Tere mu armas blogi!
Selle blogiaasta alustamine on nüüd küll aega võtnud, aga parem hilja, kui…… Tegelikult peaks nüüd alustuseks õhupallid täis puhuma ja šampanjaklaasid pilgeni täis valama. Sest vahepeal on siinse blogi esimeses postituse kirjutamisest täpselt 10 aastat täis saanud. Juhuu!
Pidu sai juba minu kõige suurema fänniga koos ka maha peetud. Kui siia on jäänud veel mõned kannatlikud lugejad, kes peavad vastu suuremat sorti blogipausidele, siis ma olen ülimalt rõõmus ja tänulik. Tänan teid nende külaskäikude eest!
Vastutasuks kostitan teid ühe pisikese reisikirjeldusega. Niisiis pidu toimus väljasõiduga saartele. Seekordne kliimapagulase reis viis meid tagasi Kanaaridele. Meie talve eest plehku panemise meelisrütmiks näib kujunevat rumbaruut. Aga kuna elusolemine tähendavat kahte asja: näha midagi uut või näha midagi uuesti, siis tundus nii Fuerteventurale, kui ka Lanzarote kiikamine ilma pikema reisiettevalmistuseta kiirelt teostatav. Niisiis, plaan oli tuletada meelde kõik Fuerte mägiteed ja kitsekarjad, jõuliselt rulluvad lainemürakad ning seigelda Lanza must-valges maailmas, mis nii mõneski kurvis kobrutavaks põrgu eeskojaks muutub. Hoida kõrvale suurtest hotellilinnakutest ja pesitseda kõrvalistes külakestes maamajades, kus loojanguaega kuulutavad eesli hõisked ja päikest tervitavad kuked-kanad.
Kliimapagulase peamine unistus – hea ilm, oli küll sel aastal pisut jahedam, seda just õhtu- ja hommikutundidel. Päevaks õnneks päikest jagus, sai kenasti naha vahele korjatud.
Kuna saarte restoranid on suhteliselt sarnased ja enamuses neist pakutakse ka täpselt sama toitu, siis isikupärasemate söögikohtade väljakaevamiseks peab palju kannatust olema. Või siis lihtsalt hea juhus teed sillutama. Mõned sellised jäid ka meie õnnelikule teele ette ja paar paremat kaevasime ka ise üles.
Meelde jääb meie esimeses peatuspaigas Triquivijate külas Fuerteventural Antonia kodurestoran, mille kokk oli endale nime teinud saare kõige kaunimas külas Betancuria asuva postkaardi välimusega restoranis Don Antonio. Toit oli küll pisut liiga menukate restorani klassikute kuldne kesktee. Kodurestolt oleks oodanud vast midagi kodusemat, kuid toit oli väga hästi valmistatud ja maitsele ei olnud midagi ette heita. Ja ega kõlbagi, kui teiste koju sööma lähed. Igas (kodu)restos omad kombed ja tavad.
Teine lemmikuks saanud koht oli Gran-Tarajali kalaputka. Sõna otseses mõttes kioski meenutav restoranilaadne kohake. Aga kõik, mis sealsest köögist välja tuli oli priima. Kalade loetelu menüüs oli nii pikk, et otsustamine oli pagana keeruline. Ettekandja, lahke inimene, hüüdis köögist abi ja peagi oli kogu menüü kandikul kliendi ees. Tõsi, toorelt esialgu, aga nii oli võimalus näpuga näidates endale kõige sümpaatsem või põnevam mereelukas välja valida. Kui üks seltskond oli söödetud, keerati laudu kaitsev paberlina koos kalauudega kokku. Laotati uus asemele ja järgmine pesakond juba maandus laua taha.
Sel korral ma lihtsalt nuusutasin õhku ja mu nina juhatas meid Restaurante el Riscon’i. Pärast selgus, et stiilsel rannarestol surfarite lemmikülas oli isegi Michelini Bib Gourmand. Teenindus oli küll nii kõrk, et korraks mõtlesin ka pea selga lüüa ja välja kõndida, aga õnneks sai uudishimu solvumisest võitu. Potsatasin kiiresti ainsa vaba laua taha, istusin kaljukindlat kohal, et uksest sisse pressivad uued kunded, mul tooli istumise alt ära ei sikutaks. Paigale jäämine oli seda väärt. Selgus, et ainus risk oli teeninduse välja kannatamine, toidud sulatasid jää ja lepitasid personaliga, eine lõpuks olime juba püsikunde staatusesse tõstetud.
Rannakülas, kus napilt 20 püsielanikku, boheemlaslikult vaba restoranituba otse kiviklibusel rannal oli vahetu ja armas oma lihtsuses. Tookord klappis kõik – koht, aeg, inimesed ja loomulikult maitsev toit. See oli justkui mediteerimine maailmaäärel 🙂 Ebareealne ja samas täiesti võimalik.
Kuid enamasti tuli saartel näljatunde saabudes ikka endal käised üles käärida ja pliidi taha asuda. Söögivalistamine on teadagi puhas rõõm ja lookas merannilettide ees on pigem probleem mida jätta, kui mida võtta. Pühapäevased turupäevad olid head köögiviljade varumiseks. Turupäev kestab vaid loetud tunnid ja kauplejaid just väga palju pole. Turgudelt leiab rohelist kraami ja palju erivärvilisi tomateid. Sekka veel teisigi köögivilju, kuid need tomatid, ahh kuidas need lõhnasid ja maitsesid. Paraku supermarketi omad on samast plastmassist, mis meilgi siin. Fuerteventura kitsejuustule võiks ka kiidulaulu laulda. Juustuvalmistamise traditsioonid tulid saarele koos Berberi hõimudega Põhja-Aafrikast. Saare kiviklibusel maastikul on väga vähe rohelust ning kariloomade jaoks napib sööta. Kitsed ongi praktiliselt ainsad loomad saarel. Neid on spetsiaalselt aretatud rohkelt piima andma. Ja nad on toredad ning näevad superšikid välja oma täpiliste, laiguliste ja eri varjundites kasukatega. Kitsepiim, -juust ja -jogurt olid ka mu igapäevased lemmikud köögis kokkamisel. Neid supernunnudes purkides jogurtitopse toppisin korvi alati suure varuga. Ah, need pühapäevahommikused kitsejuustust sõrnikud, hommikukohvi kitsepiimaga või jogurti magustoidud puuviljadega ja palmisiirupiga. Kui siia lisada väike grill aia nurgas, pudelike kohalikku veini. Mõned tükid lamba- või kitseliha, maitseks veel üks tükike imehõrku Iberico sealiha. Kokku tuleb mitme nädala jagu maitsvaid hetki ja põnevaid proovimisi. Ja tõdemus, et Fuerte kiirgab endiselt oma oranži omapära ja Lanza laseb paista must-valgetel kontrastidel. Mõlemad sobilikud talve eest redutamiseks. Alati leiab uusi põnevaid mägiteid, romantilisi metsikuid rannakesi, lahkeid inimesi, nunnusid külakesi, kannatlikke eesleid ja kepsakaid kitsi.
