Finca Creativa

Uus öömaja on põhimõttelt pisut sarnane eelmisega. Ühise liigendatud siseõuega neli kööktuba, millel omakorda igaühel on väike privaatne hoovike. Kompleks asub Uga küla serval. Ruumiga on siin kitsam, kui oli Fuerteventural.

Ilmselt on Euroopas ringi liikudes siiski mõistlikum öömaja ette broneerida. Hinnad hullult ei kõigu, ning see, mida internetist ei leia, võibki olla olemata. Üürikorterid, villad ning väikesed asumid on hotellidega võrreldes hoopis teistsuguse privaatsuse ning iseloomuga. 

Uitame huvi pärast ringi ka saare kõige pompöössema viietärnihotelli territooriumil, aga tuleme sealt kiiresti tulema. Kuigi hotell on eriline, ning hind ei peletaks, oma finca hooviga toa vastu me seda ikkagi ei vahetaks.

Kuigi köök on  meil  seekord suht pisike, tundub ise söögivalmistamine siiski mõnusam, kui igal õhtul restorani sättida. Pealegi on kohalik kitsetall ja beebikalmarid piisvalt inspireeriv tooraine katsetamiseks.  Pisike palmiga hoov oma siniste toolide ja lauaga on justkui loodud õhtute nautimiseks. Ekstra nutikas on päikesevari, mis on kokku pandud kuivanud palmilehtedest ja toekast puunotist. Väga värvikad on ka meie naabrid. Ehkki me neid ei näe oma kõrge müüri tagant, seda enam annavad nad ennast märku häälitsustega. Kõrvalhoovis elab paarikümne pealine lambapere. Kuidas erinevas vanuses lambad omavahel ja oma perega suhtlevad, kui neile süüa tuuakse, on väga lõbustav kuulata. Poleks iial arvanud, et “lamba keel” nii nüansirohke on. Hommikuti käime neid ikka aia tagant piilumas ka. Ei sa just öelda, et nad meid sama huvitavaks peaksid, kui meie neid.

Elu saarel

Turismi mõjud on siin palju suuremad, kui Fuerteventural. Eristuvat kohalikku söögikohta me lõppeks ei leiagi. Michelin ja Guia Repsol on siinsete restoranide tunnustamisega heldemad, kui Fuerteventura puhul, aga isikupära toidust enam ei leia, seda tuleb otsida kohalikust joogist.

Leiame hulgikaupluse, mis ilmselt varustab ka restorane. Sealt saame grillimiseks kitseliha ning muidugi juba tuttavaks saanud kalasid ja mereande. Olgu suur või väike kauplus liha raiumine ning mereandide rookimine toimub ikka ka kohapeal. Teeme ise süüa sagedamini, kui teistel saartel tegime ja lepime sellega meelsasti.

Saar elab selgelt turismist ja veinist. Harva kohtab maailmas, et loodusliku vaatamisväärsuse nägemise eest tuleb maksta. Lanzarotel on nii. Turism jaguneb selgelt kaheks. 

Enda päikese käes praadijate jaoks on organiseeritud turism, päevitamine kaasa arvatud. Omal käel liikujatele avaneb mitmekülgsem ülevaade. Mida kindlasti Lanzarotel peab nägema ja kogema, on Papagayo sopilised rannad. Tee siia on pikk, käänuline ja konarlik. Organiseeritud turism puudub, selle asemel on ehe rannaelu ilma päikesetoolide ning -varjudeta. Ainus kõrts viie ranna peale on kindlasti saare kõige meeleolukam.

Nädal on väga lühike, aga täpselt paras aeg Lanzarotel viibimiseks. Saarele ringi peale tegemine, mõned päevad Papagayol ja ülejäänud veinikodades, ning kohalikku toorainet jahtimine, sisustavad selle kiiresti, kuid nägemata ja kogemata ei jää mitte midagi.

Kui nüüd keegi küsib minult, millist nendest kolmest saarest eelistada, siis on sellele pea võimatu vastata. Aga ma proovin. Cran Canariat soovitaksin ma botaanikahuvilisele seiklejale. Fuerteventurat metsikule seiklejale, kes armastab avarust ja ei hooli rahvarohketest kohtadest. Lanzarote sobib tundlikuma ilumeelega seiklejale. Aga kõik need sihtkohad sobivad suurepäraselt talve eest peitu pugemiseks. Sinna jõudmiseks pole vaja vaevelda pikki lennutunde, seal on piisavalt soe, aga kunagi ei tee palavus liiga. Seal on piisavalt põnev, aga ka tuttavalt turvaline.

Seal, kus saared on üksteisele lähedal, harrastatakse meeleldi island hopping’ut ehk ühe reisi jooksul mitme saare külastamist. Kuigi meie esialgne plaan oli olla paikne, kukub kõik rohkem hopping’una välja. Fuerteventuralt Lanzarotele viib laev 25 minutiga. Auto üleviimine ei maksa endiselt praktiliselt midagi, kuid saarte vaheline liiklus nii autode, kui inimeste poolest on üllatavalt loid.

Aga asjata. Lanzarote on Gran Canariast ja Fuerteventurast taas sootuks erinev, otsekui asuks mingis teises saarestikus. Saar on väike aga jällegi väga vahelduva loodusega. Vulkaaniline päritolu näitab siin ennast kõige rohkem. Mälupilt, mis saarega seoses meelde jääb, on äbarikud viinapuuväädid laavaliiva sisse kaevatud aukudes. Igat auku ümbritseb veel väike laavakividest seinake. Veinitegemine on siin ilmselt selge piin, aga enesepiinajaid leidub rohkesti. Saare keskosas on üks veinikoda teises kinni.

Lanzarote jääb ka meelde saartest kõige elegantsemana. Juba ainuüksi see must-valge värvigamma jätab sellest saarest pisut glamuursema pildi. Must liiv ja valged majad. Pisut enam lihvi on ka saare restoranides ja randades. Kuigi siingi on erandeid seinast-seina ning kohti igale maitsele. Mõnes on aeg hoopis peatunud. Tolmukord on nii umbes 20 aasta paksune.
Nii väikese saare, nagu seda Lanzarote on, maastiku mitmekesisus on hämmastav. Kohati muutub see lausa muinasjutuliseks. Must laavakivi kobrutab ümberringi ja tundub, nagu oleksime saabunud põrgu eeskotta.

Saarte veinid

Vein ja Hispaania on muidugi lahutamatud. Ka siin, kus on rohkem Aafrika, kui Hispaania. Saarte oma veinid maksavad keskleltläbi 7-8 eurot pudel. Mandri suurematest veinipiirkondadest toodud pudelite hinnad algavad ühest eurost ning kahest eurost alates on tegemist juba vägagi joodavate jookidega. Meie niigi suur Eestis veini joomise kvantiteet kasvab hoobilt kahekordseks.

Vulkaaniline pinnas annab kohalikele veinidele oma erilised maitsenüansid. Eesti poodides hakkasid Lanzarote veinid silma küll, aga eelarvamus takistas ostmast. Nüüd on eelarvamus asendunud lugupidamisega, aga kõige paremad veinid juuakse ära muidugi kohapeal. Valmistatavad kogused on piisavalt väikesed.

Saare restoranid

Vaid 100 000 kohaliku elanikuga saarel on restorane 2/3 Eesti restoranide arvust. Vaid ühe koha soovitab siin Michelin ning Guia Repsol mitte ühtegi! Michelini soovitatud Casa Santa Maria ongi igati soovitust väärt. Paraku ei ole aga punase raamatu mehikesed jõudnud saare teise otsa. Villaverde väikeses külas on kaks restorani Casa Marcos ja Mahoh, mis vähemalt samaväärsed.

Tripadvisor paigutabki need ilusasti selle küla kaheks kõige paremaks söögikohaks aga saare üldpildi maalib väga kõvera. Kogu saare restoran nr 2 Bodega de Jandia on nende kolmega võrreldes kahvatu vari. Sööme selles ühe roa ja põgeneme. Kahtlase nimega, kuid muidu korralikuna tunduv Waikiki osutubki oluliselt paremaks kohaks. Huvitav, miks kasutatakse restoranide puhul nii tihti nimesid, millega söögikohal ei ole midagi ühist. Morro Jable rand on Waikiki Beach’ist iga kell üle. Waikiki nimeline koht seal pakub kohalikku sööki-jooki ning teeb seda väga hästi.

Saare ühed omanäolised kohad on kalurirestod. Igas sadamakülas on “vastuvõtupunkt”. Siia toovad kalurid oma saagi. Siit viiakse mereannid edasi otse kauplustesse ja restodesse. Mõnede juures nendest on veel ka restoran, kus kalurid ka ise söömas käivad. Restode välimus on enamasti kõike muud, kui ligimeelitav. Loetelu mereandidest, mida peamiselt grillituna pakutakse, on aga vaimustav. Niisuguseid restosid on aga kokkuvõttes siiski nii vähe, et käimata meil ühes niisuguses jääbki. Suur tahe ise grillida saab võitu.

Õueköök

Ka grillimine näeb saartel välja hoopis teistsugune, kui meil Eestis. Kõige suurem vahe seisneb riistvaras. Eestis peab mehel olema suur auto ja suur grill. Saarte rahva grillid ajavad naerma sõna otseses mõttes. Esimese hooga ma grilli meie aias üles ei leiagi. Kui Piret seda siis lõpuks näitab, puhken homeeriliselt naerma. Niisugune kökats näib olevat mõeldud ühe sardiini grillimiseks korraga. Töö käigus saab selgeks, et kökatsil ei ole häda midagi. Muidugi juhul, kui kümnepealisele seltskonnale grillima ei pea.

Söömine toimub alati ja loomulikult õues, sest selleks on seal alati sobilik ilm. Koos grilliga kolib ka söögitegemine maksimaalselt õue, sest seal tundub see loomulikum.

Juba esimesed kilomeetrid sellel saarel näitavad ära, et loodus on siin hoopis teistsugune. Asustatus on palju hõredam, turistide horde oluliselt vähem. Tuulevaikne on siin aruharva.

Turistid annavad saare elule värvi omal moel. Nad on koondunud kujult kasvuhoonekurki meenutava saare kumbagi otsa. Vahepeal on palju tühja maad ning üksildasi randu. Võimsaid mägesid ning uskumatult vähe puid ning üldse taimi. Siin püütakse kala ja lisaks kasvavatatkse keskmaal kitsesid. Saarel on isegi oma kitsetõug.

Saare ühest otsast teise on maad sada kilomeetrit, kuid need on uskumatult muutuva loodusega kilomeetrid. Nädalast piisab täpselt, et kogu saar otsast lõpuni läbi sõita ning kõik oluline ära näha.

Oleme planeerinud veeta pool nädalat saare keskosa lähedal Finca Artistirmas, teise poole aga turistide lemmiklinnas Corralejos. Finca broneerime varakult ära, Corralejos otsustame vaadata kohapeal sobiva majutuspaiga.

Kuid kohapeal otsustamine osutub halvaks mõtteks. Mõttetuid ridaelamubokse, kus kõik üksteise kõrvale tihedalt kokku trügitakse mõne isegi leiaks. Kuid omaette ja saarepärast elu nendes ei ela.
Saame lõpuks Artistirmas kaubale, et nädala teise poole võime veeta ka nende juures, kui lepime ümberkolimisega tuppa, mis ongi mõeldud niisuguste tegelaste majutamiseks, kellel ei ole kusagile minna.

Finca Artistirma

Meie arusaamine elust õues edeneb järgmisele tasemele. Kui Gran Canarial elasime tillukeses magamistoas, mille kõrval oli sama tilluke köök ning elu oli mõeldudki rõdul elamiseks, siis siin on köök-tuba, kus ruumi laialt ning kõik vajalik toast mitteväljumiseks on olemas. Sellele vaatamata käime toas magamas ja süüa tegemas, kõik muu toimub ikkagi õues.

Esimene mulje maamajast on Maroko-pärane. Asub lagedal maal, taamal kõrge mägi. Juurdepääsuteel imposantne värav, mille taga puitaiaga variatud ning veidi telklinnakut meenutav ebatavaline asum.

Selle asumi omanikud on sakslane Heinz (kelle vanaemaema oli eestlanna) ning itaallanna Elvira. Heinz on ilmselt meister iga töö peale. Tema ehitatud see asum on. Elvira ülesanne on sisustamine ning tubade väljaüürimise ning külaliste elu korraldamine. Paar on kogu aeg ise kohal ning äri näib õitsevat. Heinz ehitab pisitasa uusi tubasid juurde. “Äri” on siiski selle tegevuse kohta ülekohtuselt öeldud, see on kõige ehtsam elustiil.

Elviral on ka kunstiannet. Tubade seintel ripuvad tema tehtud tööd ja seinamaalingud viitavad samale käekirjale. Heinz ja Elvira on kõige päikselisemad ja särasimsemad inimesed, keda viimasel ajal kohanud olen. Heinz olla ka teadjamees või ravitseja, kuid sellest ta ise meile midagi ei räägi, sellest annavad aimu energiaringid maja ees. Heinz pärib hoopis elu kohta Eestis ja teda paistab vanaema kodumaa väga huvitavat, lubab käima tulla. Elvira aga on kaunitar. Ise tublisti üle keskea näeb ta välja nagu tütarlaps. Milline sale figuur ja imeline hoiak. Ja kuidas ta liigub. Nõtkelt kiikudes, nagu noor gasell liugleb ta iga päev üle õue ja kingib igale vastutulijale oma sooja naeratuse. Ja need voogavad lokid, mis tal vöökaohani ulatuvad ei tundu üldsegi sobimatud, vastupidi, tema tihe pahmakas on kui kaunis ehe. Elviral on ka kompleksis oma joogasaal, aga ka see jääb meil avastamata. Ometi hoiab mind seal miski vägi kinni. Kui selgub, et me Corralejo majutus üles öeldakse olen päris rõõmus. Ümberkolimisega ühele poole saanud, teen mõned väiksed ümberkorraldused meie uues pesas ja Elvira noogutab heatahtlikult mu sebimist pealt vaadates, toob uusi patju, linikuid ja vaase sülega juurde ja on valmis neid tassima niipalju, kui vajan, et end mõnusalt tunneksin. Ise noogutab tunnustavalt ja ütleb, et kohe näha, et NAINE kolis sisse. Ja ma tunnen ennast kõik need päevad suurepäraselt. See loominguline segadus on nii äge, inspireeriv, väga lihtne, aga ka ütlemata mugav. Võtan aga hommikul kastekannu ja turgutan kõiki “oma aia” taimekesi enne, kui asun oma tibatillukeses köögis hommikueinet tegema. Imeline! Eh, et ennast suurepäraselt tunda, piisab oma nurgakesest, pisikesest gaasipliidist ja -põletist ning mõnest ülevärvitud toolist-lauast ja kuhjast patjadest. Ahjaa, rannatoolid ja soe kliima aitab ikka ka kaasa.

Kindlasti erineb see mittemidagiütlevas kohas elava liiklusega maantee ääres bensiinijaama kõrval asuv majutusasutus radikaalselt kõikidest teistest majutuskohtadest kogu saarel. Esmamuljelt pisut kipakas, on tegemist väga mugava ning maksimaalset ökoloogilise majutusega. Dušši alla minnes võtab pisut aega, enne kui soe vesi pesejani jõuab. Külma vett palub perenaine tungivalt mitte tühjalt joosta lasta ning selle jaoks on vannitoas kastekann. Kogunenud veega tuleb pärast dušši kasta aias olevaid taimi. Meile sobib.

Turg ja toidupoed

Kohe meie esimene saarel veedetud päev on turupäev. Turg toimub loomaaia territooriumil. Kohal on massiliselt turiste ja ka kohalikku rahvast. Kaubast on suurem osa turistidele mõeldud kilinad-kulinad, toitu näeb hoopis vähem. Peamiselt müüakse öko-puu- ning köögivilju ja kitsejuustu.

Kaubavalik toidupoodides erineb küll Eesti poodide valikust, kuid põhimõte on paraku samasugune. Kohalikku kraami on vähe, mujalt kohale transporditud massitoodangut on lõviosa. Aus kraam maksab oluliselt rohkem, kui tööstuslik.

Aga siiski, rannalinnakestes tuleb värskete mereandide last otse supermarketisse. Ja mis kõige tähtsam, lihaletis töötab lihunik ning kalaletis kala kõigepealt kaalutakse ning siis roogitakse puhtaks. Nendes lettidest töötavad inimesed teevad oma tööd vilunult ning ilmse uhkusega. Kõikide teenindavate aupaklikkus ning tänutunne on tagatud.

Elus esimest korda juhtus nii, et kui küsisime õhtutunnil poes tuunikala fileed, pakuti meile alguses seda terve kala jagu. Üksikuid fileetükke parasjagu polnud, ning lahti tuli lõigata terve väiksem kala, mille ülejäänud osa oleks vähemalt üleöö seisma jäänud. Oleksime saanud 2,8 kilo ülivärsket fileed 10€ eest. Kui vaid niisugune pakkumine Tallinnas tehtaks! Leidsime koos, et vahest neljandiku sellest kogusest suudame ära süüa ning selle eest tuli välja käia 7.70.

Kala hinnad on meie jaoks pisut pea peale pööratud. 1 gramm tuunikala poes maksab kuni 2 senti. Üks gramm angerjat restoranis – 1 euro. Päriselt ka 90 grammi angerja eest ilma lisanditeta küsiti rannarestoranis 90 eurot. Angerja järel hinna pooles järgmine kala oli lõhe.

Meie valime kaheksajala, aga sellest juba järgmisel korral…..

algas siit

Tahaks ju ikkagi rannale ka ennast ristseliti maha visata, ainult, et millisele… düünid, need vanad head on ikka ilusad, aga Playa del Ingles’ist tuleb nii suure hooga mööda sõita, kui pisike rendiauto vähegi lubab. Samas leiab vaiksemaid mõnusamaid randu ka, kuigi rannaelu suuremas osas on siin saarel üsna üksluine, aga loodus see-eest erakordne.

Tulge meie restorani sööma, siis pääsete tasuta WC-sse

Olen kuulnud igasuguseid sisseviskajate argumente, aga seda kuulsin küll esimest korda. Olime otsustanud siiski värskendada muljeid ka Maspalomase turismirandade kohta. Kui Las Palmas oli niisugune, nagu mäletasime, siis Maspalomas on tublisti “edasi” arenenud. Iga ruutmeeter on kasutuses magamiseks, söömiseks või vee ääres lebamiseks. Õhu hingamine on veel tasuta ning päikesemaks kehtestamata. Kõik muu käib hästi töötama putitatud konveieril. Nädalaga küpsetatatkse sinakas-valged turistid ilusaks pruuniks ning võetakse ära kõik raha, mida nad vähegi on valmis välja andma.

Tripadvisor võib olla e-Sussanin

Tegelikult tuleb iga reis välja täpselt niisugune, nagu reisija seda väärib. Gran Canaria on uskumatult mitmekesine kõige poolest. Aga kui tarbida mingit üksikut nišši, siis võib jääda saarest kõverpeegli-pilt ja selles ei maksa kedagi teist süüdistada.

Saarel on peaaegu topelt samapalju söögikohti, kui terves Eestis kokku. Kui nende seast ikka üldse sobivat ei leia, siis on küll otsija viga. Ühe selle saare kahest kõige paremast toiduelamusest juhatas meile kätte jumal isiklikult. Oleme teel ühte veinikoda külastama. Tripadvisoris on koja asukoht kaardil ilusasti nööpnõelaga tähistatud. Kui nõela juurde jõuame, asub seal veinikoja asemel hoopis kirik. Ka kohalikud on nõutud koja asukoha suhtes. Kuid kõigevägevam halastab meie peale ning juhatab meid ringiekslemise käigus väikesesse mägirestorani, kus saab nii veini, kui korralikku kõhutäidet. Sarnaselt Agaetes kogetuga, on ilmselt samuti tegemist põlvest-põlve restoranipidajatega, aga kogemus on eelmisele risti vastupidine.

Meie kõrvalkülas on veel restoran Newine. Selle leiame üles ise küla mööda ringi jalutades. Ja kui juba oleme leidnud, siis suvatseb ka Tripadvisor ta välja anda. Tegemist on restoga, kus serveeritakse Kanaaridel valmistatavate veinide nende meelest paremikku. Veinid on ausad ja kokandus selle kõrval… koketeeriv.

Aga ilma e-abiliseta hakkama ei saa

Guia Repsol, Michelin ja Tripadvisor on kustahes Hispaanias kolm abimeest, millest igaüks eraldi võetuna annab pisut ühekülgse pildi, aga kõik kolm kokku hea läbilõike kõigest, mida maa erinevais paigus pakutakse.

Pidevalt online olemine on Euroopa ühisriigis endiselt mõttetult kallis, kui jääda truuks oma koduoperaatori sim-kaardile. Aga kui on võimalik kombineerida ööbimiskoha wifit kohaliku operaatori mobiilse dataga, siis on mõistliku hinnaga pidev online tagatud. 1 giga mobiilset datat maksab 15 raha. Aga kui see otsa lõpeb, siis tuleb teha uus leping uue kohaliku numbri ning uue kaardiga, selle asemel, et olemasolevale kaardile uus kogus raha juurde laadida. Seda viimast teadmata kukume terveks üheks ööpäevaks leviauku ja see on täpselt nagu kunagine Ruja laul – “Dokumentideta võõras linnas”.

Gran Canaria

Mitte asjata ei võrrelda Kanaari saari Hawai saartega. Loodus pakub uskumatult mitmekesist vaatemängu. Kaheksarealised magistraalid kitsenevad üherealisteks püstloodis mägiteedeks. ja laienevad tagasi magistraalideks. Kes rendib auto ja sellega saare risti-rästi läbi sõidab, sellele jäävadki meelde tohutusuured erinevused iga mõne kilomeetri tagant.

Auto tasub Kanaaridel üürida igal juhul ning sellega tasub sõita ühelt saarelt teisele. Ühe turisti pilet kiirlaevaga Gran Canarialt Fuerteventurale maksab 50 eurot, kui ta on autoga siis tuleb maksta 5(!?) eurot juurde. Vähemtuntud rendifirmast tillukese ja teises nooruses, aga ikkagi päris auto 15 euro eest päevas.

Mägedes on tihti pilvine ning jahedam, kui päikesepaistelistel ranna-aladel. Elamine mägikülas vabaõhu-elutoaga majakeses ning tahtmisele vastavalt saarel ringisõitmine jätab saarest hea mälestuse. Päikese käes lebotamine on selle mälestuse kõige väiksem osa.

Ma ei ole üldse talve-inimene. Jah ilus on see paks lumi ja külmakraadid küll ja vajadusel saan hakkama ning isegi naudin, aga kui valida antakse, sobib soe mulle paremini. Seepärast viisin ma jutu väga tihti põgenemise peale. Kliimapõgenemise. Ja mu jutt läks kohale, sain juba õige kiiresti positiivset vastukaja. Plaan hakkas idanema juba pooles suvest, kuid sihtkoha valikute suhtes vedasin suu mossi. Kanaari saared polnud just kõige ahvatlevam paik, kus talv lühemaks kulutada. Kuid otsustasin olla koostööaldis ja mossitasin ainult moepärast. Nüüd on mu mossis suu kõrvuni ja nii palju muljeid, et nende läbiseedimine ilma kõrvalise abita kurnav. Triljon pilti läbi käia, et selles muljemeres vähegi ujuma õppida. Pildirägastikust välja murdmine on aeganõudev ja seepärast kutsusin ma oma blogisse kaasautori. Tekst tuleb seekord minu kaasrändurist kalli kaasa sulest, pildid, nagu ikka minu näppude alt. Koos on kergem, kiirem ja lõbusam. Kui ma vait ei malda olla, siis piiksun ikka vahel kaasa ka. Järjejuttu jätkub ilmselt kauemaks.

Proovi-põgenemine talve eest

Piretil on kaks kõige suuremat unistust: kolida maale elama ja põgeneda talve eest soojale maale. Mina ei oleks muidugi mingi mees, kui ma mõlemasse pehmelt öeldes kahtlevalt ei suhtuks. Nii palju järeleandlik ma siiski olen, et proovima olen valmis. Ja alati, kui võimalik mitu asja ühte patta panema. Nii sündis plaan proovipõgeneda Hispaania-maale.

Hispaaniasse seepärast, et Kanaari saared on kõige lähem talvel kindlasti soe koht. Ja päris kodule võimalikult lähedal soovisin püsida, nii tundus turvalisem kuu aega vältava kaug-töö seisukohalt. Maale aga seepärast, et nende saarte rannaturism oma tuntud headuses ei olnud meile kummalegi arvestatav variant.

Ühe-otsa-pilet ja kaks ööd hotellis.

Ajastus oli suurepärane. 1. jaanuari õhtul, just siis, kui ilmaennustused hakkasid ähvardama, sikutasime suveriietega kohvrid lennukisse ja 2. jaanuari hommikul, kui Eestisse ennustati -25 kraadi, maandusime ühe-otsa-piletiga Las Palmases.

Veel oli meil rannalähedane hotell broneeritud kaheks ööks ja edasi pidi järgnema kohapealne improvisatsioon. Pidi… aga minu närv ei pidanud vastu. Broneeritud ööbimiskohtade arv Gran Kanarial lähenes 90 %-le ja veel oli vaba väike majake ökofarmis, mägedes, alla 30 kilomeetri kaugusel Las Palmasest. Mis võiks olla veel parem võimalus maaelu järeleproovimiseks, kui mitte elu ehtsas ökofarmis?

Las Palmas…

on täpselt niisugune, nagu seda 22 aasta tagant mäletasime. Tänaval ja rannas mõnulevad eakate talvepõgenike hordid. Paremad restoranid pakuvad lihtsat ja ausat kohalikku toitu piisavalt kõrge hinna eest, et külaline mõistaks selle väärtust. See kõik on meile tuttav ja läbi käidud, mitte seda elu ei tulnud me siia elama. Vaid niisugust, kus Piret teeb ise süüa headest värsketest kohalikest toiduainetest, Aivar leiab üles kõige joodavamad kohalikud veinid. Ja koos käime toredates külakõrtsides kohalikku rütmi tunnetamas.

Kui Piret ja Aivar ökofarmi jõuavad…

on see oma eksistentsi vahepeal lõpetanud. Koht on pilla-palla ja unarusse jäetud. Perenaise poolt majavalvuriks saadetud ema lubab lahkelt pruukida kõike, mis veel kasvab. Aga kõik tähendab mõnesid sidruneid sidrunipuul ja selle all maas.

Uus kogemus on vabaõhu-elutuba, kus suurem osa elust toimub. Olgu päeval või õhtul. Köök-magamistuba-vannituba on ettenähtud toimingute tegemiseks. Kõk ülejäänu toimub vabaõhu-elutoas. Müranivoo eest kannavad hoolt küla kuked ja koerad. Öisel ja varahommikusel ajal on nad tõhusamad iga kell tõhusamad Tallinna vanalinna pralletajatest.

Ökofarmi asemel tuli peamise toiduained hankida oma küla Sparist. Kalaleti naisterahvas ja juustuleti meesterhavas võtsid meid kiiresti omaks. Värske kala valik ei olnud just lai. Mereandidest on alati olemas kalmaarid ja kaheksajald. Lihalett erineb meie omast ennekõike rohke vasikaliha valiku poolest.

Isegi hilisemas pensionieas majavalvurist vanaproua räägib silmade särades, et õige elu on kahekümne kilomeetri kaugusel Las Palmases. Säh sulle siis pikaaegset külakultuuri ja kohalikke toiduaineid. Turg on üks kord nädalas. Sealt ostetakse rohelist ning- puu- ja juurvilju. Kõik muu on supermarketikaup.

Tahan maale tõesti ja nüüd olengi korraga keset külaelu ja pisukest kaost. (Millegipärast viitavad kõik, kes mu maaeluigatsusest kuulevad ka kohe kaosele, nagu oleks need sünonüümid…) Vabaõhu-elutoaks ristime avara vaatega hiiglasliku rõdu. Tõesti oni see parim koht kogu askeetlikust elamisest. Ega kohal ju viga pole, on avar ja ruumikas, ainult sisseseade on selline liga-loga. Ümberingi vaadates hakkavad käed sügelema, üsna kiiresti oleks võinud farmile uue elu sisse puhuda ja pärli tolmu alt välja tirida. Rõdpiirdel kõlkudes juba koostan paar välkplaani, aga siis löön käega….. las ta jääda. Ja kuna nii palju aega mul kulutada pole, et aiatöödega alustada:), siis seikleme saarel pigem ringi. Külaelu idüllilist rütmi tunnetame mõni teine kord.

Alumine rõdu ongi vabaõhu-elutuba

Kodutee

Naabrid

 Ümber nurga

Õhtusöögi vaade vabaõhu-elutoast

Euroopa ainus kohviistandus ja labidas, mis võtaks juured alla.

Kaheksajalgadest, kalmaaridest ning värsketest juur- ja puuviljadest saab meie esimese nädala peamine kõhutäide. Gran Canaria on väga viljakas. Siin kasvab kõik. kõige paremaks näiteks selle kohta on Agaete org. Siin asub ka Euroopa ainus kohviistandus. Selle omanik on väga küalislahke mees ja näitab oma viljakaid valduseid meeleldi isegi kirikupüha ajal.

Selgub, et seda teeb ta väikese tagamõttega. Valdus on nimelt müügis ja sõna selle kohta peab levitama ükskõik mis ajal.

Kohvipõõsas ongi hea näide Kanaaride viljakusest. Üks põõsas õitseb, kannab tooreid ning juba küpsema hakkavaid vilju samal ajal. Kui siin labidas maasse unustada, siis võtaks see ilmselt peagi juured alla.

Ometi saame samas külas selle saare kõige suurema toidupettumuse osaliseks. Kirikupüha pealelõunasel ajal kostab praktiliselt kõikidest majadest, millest möödume, söögiriistade klõbin ja kõnekõmin. Inimesed naudivad. Küla ainus restoran on samuti pilgeni täis, aga kuna just üks paar lahkub, siis pääseme imekombel sisse.

Resto sisustus ja nimi viitavad sellele, et koht on edasi antud põlvest põlve. Pealegi on tegemist küla ainsa restoraniga. Grillitud minikalmaare ja soolas küpsetatud kartuleid ei ole eriti võimalik kihva keerata, aga need olid siiski kõige kehvemad, mida sellel saarel sõime. Krevette nii sodiks küpstada ei pidanud me samuti võimalikuks, aga nad said sellega hakkama. Kohalikud sõid peamiselt frititud kalmaare ning jõid kõrvale õlut ja Fantat. Sürrealistlik kogemus.

Tegelikult üllatab mind ennastki, kui hästi ma end seal saarel kohe algusest saadik tunnen. Kõik varasem kogetu on piisavalt kaugel ja ununenud. Need lõputud käänulised mägiteed, mida mööda keerutame ja kiljumist nõudvad püstloodis tõusud saavad kroonitud alati hingematvate vaadetega. See meeletult “magus” maastik lopsaka looduse, sadat sorti kaktuste, uhkete palmisalude ja sadade-tuhandete mäekülgedel lösutavate agaavidega naelutab pilgu pikaks ajaks järjekordse oru põhja või pilvepiiril passiva tipu poole. Seedrimetsa sattudes tunnen ennast võlutuna ja paitan hardunult seedermänni siidiseid okkaid. Kuigi talvepõgenikule vajalikku annust – soojust – jagatakse jaokaupa. Siiski saab seda pea alati rannikule laskudes paraja portsu kätte. Kui varbad üleval mägedes külmetama kipuvad, siis rannikul saavad need sooja liiva sees kohe üles soojendatud ja sokid jäävadki kohvri põhja.

järgneb…..