Vanalinna käänulistes hoovides ja tasastes tagatubades pesitsevad vaimud. Nii räägitakse või vähemalt arvatakse. Ons see tõsi, või elav ettekujutus, mine sa võta kinni. Kuni läinud nädala lõpuni suhtusin nendesse tegelastesse üsna skepiliselt ja teatava eelarvamusega. Aga siis sain võimaluse veeta vaimudega pikem õhtu.

Tõsi, see kohtumine oli pigem ettekavatsetud ja korraldatud, kui spontaane kokkupõrge. Vaimud olid ka teda tuntud ja lihast ja luust mehised mehed, mitte mingid hõljuvad pilvekesed. Aga kohtumine nendega oli siiski ärevusttekitav ja elevustpakkuv.

Aset leidis see Vaimu Stuudios Vaimu tänaval. Stuudio omanikeks on tuntud kulinaarne trio Roman, Igor ja Jana. Just nimelt sama seltskond, kes seisab Mooni ja Kolme Sibula taga. Tänaseks on need tuntud headuses söögikohad nii kindlalt ennast restoranimaastikul kinnitanud, et saavad hakkam ka ilma igapäevase tagant trügimise ja eest tõmbamiseta. Seega jäi omanikel aega oma vaimu eest hoolt kanda. Nii sündiski pisike stuudio vanalinna salapära täis hoovisoppi ühte vabaksjäänud tuppa.

Tuba sai elule äratatud ja värskemaks tuunitud. Eriliseks pilgupüüdjaks kujunes ruumi keskel ilutsev hiiglaslik tammepuust laud. Selle laua taha mahub täpselt 15 maitsekütti, kes usaldavad ennast üheks õhtuks maitsevõlutrite valdusesse. Vaimustus on juba algusest peale sellesse ettevõtmisse sisse programmeeritud. Kokkade tandem Igor ja Roman on kuulsad oma hea maitse poolest ja jagavd seda ohtralt oma külalistega.

Kulp on kindlalt Vaimude käes, seltskonnale seda ei loovutata, aga kõik 15 sööjat saavad sõna otseses mõttes nina vastu pliiti jälgida kuidas toimub peenemate pipstükkide valmistamine.

Siin lasevad Igor ja Roman oma vaimu vabaks ja teevad süüa nii nagu neile just parajsjagu huvitav ja põnev tundub. Nad teevad süüa ka üsna kummalistest ja vähelevinud toorainetest vastukaaluks oma restoranidele, kus hoitakse pigem lihtsamat joont.

Jana aga saab lubada endale isegi vahel vabadust nautida kogu etendust sööjate poole pealt. Vähemalt sai ta stuudio 7. õhtusöögil seda endale lubada.
Praegu pakutakse stuudioõhtusööke korraga ühe konkreetsele seltskonnale. Iga kuu on vaimud stuudios ainult neljal õhtul. Seepärast vabasid aegasid enne maikuud enam saada ei ole. Aga, millal on vaata siit.

Kuna tegemist on kallima tooraine ja eksklusiivsema veinivalikuga, siis ei ole õhtu Vaimude seltsis odav lõbu. Nendel, kellel ei õnnestugi päris oma seltskonda (kuni 15 tuttavat toiduhullu) samaks ajaks ümber laua kokku saada, on võimalus pista jalg ukse vahele Open Table Dinneril.

Meie sattusimegi esimesel niisugusel ühe laua taha vaimutoitu maitsma kirju ja spontaanse seltskonnaga, kus keegi varem üksteist ei tundnud. Avastamisrõõmu ja imetlust jätkus nii palju söönud inimesele, kui ka alles piire avardavale natuurile.

Sidrunheina ja ürtidega aurutatud auster oli uudne, šikk ja peen palake, mida šampanjamullide saatel suus tantsitada.

Valget sparglt ja Hollandi kastet süües polnud vaja pead murda, kuidas nad selle kastme nii siidiseks saavad. Enne serveerimist näitas Igor pliidi taga, kui tugev muskel peab olema ja kui kiiresti on võimalik visplit liigutada.

Kammkarp oli paari pandud fenkoliga, aga nende liitu oli ilmestama toodud veel üks imevigur – laimimari. Kasutusel olid fingerlaimi terakesed, mis sarnanevad kaaviariga aga oma olemuselt on see siiski puuvilja viljaliha.

Risoto valge trühvli või ja seenepuljongiga lihtsalt sundis seda aroomi endasse ahmima. Kahju, et ma seda pildile püüda ei oska. Muidu saaks kogu aeg siin nuusutamas käia. Erini seentest puljong ja krõmpsuvad seenetükid andsid autentsust aina juurde.

Kuratlikult hea merikuradi sabajupp, sinikarpide, safrani ja kõrvitsaga.

Tuvi, kartuli gnocchid ja miniviigimarjad pisukese foie gras’ga. Seltsiks imetabane Cannonau di Sardegna Itaaliast.

Lõpetuseks vaniljekaste ja (veel väljamaine) rabarber, vallatuseks pisikese plaksuhuhkuga.

Menüü oli hästi taskaalus ja maitsed väga hästi ühtseks tervikuks lihvitud. Seekordse menüü joon oli pigem klassikaline, kui hulle kokanduslikke nippe propageeriv, samas ei puudunud ka väikesed tvistid, mis menüüle jumet lisasid. Minule üllatuseks kasutas tandem toiduvalmistamisel muude tehnikate kõraval üsna ohtralt sous-vide meetodit. Siiski jäid tekstuurid õnneks arusaadavaks ja tuntavaks. No ja plaksusuhkru kasutamise panen ka sinna kevadise vallatlemise poolele. Kui nüüd pisut kriitiline olla, siis nokiksingi ma magustoidu kallal, mis jäi menüüs kõige tagasihoidlikumaks.

Stuudio interjööri pärliteks on kaunis köögilett oma ilmeka kivist katte ja lainelise puidupinnaga. Seda imetlesin ja silitasin salaja teve õhtu. Ilmekas ja toretsev on ka nõude valik. Erilised aplausid lähevad metallsetele petit four’i karbikestele. Lisaks laual toidu imetlemisele piiluge korraks ka laua alla. Need lauajalad väärivad tähelepanu. Muus osas on interjöör pigem fooniks ja lihtsate vahenditega kohandatud. Ainult tualetis on keegi hoolas roosa pintsliga mitu tundi tööd teinud, selle aja oleks võinud küll kulutama jätta.

Ehkki Vaimud on ettearvamatud, suudavad nad ka ise kergesti vaimustuda ning viia sööja kui mitte minestuseni, siis vaimustuseni kindlasti.