Alois Lageder – mõtlemapanev
Kõik on näinud filmi Helisev Muusika. Teine aeg, teised inimesed, teine ümbrus. Ometi saab see film väga aktuaalseks, kui külastada Alois Lagederi veinimaja Põhja-Itaalias. Kui muusika kõrvale jätta, siis on tegemist killuga selle piirkonna ajaloost, kus tuli otsustada, kas soovitakse olla osa Itaaliast või osa Saksamaast. Kumbki otsus ei olnud õige ning tõi kaasa omamoodi kannatused.
Aeg on edasi läinud, kuid üks vana palee on aga jäetud endisesse olekusse, renoveerimata, ainult katus on paigatud. Siin jäi aeg seisma ühe teise pere jaoks. Segast aega jääbki see uhke maja just selliselt taga nutma. Poetab vaiksetel õhtutundidel justkui oma kibedaid ja valust kuivi pisaraid. Aga mõnikord päeval kõlab siin taas muusika ja lustivad inimesed, siis on justkui kõik jälle nagu vanasti…..Niimoodi peab Lagederi pere meeles oma eelkäijaid.
Pärast sõda on Alois Lagederi sugukond kõigepealt taastanud oma hiilguse ning nüüd arendab seda edasi olles teenäitaja biodünnamiliste veinide valmistamises. Lagederi valdused on endiselt otsekui vanast filmist, kuid surutud pealetungiva tsivilisatsiooni haardesse. Otse maamaja taga kõrgub viiekorruseline viietärnihotell. Lähedal asuv kõige soojema veega järv Alpides tõmbab ligi arendusi, mille ei ole veinivalmistusega mitte mingisugust seost.
Ometi suhtutakse üksteisesse lugupidamisega. Porche sõidab küladevahelisel teel kannatlikult põllutraktori järel mitu kilomeetrit. Kui lõpuks mööda pääseb, siis ei tuututa pahaselt, vaid viipab sõbralikult. Viietärnihotelli asukad avavad hommikul hotellitoa aknad ning hingavad mõnuga sisse värske sõnniku lõhna. Sest sellel on oluline osa jätkusuutlike veinide valmistamisel.
Kõik siiski nii mõistev ei ole. Soov teha raha juhib paljusid tegusid ning otsuseid liiga palju. Kunagi erinevate saaduste poolest väga rikkas piirkornas kasvatatakse nüüd veel vaid õunu ja viinamarju. Ainult suurtootmine tasub ära, väike muudkui kärbub. Loodus taganeb. Kunagise lopsaka rohttaimestiku asemel on järele jäänud vaid üksikud liigid. Veinimaja põõab siingi protsessi peatada ja laenab naberfarmerite käest loomi, keda viinamarjaväetide vahel katajatada. Tasuks portsuke väärtusliku sõnnikut ja rohuliblede rikkalikum valik.
Lageder toimetab väikselt ja suurelt, vanamoodsalt ja tipptehnoloogiliselt ühteaegu. Pärast nende valduste külastamist, järskudest mägedest ülesronimist ning viinapuuistandustes seal kasvanud marjadest tehtud veini pudelite avamist, maitseb see vein ka kodus hoopis teistmoodi. Kargelt ja õhuliselt, kujuteldavalt sõnnikulõhnaliselt. Sõõm Lagederi paneb nüüd alati mõtisklema selle üle, mis on oluline ja mis vähem oluline.
Bellora – hiilguse säilitamine
Kunagine hiilgus võib olla nii suur, et kui see on kord sõja või mistahes muul põhjusel käest läinud, siis ühe inimpõlve jooksul seda taastada ei õnnestu. Küll aga säilitada ja kunagisi tegusid pisitsa jätkata. Bellora on just niisugune veinimaja. Teeb veini traditsioonilisel moel. Väga elegantset veini. Aga veini müümise oskus hakkab muutuma olulisemaks, kui selle valmistamise oskus. Praeguse suure tootmisvõimekuse juures suudetakse ära müüa pool. See hoob suure majapidamise käigus, aitab kunagi väga suursuguseid hooneid hädapärast säilitada, kuid ei tooda kapitali renoveerimiseks. Ööbimine Bellora külaliskorteris on kordumatu elamus. Lihtne aga hea, itaalastele omase stiilitundega loodud. Kui päevatöölised lahkuvad on şuur hoonetekompleks otsekui väljasurnud küla, mille üks ots on haudvaikne, teisest otsast aga on näha ja kuulda kõike, mis toimub möödakulgeval kiirteel. Loodetavasti ei jää Bellora oma traditsioonilise toimetamisega sellele kiirteele ühel päeval jalgu.
Corteforte – advokaadist veinimeistriks
Advokaat on Itaalias tulus amet. Sellega võib teenida väga hästi. Teenitut võib kulutada mitut moodi. Corteforte on veinimaja, kus seaduseäri tulud muutusid veinitegemise kuludeks. Eakas advokaat andis tulusa äri pojale üle, ostis kogutud vara eest endise kindluse jäänused koos kindluse ümber paiknevate viinamarjaistandustega ja neli aastat hiljem oli esimene oma vein laual.
Selle laua ümber meeldib sugukonnal koguneda nüüdki. Ainult söögitoast on saanud restoran, kus Itaaliale omase külalislahkusega võõrustatakse omasid ja võõraid. Seda tehakse ühteaegu lihtsalt ja suursuguselt. Olenevalt külalistest keerleb jutt kas toidu ja veini, või siis seaduse keerdkäikude ümber. Kui külaline ei ole kodus mitte kummagi teemaga, võetakse ta ikkagi tõrkumatult omaks.
Montalto – koduvein ja kodumajutus
Montaltos peatume kaheks ööks juhuse ja peamiselt seetõttu, et VinItaly veinimessi ajal Veronas ja linna kõige lähemas ümbruses ööbimiskohta leida ei ole võimalik. Ometi pakub seegi koht kordumatu loo ja elamuse. Montalto on nii väike veinitootja, et messidele neil asja ei ole. Küll aga võõrustavad messi külastajaid söögi, veini ja öömajaga.
Montaltos on kõik väike. Öömaja koosneb neljast toast. Samas majas elab pererahvas ise. Kui esimest korda kohvritega ukselävel seisame, viilutab peremees vastuvõtulaua nurgal parasjagu eelroogade tarbeks sinki. Võtmete asemel ulatab esmalt klaasi veini ning viilu sinki selle kõrvale. Kõik enda valmistatud. Tuppa jõuame alles pool tundi hiljem, aga suus on juba kõik maitsed, mida see maja pakub.
Elamine on otsekui Itaalia perekonnas. Kõik mis toimub, on kõigepealt kuulda ja siis näha. Sellest mitte osa saada ei ole võimalik. Külalistest saavad omad sellesama pooltunni jooksul, mis kulub maitsmiseks ja võtme saamiseks enne tuppa minekut. Sealt edasi teevad külalised asja majapidamise loomade ja lindudega, logelevad niisama, veiniklaas käes. Ja jälgivad, kuidas perepoeg kogu perele ja kõigile öömajalistele grillil õhtusööki valmistab.
Lahkudes ostetakse kaasa kõike nii palju, kui kanda jaksatakse või autosse mahub. Montalto klientide juurde ei lähe, need tulevad ise kohale. Üks perekond elab nii oma elu ning jagab seda kõigi soovijatega.
SaveSave
SaveSave
