Tursk on väärt kala. Kuid tema väärtusesse on meil läbi aegade suhtudud erinevalt. Umbes 70 aasta eest oli tursk meie kaluritele vahel lausa needuseks — lõhkus oma arvukusega räimevõrke ja maksis kalaturul vähemgi kui räim. Nõuka-aastaist on mäletada ka suurteks brikettideks kokkukülmutatud tursad, mida üksteise küljest lahti murti või suure lihunikukirvega kaalu järgi raiuti. Tursk oli mitu korda odavam sea- või loomalihast ja teda oli sagedasti saada. Seevastu sööjad läbikülmunud turskasid eriti kõrgelt ei hinnanud.
Nüüdseks on tursast saanud vääriskala, kelle imemaitsvat liha osatakse juba ammu kõrgelt hinnata. Kevadisel püügipeioodil on meie kalkaupmeeste sortimenti lisandunud ka turskade kuningaks kutsutud SKREI .
Skrei on Barentsi mere puhtas toitaineterikkas vees suguküpseks kasvanud tursk, mis on tulnud Loode-Norra rannikufjordidesse kudema. Paljunemisvalmis kala on oma elu parimas füüsilises vormis – liha on prink ja lihaskimbud suured ja elastsed, säravvalge liha on täisväärtuslikke toitaineid pungil. Skrei erinevus tavalisest tursast seisnebki selles pikas teekonnas, mida kala kudemispiirkonda jõudmiseks ette võtab. Selle teekonna vältel tõuseb kala lihastoonus, väheneb jääkainete kontsentratsioon kala organismis ning seetõttu omandab liha väga konkreetse ja ilusa tekstuuri – skrei liha toiteväärtus on kõrgem kõigist teistest tursalistest. Skreil on erinevalt teistest valgetest kaladest liha, mis lisaks prinkusele hoiab ka väga hästi vormi. Skreid on vähemalt tuhat aastat peetud maailma parimaks tursaks. See Norra kalaeksportija hooajaline delikatess on kogu Euroopas eriti hinnatud oma spetsiifilise, erilise ja puhta maitse poolest.
Minu poevõrku jäi Skrei Tabasalus Kalmajaka poes. Käisin korduvalt sealt seda iludust “püüdmas”. Skrei püügihooaeg on veebruarist märtsini, seepärast seda kuninglikku kalailudust pidevalt saada polegi. Kui Teie teed ristuvad tuleb tingimata kõik muud plaanid stopile panna ja tursa lasuurse lihaga maiustama asuda. Kui kalrookimine ja fileerimine pole just Teie tugevaim külg, siis tehke nagu mina. Kurtke oma kurba saatust kalpoe tublidele tüdrukutele ja paari minuti ja mõne lisaeuro eest lebavad teie ees perfektsed fileed ja poevõrgus kõlgub veel hea ja rammus supikogu.
Edasi tuleb kibekiirelt koju minna, ukselt hõigata oma rõõmusõnum. Kallim hakkab seepeale kohe veinipudelitega kolistama, et parim välja valida. Samal ajal pista pannitäis poolitatud kirsstomateid, mis on soola ja suhkru seguga üle puistatud, 100-kraadilisse ahju maitset koguma. Hakkida petersell peeneks, lisada paar küünt küüslauku ja hakkida edasi. Riivida juurde sutsuke sidrunikoort ja pigistada pisut mahla, lisada sorts oliiviõli ja segada see kenadus kõik ühes suuremas tassis hästi läbi. Piiluda tomateid, kui need on umbes pooletunnise ahjus kükitamisega paremaks läinud, võib juba kalaga tegelema hakata. Aga kui tomatid veel ikka plastmassi meenutavad, pole midagi teha, tuleb kannatada veel teine pooltund ka.
Aga siis lõika kala parajateks seibideks. Aja pann hästi kuumaks, vala peale õli ja lisa killuke võid. Tõsta kala pannile nahaga pool vastu panni ja prae mõned minutid, kuni nahk kuldpruun. Keera kala ümber ja prae ka teiselt poolt paar minutit. Ettevaatust, tõesti vaid paar minutit!!! Tõsta kala ahjust võetud tomatitele. Ja ongi aeg veinipudel avada!
Petersellisegu määri kala valgele lihale.
Naudi maitset ja head seltskonda ja tunne rõõmu, et turskade kuningat tundma said.
