Blog, Euroopa, Reisid

Põgenemine talve eest. Fuerteventura 1.osa

February 2, 2016

Juba esimesed kilomeetrid sellel saarel näitavad ära, et loodus on siin hoopis teistsugune. Asustatus on palju hõredam, turistide horde oluliselt vähem. Tuulevaikne on siin aruharva.

Turistid annavad saare elule värvi omal moel. Nad on koondunud kujult kasvuhoonekurki meenutava saare kumbagi otsa. Vahepeal on palju tühja maad ning üksildasi randu. Võimsaid mägesid ning uskumatult vähe puid ning üldse taimi. Siin püütakse kala ja lisaks kasvavatatkse keskmaal kitsesid. Saarel on isegi oma kitsetõug.

Saare ühest otsast teise on maad sada kilomeetrit, kuid need on uskumatult muutuva loodusega kilomeetrid. Nädalast piisab täpselt, et kogu saar otsast lõpuni läbi sõita ning kõik oluline ära näha.

fuerte-2 fuerte-3 fuerte-4 fuerte-9 fuerte-10 fuerte-12 fuerte-14 fuerte-16 fuerte-17 fuerte-18 fuerte-22 fuerte-23 fuerte-26 fuerte-28 fuerte-29 fuerte-30 fuerte-31 fuerte-37

fuerte-40fuerte-34fuerte-33fuerte-44fuerte-45 fuerte-43fuerte-57 fuerte1 fuerte-59 fuerte fuerte-20

fuerte-32

Oleme planeerinud veeta pool nädalat saare keskosa lähedal Finca Artistirmas, teise poole aga turistide lemmiklinnas Corralejos. Finca broneerime varakult ära, Corralejos otsustame vaadata kohapeal sobiva majutuspaiga.

Kuid kohapeal otsustamine osutub halvaks mõtteks. Mõttetuid ridaelamubokse, kus kõik üksteise kõrvale tihedalt kokku trügitakse mõne isegi leiaks. Kuid omaette ja saarepärast elu nendes ei ela.
Saame lõpuks Artistirmas kaubale, et nädala teise poole võime veeta ka nende juures, kui lepime ümberkolimisega tuppa, mis ongi mõeldud niisuguste tegelaste majutamiseks, kellel ei ole kusagile minna.

Finca Artistirma

Meie arusaamine elust õues edeneb järgmisele tasemele. Kui Gran Canarial elasime tillukeses magamistoas, mille kõrval oli sama tilluke köök ning elu oli mõeldudki rõdul elamiseks, siis siin on köök-tuba, kus ruumi laialt ning kõik vajalik toast mitteväljumiseks on olemas. Sellele vaatamata käime toas magamas ja süüa tegemas, kõik muu toimub ikkagi õues.

Esimene mulje maamajast on Maroko-pärane. Asub lagedal maal, taamal kõrge mägi. Juurdepääsuteel imposantne värav, mille taga puitaiaga variatud ning veidi telklinnakut meenutav ebatavaline asum.

Selle asumi omanikud on sakslane Heinz (kelle vanaemaema oli eestlanna) ning itaallanna Elvira. Heinz on ilmselt meister iga töö peale. Tema ehitatud see asum on. Elvira ülesanne on sisustamine ning tubade väljaüürimise ning külaliste elu korraldamine. Paar on kogu aeg ise kohal ning äri näib õitsevat. Heinz ehitab pisitasa uusi tubasid juurde. “Äri” on siiski selle tegevuse kohta ülekohtuselt öeldud, see on kõige ehtsam elustiil.

fuerte-11

fuerte-19

Elviral on ka kunstiannet. Tubade seintel ripuvad tema tehtud tööd ja seinamaalingud viitavad samale käekirjale. Heinz ja Elvira on kõige päikselisemad ja särasimsemad inimesed, keda viimasel ajal kohanud olen. Heinz olla ka teadjamees või ravitseja, kuid sellest ta ise meile midagi ei räägi, sellest annavad aimu energiaringid maja ees. Heinz pärib hoopis elu kohta Eestis ja teda paistab vanaema kodumaa väga huvitavat, lubab käima tulla. Elvira aga on kaunitar. Ise tublisti üle keskea näeb ta välja nagu tütarlaps. Milline sale figuur ja imeline hoiak. Ja kuidas ta liigub. Nõtkelt kiikudes, nagu noor gasell liugleb ta iga päev üle õue ja kingib igale vastutulijale oma sooja naeratuse. Ja need voogavad lokid, mis tal vöökaohani ulatuvad ei tundu üldsegi sobimatud, vastupidi, tema tihe pahmakas on kui kaunis ehe. Elviral on ka kompleksis oma joogasaal, aga ka see jääb meil avastamata. Ometi hoiab mind seal miski vägi kinni. Kui selgub, et me Corralejo majutus üles öeldakse olen päris rõõmus. Ümberkolimisega ühele poole saanud, teen mõned väiksed ümberkorraldused meie uues pesas ja Elvira noogutab heatahtlikult mu sebimist pealt vaadates, toob uusi patju, linikuid ja vaase sülega juurde ja on valmis neid tassima niipalju, kui vajan, et end mõnusalt tunneksin. Ise noogutab tunnustavalt ja ütleb, et kohe näha, et NAINE kolis sisse. Ja ma tunnen ennast kõik need päevad suurepäraselt. See loominguline segadus on nii äge, inspireeriv, väga lihtne, aga ka ütlemata mugav. Võtan aga hommikul kastekannu ja turgutan kõiki “oma aia” taimekesi enne, kui asun oma tibatillukeses köögis hommikueinet tegema. Imeline! Eh, et ennast suurepäraselt tunda, piisab oma nurgakesest, pisikesest gaasipliidist ja -põletist ning mõnest ülevärvitud toolist-lauast ja kuhjast patjadest. Ahjaa, rannatoolid ja soe kliima aitab ikka ka kaasa.

fuerte-52 fuerte-49 fuerte-51

fuerte-53


fuerte-47 fuerte-41 fuerte-42 fuerte-46 fuerte-56

 

Kindlasti erineb see mittemidagiütlevas kohas elava liiklusega maantee ääres bensiinijaama kõrval asuv majutusasutus radikaalselt kõikidest teistest majutuskohtadest kogu saarel. Esmamuljelt pisut kipakas, on tegemist väga mugava ning maksimaalset ökoloogilise majutusega. Dušši alla minnes võtab pisut aega, enne kui soe vesi pesejani jõuab. Külma vett palub perenaine tungivalt mitte tühjalt joosta lasta ning selle jaoks on vannitoas kastekann. Kogunenud veega tuleb pärast dušši kasta aias olevaid taimi. Meile sobib.

fuerte-55 fuerte-54

Turg ja toidupoed

Kohe meie esimene saarel veedetud päev on turupäev. Turg toimub loomaaia territooriumil. Kohal on massiliselt turiste ja ka kohalikku rahvast. Kaubast on suurem osa turistidele mõeldud kilinad-kulinad, toitu näeb hoopis vähem. Peamiselt müüakse öko-puu- ning köögivilju ja kitsejuustu.

Kaubavalik toidupoodides erineb küll Eesti poodide valikust, kuid põhimõte on paraku samasugune. Kohalikku kraami on vähe, mujalt kohale transporditud massitoodangut on lõviosa. Aus kraam maksab oluliselt rohkem, kui tööstuslik.

Aga siiski, rannalinnakestes tuleb värskete mereandide last otse supermarketisse. Ja mis kõige tähtsam, lihaletis töötab lihunik ning kalaletis kala kõigepealt kaalutakse ning siis roogitakse puhtaks. Nendes lettidest töötavad inimesed teevad oma tööd vilunult ning ilmse uhkusega. Kõikide teenindavate aupaklikkus ning tänutunne on tagatud.fuerte-61

fuerte-62 fuerte-63 fuerte-64

fuerte-65

Elus esimest korda juhtus nii, et kui küsisime õhtutunnil poes tuunikala fileed, pakuti meile alguses seda terve kala jagu. Üksikuid fileetükke parasjagu polnud, ning lahti tuli lõigata terve väiksem kala, mille ülejäänud osa oleks vähemalt üleöö seisma jäänud. Oleksime saanud 2,8 kilo ülivärsket fileed 10€ eest. Kui vaid niisugune pakkumine Tallinnas tehtaks! Leidsime koos, et vahest neljandiku sellest kogusest suudame ära süüa ning selle eest tuli välja käia 7.70.

Kala hinnad on meie jaoks pisut pea peale pööratud. 1 gramm tuunikala poes maksab kuni 2 senti. Üks gramm angerjat restoranis – 1 euro. Päriselt ka 90 grammi angerja eest ilma lisanditeta küsiti rannarestoranis 90 eurot. Angerja järel hinna pooles järgmine kala oli lõhe.

Meie valime kaheksajala, aga sellest juba järgmisel korral…..

fuerte-6

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply