, pole vist küll mõisapere töö, kuid ometi on nad selle hästi oma kasuks keeranud. Mis võiks olla parim sissejuhatus pidusöögile, kui jalutuskäik sinilillede ja ülastega palistatud metsas. Koos mõisa hortikulturistiga kasvuhoones ja peenramaal uudistamine annab aimu, et tööd on siin alanud juba jupp aega tagasi. Rabe rahehoog küll katkestab looduserännakud ja karulaugu koht jääbki leidmata. Kas ülepea karulauku saartel kasvab, ei saa ma ka teda, sest salapärane vastus on, et kuskil vist ikka kasvab, aga keegi ei paota suud täpse asukoha suhtes. Saare saladused, las jääda:)
Soe vann, kaunis klaverimuusika, kaminatuli ja kadakanps ajavad kohmetuse kontidest kohe välja. Jääb üle vaid kleit ja kingad reisikotist välja sikutada ja ootusärevalt söögisaali astuda.
Alexandri valgusküllane terrass laseb külalistel einestada aastajast ja ilmast sõltumata keset ürgset mõisaparki. Lopsakat rohelust korvavad kõvahäälsed linnukoorid ja koheva krussis kasukatega veised, kes külalistele akende all kena etenduse pakuvad.
Ja siis see algab. Uus peakokk tervitab meid kohukesega! Kohupiim on Adriani esimene vaimustus saarel. Tavapärasest magusam amukas on saanud ümbrise maailma parimast Madagaskari šokolaadist ja hapuka nüansi rõhutamiseks on üle puistatud näpuotsatäie sipelgatega. Appikene, kuidas ta teab, kuidas pugeda eestlase südamesse! Muidugi läbi lapsepõlve. Kõik me oleme kohukese lõa otsas kasvanud ja heinakõrsi sipelgapesas sorkinud. Kuidas ta küll teadis? Küllap mõni kohalik sosistas.
Edasi läheb juba tõsisemaks. Lauda tuuakse kuivatatud kala! See lestapojuke pole enam nii kuiv, kui naabrinaise kuuri all kuivanud, seda on pehmendatud tomatikompotis ja mõne tillukese leedrimarjaga lisamaitset antud, aga söömiseks palutakse kasutada näppe või pisikest lusikat. Nikerdan lusikaga moepärast veidike, kuid kui esimesed ampsud suus, lutsutan kõik kalaluud läbi ja unustan oma huulevärvi pärast muretsemise sootuks. Fine dining’u udupeen loor on langenud ja rõõm ehedast maitsest on valla pääsenud. Kuskil pole kirjas, et käe toiduseks tegemine kriitvalgete linade taga oleks patt. Või noh, need ammused ürikud on nüüd juba paksu tolmuga kaetud. Uuema aja fine dining hoolitseb selle eest, et näpukeste värskendamiseks on käeulatuses vastavad vahendid ja kliendi kogeda jääb üllatus ja hea maitse ning parajalt relax atmosfäär.
Muhu jaanalindu on siin majas pakkunud vist küll kõik ametis olnud kokad. Seekord saabub Muhu jaanalinnu tartar isetehtud põhjamaise “sojakastmega” ja imearmsas kadakapuust kausikeses. Kadakane lusikas lisab roale lõpliku saarele omase touchi.
Jätku leiba! Leib on tõstetud aukohale laua keskel ja seda pakutakse eraldi käiguna, et anda leivale pikem säramise aeg. Haputaina leib searasva ja kõrnetega teeb sügava kummarduse leiva staatusele. Teisalt jälle päästab parajalt pikk leivanautimise käik moekamate söömisharjumuste kohaselt leivast liialt kõhtu punni pugimisest.
Sült on peidus verivärskete esimeste roheliste lehtede varjus. Redise- ja peedipealsed on mõistagi sirgunud siinsamas mõisa triiphoones. Peidetud sült ise on siiski rohkem tarretises liha moodi, kui pesuehtsa süldi mõõtu, aga las olla. Igal süldil oma nägu. Kuigi siinkohal kipun pisut peakokaga norima ja uurin, kas ta meie kodutehtud sülti on juhtunud proovima. Selgub, et veel mitte, aga esimesel võimalusel tahab selle vea parandada. Mnjah, see kallerdise maitse tahaks küll pisut tuunimist. Tuleb välja, et sült on eestlasele tundlik teema, vähemalt minu puhul tekkis siinkohal mõttepaus.
Karulaugu leidsid nad siiski üles ja peitsid sinna alla õrnõhukese riba valget soolapekki. Mmm, jumalikult maitsev ja oma lihtsuses lihtsalt võrratu.
Pearoaks on metssiga ja kilu! Appikene, kuidas need kaks kokku said? Lauda saabub jagamiseks mõeldud mehine lihaports ja krõbekartulite padjal peesitav kilu. Metsseakael on nii pehmeks hautaud, et tundub lausa siidine. Tekstuuri ja maitsenüansi lisavad kilu-kartuli duo ja meega röstitud porru paneb huuli limpsima. Lihtne, rustikaalne ja samal ajal meeldejäävalt maitsev.
Magustoiduks pakutakse iseröstitud kama omatehtud keefiriga. Kamakäik on täiesti jalustrabav, parajalt timmitud magus-hapu taskaal on ergastavalt stiilne ja maitsemeeli parajalt paitav ja põhjamaiselt vaoshoitud.
Pädaste härrastemaja köögis valitseb hea tunnestus ja sööjani jõuab see supertasakaalukana. Oma osa selles on kanda kogu meeskonnal. Sommeljee Carlo pillub möödaminnes komplimente daamidele ja viskab nalja härradega. Lisaks on täiesti hämmastav, kuidas Adriani elukaaslane ja Pädaste teenindusjuht Matilda räägib söögisaalis teenindades iga roa saamislugu, otsekui oleks ise saare põliselanik. Pransusmaalt pärit noosand liigub söögisaalis liueldes ja on perfektse ettekandmise musternäidis ning lõbus saarepiiga lisab pildile kodukootud armsust. Eks kaugelt tulnud rännumehed ja suure ilma kombed on ennegi Pädaste härrastemajale hiilgust toonud. Nii on ka nüüd, kuid mõnus on tunda, et mõisa uhkus on asendunud saare taluköögi avastamisega. Suur rõõm oli kogeda, et päris palju kaasmaalasi oli juba tee leidnud varakevadist “ellujäämise menüüd ” maitsma. Aga oodake, suur suvi ja lopsakas andide aeg on veel ees.
Pildistas Lauri Laan
SaveSave
SaveSave
