Ma olen lootusetult armunud. Päris kõrvuni sisse võetud LAV-ist. Tuleb välja, et mul on Aafrika poole mingi eriline tõmme. Mitmed aastad tagasi põdesin Maroko palavikku. See sundis mind ikka ja jälle sinna riiki tagasi pöörduma ja päris lahti pole ma sellest “tõvest” veel tänini saanud.
Niipea, kui ninasõõrmeteni ulatub koriandri, safrani, kaneeli ja kardemoni aroomide segu, olen valmis oma koti haarama ja teele asuma. Tuneesia ja Egiptusega läks kergemalt, aga Keenia küljes hoidsid lõvipojad, sebrad ja elevandid mind taas kinni. Nüüd siis sain paugu Lõuna Aafrika Vabariigist ja armusin ülepeakaela.
Esimestest hetkedest selles riigis olles oli kohe selge, et täpselt nii hea seal ongi, kui räägitakse ja võib-olla sutike veel paremgi. Igatehes kulgesid minu esimesed päevad seal sõna otseses mõttes suu ammuli vahtides. Muidugi on suu avatuna hoidmine ka hea eeldus toidu- ja veinireisi õnnestumiseks.
Katsun nüüd tagantjärele meenutada, miks see paik nii eriliselt mõnus on, et sundis meid juba reisil olles ikka ja jälle oma vestlusesse pikkima väljendit: kui me järgmine kord tuleme, siis… Jah, juba esimestest muljetest oli selge, et üks kuu on ikka liiga lühike aeg selle imemaaga tutvumiseks. Tundub, et ma pole ainus, kes sellesse lõksu on langenud. Kõik need, kes LAV-i külastanud on, kellega enne ja pärast reisi rääkinud olen noogutavad vandeseltslaslikult kaasa ja nende silmisse ilmub sama helk, mis minu omadesse siginenud on.
Alustuseks peab mainima, et Lõuna-Aafrika Vabariik on lihtsalt üks ilus riik. LAV-i majandus on Aafrika mandri suurim ja paremini arenenud. Koos sellega on arenenud ka üldine infrastruktuur terves riigis. Tegelikult sarnaneb LAV rohkem mõnele Euroopa riigile või kõige rohkem isegi vahest Ameerikale. Seda just tänu eri rahvusest sisserändajatele ja erinevate kultuuride põimumisele. Ilusaks teevad riigi hingematvalt kaunis loodus, ookeanid oma piiritu avaruse ja müriseva lainemölluga ning eelkõige ikka muidugi maalilised veinimõisad.
Constantia
Lõuna Aafrika Vabariik on kahtlemata üks erilisemaid veinitootjaid lõunapoolkeral. Seal on juba 300 aasta vanune veinitootmise ajalugu, millele panid aluse sisserändajad. Esimesed viinamarjaistandused rajati 1650-ndatel aastatel flaami päritolu asunike poolt. LAV-i vanim veinimõis asub Constantia’s. Seal oli ka meie esimene peatuspaik.
Kõik need kaunid suursugused villad, aukartustäratava ajalooga veiniaiad, iidsed alleed, rääkisid selget keelt hiilgusest, aga lasid silma paista ka moodsalt tänapäevastel restoranidel, millega nüüd enamus veinimaju uhkeldada saab.
Esimest lõunat sööma läksime lähimasse veinimõisa, milleks osutus Beau Constantia.
Meie reis oli kavandatud liikumisega ühest veinimajast teise, soovisime saada isiklikke kogemusi veinimajadega, mis on Eestis esindatud, et siis hiljem kodus nende veine juues oleks, mida meenutada.
Beau Constantia oli erand, sest asus lähedal ning olime sisseelamiseks varunud veidi aega. Sissesõit veinimajja oli otsekui parkimine suvalises hoovis, aga parklast sada metrit edasi avanes vaade, mis on meeles siiani. Kõrgel mäeküljel, kust avanesid lummavad vaated peeti piknikku. Siis me veel ei teadnud, et piknik veinimaja territooriumil kohaliku veini ja selle juurde pakutavate roogadega on Western Cape’i elustiili lahutamatu osa.
Päris huupi me sinna siiski ei läinud. Põhjuseks oli nädalal varem seal avatud Cape Towni kõige populaarsema casual restorani Chef’s Warehouse‘i filiaal. Väga minimalistlikus stiilis toidus ja teeninduses ei pidanud pettuma, veinid, miljöö aga ennekõike söögi-joogi hind jätsid esimese kustumatu mulje.
Järgmisena saime kogeda, kuidas veiniga tekib kõige isiklikum ja emotsionaalsem side kui seda saab juua kohas, kus kasvavad viinamarjad sellesama veini tarvis. Seda demonstreeriti meile Eagle’s Nesti’i veinimajas, mille veinid juuakse imeväikese toodangumahu tõttu peamiselt kohapeal ära, kuid mis Eestis on kõigele vaatamata saadaval. Toodangu maht on väike seepärast, et istandus asub väga järskudel mäekülgedel ja piiratud alal, kus edasi liikumiseks tuleb sageli käed appi võtta. Mis siis veel rääkida viinamarjade kasvatamisest ning korjamisest. Aga erilise pinnase tõttu on tegemist tõepoolest eriliste veinidega.
Franchhoek
Kohad mida külastasime ja inimesed kellega veinimajades kohtusime avasid pisut selle põneva riigi igapäevaelu tahke. Igal neist oli rääkida oma lugu ja kuigi ühiseid jooni leidus kõvasti, olid kõik külastatud veinimõisad unikaalsed, oma loo ja inimeste poolest ainulaadsed.
Olgu selleks siis teemantikaupmeeste muinasjutumetsa ja roosiaia ning paabulindudega ehitud pargiga uhkeldav hiigelmõõtu mõis, või suurest armastusest ja süllekukkunud võimalusest sündinud itaaliapärane farm.
Kuigi veinikasvatamise algusajad ulatuvad varemasse aega, sai tõsiselt võetav veinikultuur hoo sisse just Franchhoek’is. Siis, kui 1680-ndate aastate paiku saabusid sinna Prantsuse hugenotid. Nad tõid endaga kaasa nii oma viinamarjasorte kui ka veini valmistamise teadmisi. Prantsuse mõju selles regioonis siiani selgelt tuntav. Veinimõisade nimed räägivad selget keelt: Petit Provance, Chamaonix…
Franschhoek’i külakeskus eristub eriliselt nunnu atmosfääriga, kus maalilise valge külakiriku ümber on koondunud toredaid käsitööpoode ja kohvikuid ning paar imelist restorani. Eesti veinisõprade seisukohalt oluline veinimõis Boekenshoutskloof asub just selle küla veerel.
Külalisi võetakse siin vastu vaid erandkorras ja sedagi eelneva kokkuleppe alusel. Oma veine nad ise ei müü, keskenduvad arendusele ja tootmisele. Arenduse kõige olulisem tulemus on Chocolate Block, üks praegu kogu maailmas müüdumaid ja tuntumaid Lõuna-Aafrika kvaliteetveine. Selle kvaliteedi taseme kohta on vein väga mõistliku hinnaga ning laialt saadaval. 2002. aastast, millal valmisid esimesed 15 tünni, on maht kasvanud nüüdseks 1700 tünnini ja nüüd on piir ees, sest vein valmistatakse vaid ise kasvatatud viinamarjadest. Hinda ei tõsteta põhimõtteliselt (kuigi võiks), sest kvaliteet peab olema kättesaadav igale huvilisele.
Praegu tegeldakse veinimajas, mille sümboliks on eksootiline loom – okassiga – uute arendustega. Lisaks Chocolate Bloc’ile on Eestis hästi saada ka Boekenhoutskloofi kõige lihtsamad veinid, mille etilketilt leiab sama looma silueti. Rigkäigul veinimajas hoiatas meie võõrustaja, tugev ja turske mustanahaline mees, meid põõsastes pesitsevate madude eest. Appi! Lisades, et tema pelgab neid väga. Võite arvata, millise kuresammuga ma tuuri jätkasin. Jalutuskäigust jõeäärde keeldusin viisakalt. Ikkagi Aafrika. Metsik ja ettearvamatu, kuigi linnmelus ja restoranilaua taga kipub see ununema.
Veinimajade koostööst restoranidega
Elu Cape Towni ümber areneb tormiliselt. Sajandi vahetusel oli kogu piirkonnas 50 veinimõisa, nüüd juba 700. Pinnas ja klimaatilised tingimused on väga vahelduvad. See tähendab, et seal kasvab palju erinevate maitseomadustega viinamarju, mida aga koguse poolest on igat ühte enamasti päris vähe.
Ookeanide haardes ja mäemassivide nõlvadel kasvavad viinapuu kuival graniidil ja kiltkivil, orus kasvavate viinamarjaistanduste pinnaseks on peamiselt liivakivi. Mida kõrgemal mäestikes viinamarjad kasvavad, seda toiteainevaesem on sealne pinnas ja seda sügavamale peavad viinamarjad oma juured ajama, et eluks vajalikke toitaineid kätte saada. Selle tulemusena on mägedes kasvavate viinamarjade saagikus väiksem aga kvaliteet selle võrra kõrgem.
Iga veinimaja soovib oma veini saada mõne Cape Towni tuntuma restorani veinikaardile. Kui seal on vein ära proovitud ja see äratab huvi, järgneb juba veinimaja külastus kliendi poolt. Kui sealt saadud emotsioon osutub piisavalt heaks, siis ongi kestev kliendisuhe loodud.
Restoranide üldine tase on LAV-is väga kõrge ning neid on väga erinevaid. Kokad on muu maailma tipprestoranide töökogemusega ning nad on altid oma oskuseid demonstreerima. Heade veinide vähestest kogustest ennast heidutada ei lasta. Omapoolse maksimaalse paindlikkusega näitab teistele eeskuju restoran ASH. Nimelt on seal iga päev uus veinikaart, sest väga eksperimentaalseid veine kauemaks ei jätku, kuid eriliste veinide jaoks toidu tegemisega nad just silma paista soovivadki.
Nooblimates fine dining restoranides laudade broneerimise järjekorrad on endiselt pikad. Nii nagu oli varem Euroopas. Kuigi seal einestamine pole loomulikult mingi odav lõbu, kuid jõukaid kliimapagulasi, kes LAV-is talve veedavad piisab.
Tervikuna on kodunt väljas söömise hinnatase siiski väga soodne, tase on väga hea, ning ideevärskus nii suur, et Western Cape’il on ainest saada üheks maailma toidutrendide loojaks.
Restoran Jardine Stellenbosch’is
“Rippuv” restoran Waterkloof Somerset’is
Elu küünis
Elukoha valikul pidasime silmas, et saaksime elada linnakeskusest eemal oma köögi ja aiaga kohas. Meie Airbnb kaudu üüritud majake, milleks oli vana elamiseks kohendatud küün, täitis need ootused kuhjaga. Meile olid seltsilisteks ka pererahva neli!!! koera.
Kokkamisest sai nauding juba supermarketis. Iga foodie unistus on teha sisseoste Food Lovers Marketist. Minu suureks lemmikuks sai ka superhea värske kraami valikuga Woolworths. Mis viga süüa teha, kui iga nurga pealt on võimalik osta värsket jaanalinnuliha või muid oragaaniliselt kasvatatud hõrgutisi.
Isegi antiloobiliha lasime grillil kuumaks, kuigi selle leidmine jahihooaja väliselt oli keeruline. Saime antiloobi maitse suhu tänu Creationi veinimaja köögist kingiks saadud lihale. Woolworthsi värske kraami valik oli aga alati nii ahvatlev, et sellest ainuüksi sai juba maitsva söömaaja korraldada.
Airbnb üürikorterite ja majade valik on suur, kuid paremad nendest broneeritakse väga pikalt ette. Viimasele minutile ei saa elukohavalikut LAV-i reisides kohe kindlasti jätta.
Järgneb……..
