Blog, Magustoidud, Retseptid

Avokaadopasha

March 27, 2016

Seekord siis selline. Hästi õrnalt roheline. Pigem aimatav, kui nähtav, aga kreemisus on hästi tuntav. Eriti just siis, kui maius pool tundi enne manustamist toatemperatuuril seisab. Vaikne ja vagane, nagu kevadki, mis hiilib vargsi mööda nurgataguseid. Täna näitas teine end juba tublisti. Loodame, et muutub järjest julgemaks.

Rõõmsat kevade ootamist!

pasha-3

3 avokaadot
2 laimi
200 g valget šokolaadi

500 g  täisrasvast kohupiima
2 dl vahukoort
50 g võid
2 sl vahtrasiirupit
1/2 dl munalikööri

Peotäis kumkvaate ja pistaatsiapähkleid serveerimiseks

Poolita avokaadod ja eemalda kivi. Eralda lusika abil viljaliha koorest. Sulata šokolaad vesivannil. Purusta saumikseriga avokaadode viljaliha koos laimist pigistatud mahlaga, lisa sula-šokolaad. Sega juurde kohupiim, sulatatud või, liköör.
Vahusta koor vahtrasiirupiga kergeks vahuks ja sega ülejäänud massiga. Tõsta segu marliga vooderdatud pashavormi või sõelale. Tõsta marli otsad üksteise peale ja aseta peale kergemat sorti raskus (taldrik või tass). Lase pashal külmkapis nõrguda vähemalt neli tundi. Veel parem, kui üle öö.
Kummuta nõrgunud pasha taldrikule ja kaunista hakitud pähklite ja kumkvaatidega.

pasha-4

Blog, Restoranid

Nehi uus tulemine. Matthias Diether

March 16, 2016

Tähelepanelikum restoranikülastaja on kindlasti märganud, et restoranis Neh on pikalt vaikne olnud. Isegi siis, kui palju au ja kuulsust kogunud Pädaste mõisa Alexander uue peakoka toel loorbereid korjas, jäi Nehis endiselt vaikseks. Mõisaromantika linna toomine oli edukas vaid päris alguses, edasi tulid vaiksemad ajad. Alexandri õitsemise eest tuli lõivu maksta Nehil. Neh jäi Alexandri kaitsvast hiilgusevihust välja. Arusaadav. Säral on peegeldused aga on ka varjuküljed.

Tõsi ta ju on, et tippu jõuda on kergem, kui seal pikalt püsida. Alexander püsib. Astub vahel sammu tagasi ja vahel kergelt õõtsub, aga püsib endiselt. Tipus on tuuline ja tipp on ebamugavalt terav. Isegi need, kes tõusjatele alt üles vaatavad, ootavad ikka salamisi, et tuuleiil
seal üleval tuuseldama hakkab ning ehk potsatab pjedestaalil olija paar pügalat allapoole.
Alexander on seisnud sirge seljaga. On üle saanud kõhedust tekitavatest peakokavahetustest ja seisab vapralt edasi. Alles see oli, kui Peeter oma kulbi köögis Yves’ile üle andis. Kahtlusi jagus, aga lennukas ja energiline peakokk hajutas need oma šarmi, maitsvate roogade ja Eesti restoranimaastiku rikastamisega. Alexander õitses ja Yves juhtiva kokana kogus endale palju mõttekaaslasi kolleegide hulgas. Ja siis sai ka tema aeg otsa.
Taas keerulised ajad ja sosinat-sisinat nurgadagused täis, et mis nüüd siis saab. Eesti parim restoran on peata. Omanikud tahtsid, et seekord võtaks Eesti mees või naine ohjad üle. Prooviti. Saatus tahtis teisiti ja ka see plaan läks vett vedama. Sisin aina suurenes. Omanikud ei kaotanud lootust ja hea nina ning lihvitud sotsiaalsed anded viisid sihile. Tibake õnne kulub ka alati ära. Uus peakokk leiti Saksamaalt ja seekord alustati uuendusi Nehist.

IMG_2888_websize_fotograaf.lauri.laan IMG_2820_websize_fotograaf.lauri.laan
Matthias Diether on alates aastast 2009 juhitud restorane, mis on kaheksal korral välja teeninud Michelini tärni. Ta on Berliinis sündinud ja üles kasvanud Lõuna-Saksamaal. Oma rahvusvahelise tuntuse kogus Berliniis restorani First Floor juhtides. Õnneliku juhusena oli Matthias just keeramas uut lehekülge oma karjääris. Suurlinna aina kiiremaks kasvav karusell ei jätnud tema klientidele piisavalt aega nautimiseks. Fine dining’ ust peeti küll lugu, aga seda justkui jooksujalu. See jällegi ei läinud kokku Matthiase maailmapildiga. Tundus loogiline samm linnast eemalduda. Ja just siis viis elu ta kokku Pädaste meestega. Õigupoolest otsustas tema Muhumaale jäämise ära hoopis koer. Matthiase neljajalgsele sõbrale saarel meeldis ja nii löödigi käed:)

IMG_2739_websize_fotograaf.lauri.laan IMG_2444_websize_fotograaf.lauri.laan IMG_2582_websize_fotograaf.lauri.laan

Istusin minagi ühel niiskel märtsiõhtul Nehis Matthiase köögis ja kõlgutasin jalgu peakoka kõrge laua taga. Olin uudishimu ise. Kuulasin kõrgendatud huviga, mis plaanid on omanikel, jälgisin, kuidas someljee töötab ja luurasin köögis kokkade tegude järel. Vaatasin pisut värskendatud saalis ringi ja imetlesin tärgeldatud laudlinu ning puurisin pilgu läbi disaintoolide. Peab ütlema, et Matthias sai mind kohe väga lihtsalt konksu otsa. Kõigepealt võlus ta mu ära oma sõbraliku olemisega. Väga enesekinda kokana oskab ta inimlikus plaanis olla lihtsalt vahetu ja leebe. Ei mingit staaritsemist. Paistab välja suur rõõm pakkuda elamust. Ja elamus sünnib elegantselt. Peeneid nüansse järgides, aga kaljukindlalt ammu ära proovitud kokandusmaailma põhitõdedele toetudes. Tema silmis põleb tuluke just niipalju, et sütitada kujutletav ahi, aga ta ei kee enam liigselt oma keeduvees, ega kõrveta meeletute maitsekombinatsioonidega kliendi keelt. Ta teab, mis ta teeb. Selle sirgeseljalisuse ja leebe enesekindlusega juhib ta ka rahvusvahelist köögimeeskonda. Matthiase köögis valju kärkimist või rämedat keelekasutust ei kuule.

IMG_2424_websize_fotograaf.lauri.laan IMG_2449_websize_fotograaf.lauri.laan

Sissejuhatavaks krõbistamiseks pakutakse ikka vanu tuttavaid õhikuid ja remulaadi. Poetan taskesi, et äkki juba aitaks sellest remulaadist, aga personal jääb kindlaks: remulaad oli on ja jääb. Maitsen ja nõustun, miks siis mitte, tõepoolest maitseb ju nii hea, ja tuttavad asjad loovad sissejuhatuseks hea pinnase. Vanad olijad on ka speltajahust sai ja Muhu hapuleib, kuid nemad on end juba klassikuteks võidelnud. Pisikesi vangerdusi siiski tehakse koostises pidevalt.

IMG_2463_websize_fotograaf.lauri.laan

Vinnutatud part metspähkli ja rosinaleiva õhikuga, on ka üsna tuttavlik selle maja roog. Maitseb hea. Pisike eelamps, mis teeb teed uutele kooslustele.

IMG_2489_websize_fotograaf.lauri.laan

Järgmine roog on ennast nii siin majas, kui mujalgi tihti menüüdesse sobitanud. Hirvetartar tatra popkorniga, kergelt marineeritud austerservik ja kuivatatud sibul. Siin ta siis on. Ühteaegu tuttav ja samas ka uus ning värske. Liha on hea tekstuuriga, lausa õhuline, krõmpsuv tatar toetab maitset ja kergelt marineeritud austerservik ning kuivatatud sibul pakuvad hea tvisti. Puhas maitse, kaunid vormid ja perfektne serveering. Boonuseks ka supersuhe veiniga.

IMG_2576_websize_fotograaf.lauri.laan IMG_2834_websize_fotograaf.lauri.laan

Edasi tuleb lõhe. Kui ma näen, kuidas kokad sousviditud kalakesi lahti harutavad, muutun ärevaks. Miks ometi jälle see sous-vide?! Kui aga taldrik mu ees maandub, koos kadakase vahu ja pea-aegu toore lõhega. Kala mõjub väga delikaatselt ja laseb tugevalt särada meie armsal kodusel kadakal. Kadakas teeb siin nii võimsa etteaste, et tõstab liigutuspisarad silma. Imeilus kooslus ja sulanduv maitse. Näpuotsaga musti sõstraid värvilaiguks. Tundub, et pärleid tuleb veel.

IMG_2668_websize_fotograaf.lauri.laan

Järgmise etteaste teeb pardi konsomee koos kergelt küpsetatud pardirinna ja selleri püreega. Väga loogiline ja lihtne, hästi maitserohke. Puljong on tummine ja paneb huuled kergelt kleepuma, aga päris kinni ka ei kleebi, laseb läbi maitsed, mis mängivad kenasti kaasa . Esimese viiuli võtab oma kätte hoopis sametine selleripüree. Maitseköögiviljale omaselt loovutab head ja paremat säravasse puljongisse veel juurde. Imeline tandem. Nagu leebe muusika maitsemeelele. Pisike lonks šerrit aitab puljongi ballaadil pikemalt pulbitseda.

IMG_2648_websize_fotograaf.lauri.laan

IMG_2755_websize_fotograaf.lauri.laan

Vasika keel ja põsk ühel taldrikul. Brokoli kahel moel ja kaste põse mahlast. Keel põses! Mul ongi keel põses kinni, ei saa hetkeks sõnagi suust. Väga tasakaalus ja delikaatne. Võib-olla ma pole siinkohal päris objektiivne, sest satun alati keelt maitstes suurde vaimustusse. Nüüd, kui keel ja põsk on ühel taldrikul, tundub see laus sünfooniana. Miks keegi varem pole selle peale tulnud? Ma ise poleks ka oma suures keele-põse vaimustuses tulnud, nüüd siis tean ja jätan meelde.

IMG_2787_websize_fotograaf.lauri.laan

Ja aplaus ikka ei vaibu.Tunnen, et olen viidud juba minestamisele päris lähedale ja siit ta tuleb. Karamelliseerirud kitsejuustu vaht, küpsetatud ploomid, Vinsantost pärlid ja krõbe kananahk! Juurde piisake sedasama Vinsantot. Tadaaa! Mina olen müüdud. Uhh, kananahk tõuseb ikka veel ihule, kui seda kreemist  kerget karamellimaitset ja ploomide tummist mahlasusest nõretavat kooslust paberõhukese  pisut soolaka krõbedikuga veel meenutan. “Cheese course,” ütleb kokk tagasihoidlikult.

IMG_2809_websize_fotograaf.lauri.laan

Alõtša geel, alõtša granite ja mee svamm. Sponscake. Maakeeli peaks see siis olema  keeks. Selline pitsimustriga heast võist nõretav ja alõtša mõrkja hapukuse najal kergelt hõljuv suutäis. Kraabin kaua ja ebaviiskalt veel taldriku põhja. Otsas, mis otsas.

IMG_2863_websize_fotograaf.lauri.laan

Lõppakordi teeb hapukoor ja vaarikas. Silmadega söömiseks loodud ja suuni jõudes pimestav. Läbi suletud laugude kumavad rohetavad niidud, karjamaad ja marjaaiad. Just selline särav ja imekaunis ongi meie põhjala köök.

IMG_2458_websize_fotograaf.lauri.laan

Isegi kui see kõik jääks vaid efektseks sissemarsiks, tasub kohale minna. Taustainfo muidugi välistab ühekordse õnnestumise. Matthias on tulnud selleks, et jääda ja anda oma panus Põhjala saarte köögi edendamisele. Meisterliku maitsevõlurina õnnestub tal meid, maitsekütte, meelitada. Ei mingeid peadpööritavaid trikke. Tema relvaks on meie oma hea ja nii  armas tooraine. Üllatuseks on hoopis see lihtsus ja sära, millega ta komponendid taldrikul elama paneb. Tema kokakunstis on loovust, elevust, sära, värvi ja kõige rohkem ikka maitset. Neh on unest ärganud.

IMG_2919_websize_fotograaf.lauri.laan

Pildistas Lauri Laan ja õhtusöögi pakkus Neh.

Blog, Retseptid, Salatid

Pomeli salat

March 14, 2016

 

Kevadet pole näha, aga tunda on juba küll. Kui nüüd kõik need lumikellukesed ja pikem õhtuvalgus koos kerge kevade lõhnaga kõrvale jätta, siis annab kevadest märku ka muutunud isu. Suur soov on süüa midagi erksat värsket ja tervislikku. Paras aeg just oma menüüd paremaks tuunida ja pisut käest libisenud söögivalikud õigele lainele juhatada. Minu lemmik enda korralekutsumiseks on see pomelisalat. Pole midagi lihtsamat, kui salati valmistamine. Isegi koostisainete valimisel võib lähtuda oma lemmikutest. Kas valida rohelist värvi esindama kurk, suvikõrvits, rohelised oad või hoopis suhkruherned, jääb iga sööja otsustada. Vähem pirtsakad valivad muidugi need kõik. Kastmes seevastu on kõik komponendid kohustuslikud, et ainevahetust elavdada. Ilma koriandrita mina seda salatit mingil juhul sööma ei hakka:) Veel on üks väike kohustuslik nüanss. Enne, kui salatit tegema asuda, peaks üle vaatama oma köögiriistade sahtli sisu. Kui seal leidub pisike abimees. juurviljaribastaja, siis võib lauluga tööle asuda. Juurviljaribastaja on lihtsalt asendamatu abimees. Porgand, suvikõrvits, kurk kõik saavad selle väikese vidinaga ikka imemaitsva kuju. Ja see käib kiirelt ning vaevata. Eks neid juurviljaribastajaid ole igas mõõdus ja värvivalikus, aga minu meelest kõige töökindlam on see siin. Nüüd on juba puhas rõõm salat kokku viilutada ja kevadist värskust ammutada.

salat-6salat-3

salat-2


1 kurk
1 suvikõrvits või 100 g suhkruherneid
1 pomel
1 porgand
100 g türgi ube
1 pott koriandrit

Kaste

1 laimi mahl
1 küüslauguküüs
1 väike jupp tšillit (doseeri taluvuse jargi)
1 cm jupp ingverit
2 sl mett
2 sl oliiviõli
1/2 dl seesamiõli


Lõika porgand, kurk ja suvikõrvits peeneteks ribadeks. Seda on hõlbus teha, kui kasutad ribastajat. Lõika noaga ära pomeli koor. Puhasta pomel nahkjatest kestadest ja tee suupärased tükid. Tõsta kõik ained kaussi ja rebi juurde koriandrilehed.

Haki küüslauk, tšilli ja ingver hästi peeneks, lisa laimist pigistatud mahl, mesi ja õlid. Vispelda kaste kokku ja vala salatile. Serveerimisel võib peale puistada ka seesamiseemneid. Söö terviseks!

salat-5 salat-4

Blog, Restoranid

Šampanja aeg

March 6, 2016

Kevadtalv on tüütu. Kohe kuidagi ei raatsi talv oma positsiooni loovutada. Teinekord teeb see tuju mõruks ja olemise nigelaks. Mõnikord kipub isegi kergelt nina kirtsu ja suu vingu minema. Ja siis on jube lihtne ilma kiruda, et pole ikka see õige. Aga ega ilmavana kuule, tema toimetab ikka omasoodu. Saadab külma kraevahele ja ainult paremal päeval halastab ning korjab pilvekardina veidikeseks päikese eest ära. Küllap on targem ikka ise enda tuju üleval hoida kuniks suur kevad pole veel tulnud ning enda ebusesse haaranud. Tuulutamine teeb alati head. Ja just nüüd tasub linnapeale tuuritama minna, sest paljud restoranid on kihinat-kahinat täis ning päris tihti kostub spontaanseid šamapnjakorgi plumpsatusi. Klaasike šampanjat mõjub alati turgutavalt. Justnimelt klaasiga šampanja pakkumised on need, mis sel kevatalvel restoranides ilma teevad.

Šampanja, see jumalate jook, on küll loodud eriliste sündmuste tähistamiseks, aga klaasike võib võluväel muuta luksuslikuks ka täiesti tavalise teisipäeva. Siinkohal olgu meelde tuletatud, et šampanjat mainides käib jutt ikka Champagne maakonnas toodetud klassikalisel šampanja meetodil valmistatud ning kindlatele apellatsiooni nõuetele vastavast joogist. Šampanja on jook, mille tegemine on kõike muud kui lihtne. Kulub aastaid kuni kriidisel pinnasel kasvanud viinamarjade eripärasused muutuvad pudeleid tantsitades šampanjapokaalis pärlendavateks mullideks. Iga šampanjapudeli taga on tohutu töö, pühendumus, kirg ja looming. Tänu sellele mõjubki šampanja nii eriliselt. Ja need esimesed lonksud, kui peened mullid kurgulage kõditavad on jumalikud. Aga olgem ausad, tihti klaasikesest täiesti piisab, et ennast juba erilise ja väljavalituna tunda.

Šampanja on ka erakordselt tänuväärne jook toiduga sobitamiseks. Rosé šampanjadega on võimalik tutvust teha mitmetes restoranides Tallinnas, Tartus, Otepääl ja Pärnus. Veuve Clicquot, Ruinart ja Moët & Chandon on need väärikad šampanjad, mille eripakkumine restoranides koosneb sõbraliku hinnaga klaasist rosé šampanjast ja selle juurde sobitatud roast. Maitsmisega pole mõttet viivitada, sest pakkumine on jõus vaid märtsi lõpuni. Kes vajab nüüd ja kohe kiiret poputamist võiks sisse põigata mõnda restorani, millisesse täpselt tasub minna, saab siit järgi vaadata.

Mina piilusin sisse päris mitmesse roosat mullijooki pakkuvasse restorani ja minu muljed  said kirjud. Teadupärast ei jäta šampanja ju kedagi külmaks, vaid kütab kirgi.

rose-12

Restoran Kadriorg pakub pokaali Ruinart rosé’d ja sinna juurde sobitatud foie gras triot.
Restoran ise on kuuldavasti ärganud uuele elule, ehkki sisekujunduses muudatusi väga ei taju. Ümbrus on küll  hubane ja mugav, aga ka juba pisut aegunud näoga. Sisekujundus on minetanud juba jupp aega tagasi oma värskuse ja aktuaalsuse ning mõjub seetõttu veidi igavalt.

rose-10Menüüd lehitsedes tekkis küll soov nii mõndagi maitsta, kuid seekord piirdusin siiski vaid šampanja ja suupistega. Rõõmu teeb šampanja serveerimine. Väärikalt ja õigest klaasist, sobival temperatuuril ning šamanjaklaasiks pole õnneks valitud värskuse minetanud sirgete seintega flute , vaid lubatakse mullidel vabalt joosta pisut laiemas pokaalis. Imeline nektar maitsebki nii veatult. Laseb tunda marjade täidlusest ja hästi balanseeritud happest sündinud joovastavat maitset.

Suupisted on oma luksusliku tekstuuri ja komponentide valikuga on uhked ja peenutsevad. Valikus on kolm erinevat toekat ampsu, mis on loodud maitsemeeli ergutama kindlas järjekorras, Kahjuks unustab teenindaja sööja juhendamata, aga et päästa oma kätetööd jookseb kokk isiklikult köögist saali seletusi jagama ja suupisted jõuvad minu suuni õiges järjekorras. Alustada tuleks nimelt kõige kergemast ehk maasika, mango ja foie gras´ga ampsust, edasi siirduda veidi tugevama maitskoosluse juurde, mis seab foie gras partneriks balsamico marjade ja kirsiželeega. Lõpetuseks jäi maitsemeelte premeerimine valge šokolaadi sisse peidetud kreemise foie gras’ga. Igati väärikas jook ja külluslikult rikkas suupistevalik on kindlasti hea hinna ja kvaliteedi suhtega kooslus, kuid joogi ja kreemise foie gras (mida oli tõesti ohtralt) sobivust minu suu päris perfektseks ei kiitnud. Šampanja, muidu igati tore happesust oli, õilsale ja rammusale hanemaksale pisut liiast. Kahjuks jäi kaunis liit sõlmimata.
Ja siis veel serveerimine. Kui leiaks koha restoranides, kus nendele äraleierdatud kiviplaatidele oleks rakendust, küll oleks tore. Keegi ei rõõmusta, kui need lauda kantakse. Ei klient ega teenindaja

rose-8

Dominic veinirestoranil on oskusi toidu ja veini sobitamise osas kuhjaga. Vaatamata oma suurele kogemusele eelistasid nad jääda ka seekord klassikalise koosluse juurde. Pokaal Veuve Clicquot rosé’d saab kaaslaseks grillitud kammkarbid krabirisotoga. Ei saa kuidagi vastu vaielda. Toit ja jook on ideaalses taskaalus, teenindus on laitmatu ja serveerimine nõuetekohane. See, et minu taldrikul on kolme kammkarbi asemel kaks pole sammuti veel mingi õnnetus, kuna kammid on värsked lopsakad ja risoto täidab kenasti tühimiku. Kindlasti on siin tegemist küll kõige parema hinna ja kvaliteedi suhtega joogi ja toidu eest. Ometi jääb pärast restoranist lahkumist miski mind veidi kriipima ja sellist tunnet, et kohe tagasi kipuks, ei teki. Pisut liiga turvaline, äraleierdatud ja vanamoodne tundub Dominic. Sutsu värsket hingamist ja tuulutamist kuluks ära ka klassikule, muidu kasvab sammal selga. Eriti teravalt tuletab seda meelde restorani esimese saali sisseseade, see on tugevas vastuolus tagumise saali väärikusega. Aga, et maitsev poleks, seda kurta ei saa.

rose-9

rose-5

Hotelli Kolm Õde  restoranis Bordoo  on paari pandud pokaal Veuve Clicquot rosé`d ja lauda kantakse suupistelaegas, mis sisaldab peediga värvitud vutimuna, hirve tartari parmesanikrõpsul ja kõige krooniks hanemaksa “Roche”. Õilis jook on saanud täiesti sobivad kaaslased. Maitsed haakuvad briljantselt ja on hea mäng tuttavalt turvaliste maitsete ja pisut värskendatud lähenemise näol. Kolm suupistet toovad sisse kõik erinevad maitsed ja kogu see jada püsib ilusasti joogi nüansside kiiluvees. Teenindus on tähelepanelik ja kaks sammu kliendi mõttest ees. Jooki valatakse kahes jaos, et temperatuur ei langeks. Tase missugune:) Toidu serveerimisviis vast on pisut üle vindi keeratud, ei õigusta, ei loo mingit lisaväärtust ega meeleolu, trikitab niisama. Ja need toolid saalist viiksin ma välja, kui mulle vaid voli antaks. Aga seni istun nende peal vaguralt ikka edasi, seda enam,et uue peakoka loomingusse tahaksin küll rohkem süveneda. Seesama maitsekooslus leppis juba mu alateadvusega kokku, et Bordoo saab uue võimaluse kohe, kui sündmus sunnib või võimalus avaneb.

rose-7

Hermitage restoran hotellis St. Perersbourg pakub pokaali Moët rosé’d, mille juurde serveeritakse boeuf a´la tartare. Peab ütlema, et jõulise värviga vein saab oma kaaslasega esimestest ampsudest suureks sõbraks. Siingi pole midagi ekstra sobitamiseks ette võetud, ometi üllatab see kooslus oma tugeva tõmbe poolest, sest tavaolukorras ise seda valikut ei teeks. Liha maitseb oivaliselt hästi. Teenindus on siin majas jahe ja kramplik, aga suuremaid apsakaid ei juhtu. Kelneri pettumus, mida ta halvasti varjab, kui piirdume vaid kahe klaasi šampanja ja eelroogade tellimisega pole vast väga mainimist väärt. Klaasid millest, õilsat rosé’d siin majas pakutakse on küll ajale jalgu jäänud, aga riivavad ainult trenditeadliku publiku silma ja suud.  See paksukoeline tõntsi jalaga sirgete seintega flute ei ole elegantse joogi parim kaaslane. Õigupoolest ei peagi ma, kuigi olen korduvalt üritanud, Hermitage’i päris restoraniks. See on midagi restorani ja lounge vahepealset. Madalad lauad pole kuigi mugavad pika õhtusöögi nautimiseks ja plastikust taldrikualused annavad vihje, et söö kiiremini ja katsu vähem lödistada:) Siiski loovad humoorikad fotod seintel vallatusele kutsuva meeleolu. Ma kujutan hästi ette, kuidas naistepäeval siin üks ülemeelik sõbrannade seltskond lustida võib. Rosé ja toores liha toetaksid seda ettevõtmist täiel rinnal.

rose

rose-3

Uustulnuk Nõmme mändide all on MuSu resto. Pokaal Veuve Clicquot rosé’ ja pliinid kalamarja, suitsulõhe ning hapukoorega on see paar, mida seal pakutakse. Siiski jään ma tagasihoidlikuks oma soovitusega seda maitsma tõtata. Mina annaksin neile veel aega kohaneda. Eriti peab harjutama köögimeeskond. Kui ikka pliinide praadimine veel välja ei taha tulla, tuleb köögis kõvasti higistada. Aga koha perenaine on lahke, teenindajad segaduses, aga õpihimulised ja miljöö on väga kutsuv ning hubane. Kohalike hulgas väga soositud, kuid kaugemalt kohale minemiseks siiski veel toores.

rose-4

NOA-s pakutakse kirjade järgi pokaal Ruinart rosé’d ja õllega toidetud musta anguse carpacciot. Selleks, et seda saada tuleb kõva detektiivitööd teha. Mina proovisin mitut moodi jälile jõuda, kuid pidin siis lõpuks tunnistama, et mul on luureandmed, mis sellele paarile vihjavad. Carpaccio kohta on kenasti menüüs märge olemas, kuid puudub vähimgi kinnitus Ruinart rosé’kohta ning selle kohta, et seda klaasi kaupa saab. Teenindaja ka ei tea midagi! Lõpuks talle siiski meenus, et midagi vist oli jah ja läks otsima, kas on veel alles! Õnneks oli:) See läbi raskuste leitud paar oli minu suu jaoks olivaline. Õhkõrn ja maitseküllane liha oli seatud krõbeda leivaõhiku õrnale toele, seda ilmestama oli toodud  viskimajonees, pesto ja lendkalamari. Jook tuli selle kerge mänguga kenasti kaasa ja avas oma nüansirikkuse. NOA interjööris olen ma nõus istuma ka söömata, aga süües on ikka ütlemata mõnus, julge, üllatav ja mis peaasi maitsev. Teenindus, jah suht habras, jahe, aga suurtes piirides väga paigast ära ka ei lähe, aga liigne arrogantsus teeb vahel nõutuks. Ma saan küll aru, et hea stiiliga restoran imalavõitu roosa kujundusega flaierit oma tuppa ei lase ja tore ongi. Aga kliendile võiks ju siis ikka pakkumise osas teed juhatada. Või varjatakse seda sõnumit kiivalt ka teenindajate eest. Mine sa võta nüüd kinni.

Restoran Clazz pakub pokaal Veuve Clicquot rosé juurde kolm ampsu. Tiigerkrevetisabasid wakame ja värske kurgiga,  kitsejuustu  peedi hummusega ning  melonit Parma singi ja maasikaga. Clazzi ma šampanjat jooma enam ei läheks ja ei saa seda ka teile soovitada. Neid suupisteid oskab vähegi kokanuga käsitleda proovinud isik ise ka teha. Õilsat jooki kodus paremini serveerida. Selleks ei pea 45 minutit kõledas lokaalis passima kuni suupisted joogi kõrvale tuuakse.

 

Šampanjat pakkus Prike.

Blog, lambaliha, Pearoad, Retseptid

Tagine lambalihast

February 27, 2016

Ma olen juba natunatukene kevade lõhna tundnud. Aga ta veel peidab ennast ja on üsna häbelik. Sestap peab veel kannatlikult ootama kuniks kevad veel julgemaks muutub. Et oodates aeg igavaks ei läheks ja kõht korisemise lõpetaks, on nüüd nendel niisketel nädalavahetustel mõnus üks pada ahju lükata. Mina sättisin oma armsa tagine head paremat täis. Tagine (hääldatakse tažiin) tähendab nii koonusekujulise kaanega haudepotti, kui ka Põhja-Aafrikast pärit hautist, mis enamasti on selles samas potis valmistatud. Kui ka teie kapinurgas on taoline anum kurvalt kükitanud, otsige see välja. Kui ei ole, pole kah midagi katki. Loomulikult kõlbab nädalavahetuse mugavusroa valmistamiseks ka täiest tavaline haudepott.
See, mis sinna potti hauduma pannakse sõltub ikka iga sööja eelistustest. Protsess näeb välja enam-vähem samasugune nagu hommikul riidekapi ees seistes. Vahel tahaks ju kõik vanad toimivad kombinatsioonid unustada ja panna omavahel kokku midagi täiesti ootamatut. Nii läks ka selle tagine’ga. Seega retsepti järgimine pole üldse kohustuslik, kuid panen ta mõne vähem lennukama korra jaoks ikka tallele. Kuid ilma milleta selle soojendava hautise puhul hakkama ei saa, on “kohustuslikud” vürtsid: pipar, vürtsköömen, koriander, kaneel ja tähtaniis. Maitsetaimedest on vältimatud ingver, petersell, sibul, küüslauk ja tšilli.

tagine-2


 

600 g talle abaliha

1 tl koriandrit
1tl suitsupaprikat
1 tl vürtsköömneid
1 tl fenkoliseemneid
pipart

paar oksa värsket rosmariini
paar oksa värsket tüümianit
1 väike tšilli
5 datlit
peotäis kuivatatud jõhvikaid
2 sibulat
3 küüslauku
4 musta küüslauku
2 sl granaatõunakastet Nartsab
2 cm jupp ingverit
1 kaneelikang
2 tähtaniisi
1 pommu (baklažaan)

200 ml puljongit
6 väikest paprikat
Serveerimiseks granaatõunaseemneid ja hakitud peterselli.


Lõika liha kuubikuteks. Mõõda koriander, suitsupaprika, vürtsköömned ja fenkoliseemned kaussi. Lisa lihakuubikud ja sega kõik hästi läbi, nii et liha on maitseainetega kaetud. Võimalusel jäta liha paariks tunniks maitsestuma.

Kuumuta pannil õli. Haki sibul sektoriteks ja pruunista kergelt pannil. Lisa liha ja pruunista. Haki küüslauk ja lisa pannile. Vala sibulad ja pruunistatud liha haudepotti. Eemalda datlitelt kivid ja lisa potti. Lisa granaatõunakaste, ingver, kaneelikang, tähtaniis, must küüslauk ja jõhvikad ning tšilli. Vala peale kuum puljong ja kata pott kaanega.

Hauta 150 kraadi juures 1,5 tundi kuni liha on parajalt pehme ja mure. Vahepeal viiluta pommu ja rösti kergelt kuival pannil. Eemalda paprikatel seemnekojad. Kui liha on peaaegu pehme, lisa seemnetest puhastatud paprikakaunad ja röstitud pommu. Hauta veel, kuni ka parika on pehme, selleks kulub umbes 15 minutit. Serveerimisel puista pinnale granaatõunaseemneid ja hakitud peterselli.

tagine-4 tagine-6 tagine

Blog, Euroopa, Reisid

Põgenemine talve eest. Lanzarote 2. osa

February 15, 2016

Finca Creativa

Uus öömaja on põhimõttelt pisut sarnane eelmisega. Ühise liigendatud siseõuega neli kööktuba, millel omakorda igaühel on väike privaatne hoovike. Kompleks asub Uga küla serval. Ruumiga on siin kitsam, kui oli Fuerteventural.

Ilmselt on Euroopas ringi liikudes siiski mõistlikum öömaja ette broneerida. Hinnad hullult ei kõigu, ning see, mida internetist ei leia, võibki olla olemata. Üürikorterid, villad ning väikesed asumid on hotellidega võrreldes hoopis teistsuguse privaatsuse ning iseloomuga. 

Uitame huvi pärast ringi ka saare kõige pompöössema viietärnihotelli territooriumil, aga tuleme sealt kiiresti tulema. Kuigi hotell on eriline, ning hind ei peletaks, oma finca hooviga toa vastu me seda ikkagi ei vahetaks.

lanza-50 lanza-11 lanza-12 lanza-41 lanza-52 lanza-54 lanza-55 lanza-56 lanza-57 lanza-58 lanza-53 lanza-68 lanza-67 lanza-65 lanza-66

Kuigi köök on  meil  seekord suht pisike, tundub ise söögivalmistamine siiski mõnusam, kui igal õhtul restorani sättida. Pealegi on kohalik kitsetall ja beebikalmarid piisvalt inspireeriv tooraine katsetamiseks.  Pisike palmiga hoov oma siniste toolide ja lauaga on justkui loodud õhtute nautimiseks. Ekstra nutikas on päikesevari, mis on kokku pandud kuivanud palmilehtedest ja toekast puunotist. Väga värvikad on ka meie naabrid. Ehkki me neid ei näe oma kõrge müüri tagant, seda enam annavad nad ennast märku häälitsustega. Kõrvalhoovis elab paarikümne pealine lambapere. Kuidas erinevas vanuses lambad omavahel ja oma perega suhtlevad, kui neile süüa tuuakse, on väga lõbustav kuulata. Poleks iial arvanud, et “lamba keel” nii nüansirohke on. Hommikuti käime neid ikka aia tagant piilumas ka. Ei sa just öelda, et nad meid sama huvitavaks peaksid, kui meie neid.

lanza-63 lanza-77 lanza-72 lanza-71 lanza-43

lanza lanza-51 lanza-13

Elu saarel

Turismi mõjud on siin palju suuremad, kui Fuerteventural. Eristuvat kohalikku söögikohta me lõppeks ei leiagi. Michelin ja Guia Repsol on siinsete restoranide tunnustamisega heldemad, kui Fuerteventura puhul, aga isikupära toidust enam ei leia, seda tuleb otsida kohalikust joogist.

Leiame hulgikaupluse, mis ilmselt varustab ka restorane. Sealt saame grillimiseks kitseliha ning muidugi juba tuttavaks saanud kalasid ja mereande. Olgu suur või väike kauplus liha raiumine ning mereandide rookimine toimub ikka ka kohapeal. Teeme ise süüa sagedamini, kui teistel saartel tegime ja lepime sellega meelsasti.

Saar elab selgelt turismist ja veinist. Harva kohtab maailmas, et loodusliku vaatamisväärsuse nägemise eest tuleb maksta. Lanzarotel on nii. Turism jaguneb selgelt kaheks. 

Enda päikese käes praadijate jaoks on organiseeritud turism, päevitamine kaasa arvatud. Omal käel liikujatele avaneb mitmekülgsem ülevaade. Mida kindlasti Lanzarotel peab nägema ja kogema, on Papagayo sopilised rannad. Tee siia on pikk, käänuline ja konarlik. Organiseeritud turism puudub, selle asemel on ehe rannaelu ilma päikesetoolide ning -varjudeta. Ainus kõrts viie ranna peale on kindlasti saare kõige meeleolukam.

Nädal on väga lühike, aga täpselt paras aeg Lanzarotel viibimiseks. Saarele ringi peale tegemine, mõned päevad Papagayol ja ülejäänud veinikodades, ning kohalikku toorainet jahtimine, sisustavad selle kiiresti, kuid nägemata ja kogemata ei jää mitte midagi.

lanza-46 lanza-45 lanza-44 lanza-24 lanza-64lanza-62lanza-23lanza-61lanza-60lanza-59 lanza-19 lanza-18 lanza-22 lanza-17 lanza-14 lanza-16 lanza-15

Kui nüüd keegi küsib minult, millist nendest kolmest saarest eelistada, siis on sellele pea võimatu vastata. Aga ma proovin. Cran Canariat soovitaksin ma botaanikahuvilisele seiklejale. Fuerteventurat metsikule seiklejale, kes armastab avarust ja ei hooli rahvarohketest kohtadest. Lanzarote sobib tundlikuma ilumeelega seiklejale. Aga kõik need sihtkohad sobivad suurepäraselt talve eest peitu pugemiseks. Sinna jõudmiseks pole vaja vaevelda pikki lennutunde, seal on piisavalt soe, aga kunagi ei tee palavus liiga. Seal on piisavalt põnev, aga ka tuttavalt turvaline.

lanza-40 lanza-38

Blog, Euroopa, Reisid

Põgenemine talve eest. Lanzarote 1.osa

February 14, 2016

Seal, kus saared on üksteisele lähedal, harrastatakse meeleldi island hopping’ut ehk ühe reisi jooksul mitme saare külastamist. Kuigi meie esialgne plaan oli olla paikne, kukub kõik rohkem hopping’una välja. Fuerteventuralt Lanzarotele viib laev 25 minutiga. Auto üleviimine ei maksa endiselt praktiliselt midagi, kuid saarte vaheline liiklus nii autode, kui inimeste poolest on üllatavalt loid.

Aga asjata. Lanzarote on Gran Canariast ja Fuerteventurast taas sootuks erinev, otsekui asuks mingis teises saarestikus. Saar on väike aga jällegi väga vahelduva loodusega. Vulkaaniline päritolu näitab siin ennast kõige rohkem. Mälupilt, mis saarega seoses meelde jääb, on äbarikud viinapuuväädid laavaliiva sisse kaevatud aukudes. Igat auku ümbritseb veel väike laavakividest seinake. Veinitegemine on siin ilmselt selge piin, aga enesepiinajaid leidub rohkesti. Saare keskosas on üks veinikoda teises kinni.

lanza-37 lanza-8 lanza-25 lanza-20 lanza-6 lanza-7 lanza-5 lanza-4 lanza-3 lanza-2 lanza-34 lanza-35 lanza-33

Lanzarote jääb ka meelde saartest kõige elegantsemana. Juba ainuüksi see must-valge värvigamma jätab sellest saarest pisut glamuursema pildi. Must liiv ja valged majad. Pisut enam lihvi on ka saare restoranides ja randades. Kuigi siingi on erandeid seinast-seina ning kohti igale maitsele. Mõnes on aeg hoopis peatunud. Tolmukord on nii umbes 20 aasta paksune.
Nii väikese saare, nagu seda Lanzarote on, maastiku mitmekesisus on hämmastav. Kohati muutub see lausa muinasjutuliseks. Must laavakivi kobrutab ümberringi ja tundub, nagu oleksime saabunud põrgu eeskotta.

lanza-75

lanza-39Saarte veinid

Vein ja Hispaania on muidugi lahutamatud. Ka siin, kus on rohkem Aafrika, kui Hispaania. Saarte oma veinid maksavad keskleltläbi 7-8 eurot pudel. Mandri suurematest veinipiirkondadest toodud pudelite hinnad algavad ühest eurost ning kahest eurost alates on tegemist juba vägagi joodavate jookidega. Meie niigi suur Eestis veini joomise kvantiteet kasvab hoobilt kahekordseks.

Vulkaaniline pinnas annab kohalikele veinidele oma erilised maitsenüansid. Eesti poodides hakkasid Lanzarote veinid silma küll, aga eelarvamus takistas ostmast. Nüüd on eelarvamus asendunud lugupidamisega, aga kõige paremad veinid juuakse ära muidugi kohapeal. Valmistatavad kogused on piisavalt väikesed.

lanza-76 lanza-74 lanza-73 lanza-70 lanza-48 lanza-42 lanza-31 lanza-32 lanza-28 lanza-29 lanza-27 lanza-26

Blog, Euroopa, Reisid

Põgenemine talve eest. Fuerteventura 3.osa.

February 9, 2016

Saare restoranid

Vaid 100 000 kohaliku elanikuga saarel on restorane 2/3 Eesti restoranide arvust. Vaid ühe koha soovitab siin Michelin ning Guia Repsol mitte ühtegi! Michelini soovitatud Casa Santa Maria ongi igati soovitust väärt. Paraku ei ole aga punase raamatu mehikesed jõudnud saare teise otsa. Villaverde väikeses külas on kaks restorani Casa Marcos ja Mahoh, mis vähemalt samaväärsed.

fuerte-14 fuerte-7 fuerte-6 fuerte-8fuerte-16

fuerte-2

Tripadvisor paigutabki need ilusasti selle küla kaheks kõige paremaks söögikohaks aga saare üldpildi maalib väga kõvera. Kogu saare restoran nr 2 Bodega de Jandia on nende kolmega võrreldes kahvatu vari. Sööme selles ühe roa ja põgeneme. Kahtlase nimega, kuid muidu korralikuna tunduv Waikiki osutubki oluliselt paremaks kohaks. Huvitav, miks kasutatakse restoranide puhul nii tihti nimesid, millega söögikohal ei ole midagi ühist. Morro Jable rand on Waikiki Beach’ist iga kell üle. Waikiki nimeline koht seal pakub kohalikku sööki-jooki ning teeb seda väga hästi.

fuerte-30 fuerte-28 fuerte-27 fuerte-24 fuerte-29 fuerte-23 fuerte-22 fuerte-25 fuerte-26 fuerte-21 fuerte-20 fuerte-19 fuerte-18

Saare ühed omanäolised kohad on kalurirestod. Igas sadamakülas on “vastuvõtupunkt”. Siia toovad kalurid oma saagi. Siit viiakse mereannid edasi otse kauplustesse ja restodesse. Mõnede juures nendest on veel ka restoran, kus kalurid ka ise söömas käivad. Restode välimus on enamasti kõike muud, kui ligimeelitav. Loetelu mereandidest, mida peamiselt grillituna pakutakse, on aga vaimustav. Niisuguseid restosid on aga kokkuvõttes siiski nii vähe, et käimata meil ühes niisuguses jääbki. Suur tahe ise grillida saab võitu.

fuerte-17

fuerte-15

Õueköök

Ka grillimine näeb saartel välja hoopis teistsugune, kui meil Eestis. Kõige suurem vahe seisneb riistvaras. Eestis peab mehel olema suur auto ja suur grill. Saarte rahva grillid ajavad naerma sõna otseses mõttes. Esimese hooga ma grilli meie aias üles ei leiagi. Kui Piret seda siis lõpuks näitab, puhken homeeriliselt naerma. Niisugune kökats näib olevat mõeldud ühe sardiini grillimiseks korraga. Töö käigus saab selgeks, et kökatsil ei ole häda midagi. Muidugi juhul, kui kümnepealisele seltskonnale grillima ei pea.

Söömine toimub alati ja loomulikult õues, sest selleks on seal alati sobilik ilm. Koos grilliga kolib ka söögitegemine maksimaalselt õue, sest seal tundub see loomulikum.

fuerte-11 fuerte-13 fuerte-12 fuerte-10 fuerte-9 fuertefuerte-3

Blog, Euroopa, Mereannid, Pearoad, Reisid, Retseptid

Põgenemine talve eest. Fuerteventura 2.osa. Kaheksajala taltsutamine.

February 4, 2016

Nagu ma juba õhkasin eelmises postituses on Heinz’i ja Elvira juures suvitamine jumalikult mõnus. Sama turvaline ja mugav, nagu oleks maal vanaema juures. Ehkki me sel reisil planeerisime rohkem paigal olla ja kohalikku rütmi tunnetada, ei tule praktikas sellest suurt midagi välja. Ikka oli vaja rohkelt kilomeetreid maha sõita, et kõik nurgataused ära näha ja paljude restoranide ustest sisse piiluda. Uurimist väärivat on nii palju, muljeid selline kuhi, et läbiseedimiseks napib pidevalt aega. Muljete tulva alla mattumine on juba üsna lähedal. Aga siis võtame aja maha ja ei planeeri päeva muud, kui hommikuse turul käigu.

kaheksajalga-18

Edasi kulgeb päev kokkamise, pildistamise ja lebotamise tähe all. Turusaagina korjame kokku erinevat värvi tomateidn(mis maitsevadki nagu õige tomat, poe omad on seal enamasti samast plastmassist, mis meilgi) ürte, salateid, lehtkapsast, Padron pipraid, porgandit ja kitsejuustu ning -jogurtit. Pisikesi pitaiasid (draakonivili), mille sisu on lillakaspunane ja sama määriv, kui peedimahl. Siiski ei ole turukauplemine nii vilgas nagu eeldame ja alles poeretkega kahasse saame soovitud tooraine kokku. Turul kala ega liha ei kohta. Meie plaan on taltsutada kaheksajalga.

Muidugi pole kaheksajala vaaritamine nii hull ettevõtmine, et tervet päeva nõuaks. Vastu kive teda taguda tarvis pole ja potis koos supijuurviljadega ning sortsu veiniga annab ta ilusasti alla. Või noh, laseb oma mahlad valla. Nimelt küpseb kaheksajalg omas mahlas ja läheb esialgu suure särina saatel kuuma kuiva potti. Väga kaua keeta pole samuti tarvis, poolest tunnist piisab. Edasi võib teda marinaadiga turgutada või siis grillil ergutada. Selle kaheksajala taltsutamise nipi sain ühelt Kreeka köögi koolituselt pesuehtsa kreeklase käest.

Meie mereelukas on 1,8 kilone, aga peale keetmist jääb sellest alles umbes sama palju, kui Gran Canarial küpsetatud poole pisemast isendist. Seega tark on valida pigem väiksem elukas. Kaheksajalaga maiustamiseks ei pea sugugi ilmtingimata puhkust võtma ja kaugele sõitma. Siingi leiab nii külmutaud kaheksajalgu Kala-kala valikust, kuid mina olen enamasti eelistanud Kalamajaka omasid, mis on juba sulatatud. Külmutamine ei tee kaheksajalga midagi koledat, kui tal lastkse aeglaselt õigel temperatuuril üles sulada.

Aga kui igal sammul on värsked mereannid käepärast hakkavad käed sügelema. Kuidas toidublogija puhkab kõige paremini? Ikka köögis kokates:) Imetore on ka vaadata kuidas ühest ilmetust sültjast ollusest saab kena prink ja ahvatlev korallpunane hõrgutis. Tere tulemast ringkäigule minu ajutisse kööki.

kaheksajalga-10 kaheksajalga-13 kaheksajalga-14 kaheksajalga-11 kaheksajalga-20 kaheksajalga-24kaheksajalga-23 kaheksajalga-16kaheksajalga-5

 


Kaheksajalg

1 kaheksajalg
1 porgand
1 sibul
1-2 sellerivart või petersellivarred
mõned pipraterad
2 loorberilehte
klaas veini
sidrunimahla või veiniäädikat

Loputa kaheksajalg vee all ja eemalda keskelt terava noa abil tugev tükk (on see nüüd silm või suu ma täpselt ei oska öelda).
Aja paksupõhjaline pott hästi kuumaks. Pane kaheksajalg potti ja kuula kui võimsalt see sisiseb. Peale paariminutilist sisinat keera tuli väiksemaks, kesmise kuumuse peale. Lisa porgand, sibulalohud, sellerivarred, pipar, loorber. Hauta kaane all pool tundi. Vaata vahepaeal, kas mahla on piisvalt. Kui napib, siis on tuli liiga suur. Lõpuks lisa vein ja äädikas ja lase veel 10 minutit keeda.
Eemalda tulelt ja kurna kaheksajalg vedelikust välja. Lase pisut jahtuda. Nüüd lõika grillimise jaoks kõik jalad eraldi lahti, kuid ära jalgu tükelda.

Kui soovid marineerida, siis tükelda kõik paari cm tükkideks ja sega marinaadiga. Lase veidi tõmmata ja paku koos keedetud kartulitega. Marineeritud kaheksajalg seisab külmkapis hea veel mitu päeva ja järjest paremaks läheb.

Marinaad

1 dl oliiviõli
2 sl sidrunimahla
1 sidruni riivitud koor
3 küüslauguküünt
hakitud peterselli vms. ürte
soola
pipart

Sega kokku kõik marinaadiained ja vala kaheksajalale.

kaheksajalga-19 kaheksajalga-6 kaheksajalga-7 kaheksajalga-8 kaheksajalga-17 kaheksajalga-15 kaheksajalga-9


 

Blog, Euroopa, Reisid

Põgenemine talve eest. Fuerteventura 1.osa

February 2, 2016

Juba esimesed kilomeetrid sellel saarel näitavad ära, et loodus on siin hoopis teistsugune. Asustatus on palju hõredam, turistide horde oluliselt vähem. Tuulevaikne on siin aruharva.

Turistid annavad saare elule värvi omal moel. Nad on koondunud kujult kasvuhoonekurki meenutava saare kumbagi otsa. Vahepeal on palju tühja maad ning üksildasi randu. Võimsaid mägesid ning uskumatult vähe puid ning üldse taimi. Siin püütakse kala ja lisaks kasvavatatkse keskmaal kitsesid. Saarel on isegi oma kitsetõug.

Saare ühest otsast teise on maad sada kilomeetrit, kuid need on uskumatult muutuva loodusega kilomeetrid. Nädalast piisab täpselt, et kogu saar otsast lõpuni läbi sõita ning kõik oluline ära näha.

fuerte-2 fuerte-3 fuerte-4 fuerte-9 fuerte-10 fuerte-12 fuerte-14 fuerte-16 fuerte-17 fuerte-18 fuerte-22 fuerte-23 fuerte-26 fuerte-28 fuerte-29 fuerte-30 fuerte-31 fuerte-37

fuerte-40fuerte-34fuerte-33fuerte-44fuerte-45 fuerte-43fuerte-57 fuerte1 fuerte-59 fuerte fuerte-20

fuerte-32

Oleme planeerinud veeta pool nädalat saare keskosa lähedal Finca Artistirmas, teise poole aga turistide lemmiklinnas Corralejos. Finca broneerime varakult ära, Corralejos otsustame vaadata kohapeal sobiva majutuspaiga.

Kuid kohapeal otsustamine osutub halvaks mõtteks. Mõttetuid ridaelamubokse, kus kõik üksteise kõrvale tihedalt kokku trügitakse mõne isegi leiaks. Kuid omaette ja saarepärast elu nendes ei ela.
Saame lõpuks Artistirmas kaubale, et nädala teise poole võime veeta ka nende juures, kui lepime ümberkolimisega tuppa, mis ongi mõeldud niisuguste tegelaste majutamiseks, kellel ei ole kusagile minna.

Finca Artistirma

Meie arusaamine elust õues edeneb järgmisele tasemele. Kui Gran Canarial elasime tillukeses magamistoas, mille kõrval oli sama tilluke köök ning elu oli mõeldudki rõdul elamiseks, siis siin on köök-tuba, kus ruumi laialt ning kõik vajalik toast mitteväljumiseks on olemas. Sellele vaatamata käime toas magamas ja süüa tegemas, kõik muu toimub ikkagi õues.

Esimene mulje maamajast on Maroko-pärane. Asub lagedal maal, taamal kõrge mägi. Juurdepääsuteel imposantne värav, mille taga puitaiaga variatud ning veidi telklinnakut meenutav ebatavaline asum.

Selle asumi omanikud on sakslane Heinz (kelle vanaemaema oli eestlanna) ning itaallanna Elvira. Heinz on ilmselt meister iga töö peale. Tema ehitatud see asum on. Elvira ülesanne on sisustamine ning tubade väljaüürimise ning külaliste elu korraldamine. Paar on kogu aeg ise kohal ning äri näib õitsevat. Heinz ehitab pisitasa uusi tubasid juurde. “Äri” on siiski selle tegevuse kohta ülekohtuselt öeldud, see on kõige ehtsam elustiil.

fuerte-11

fuerte-19

Elviral on ka kunstiannet. Tubade seintel ripuvad tema tehtud tööd ja seinamaalingud viitavad samale käekirjale. Heinz ja Elvira on kõige päikselisemad ja särasimsemad inimesed, keda viimasel ajal kohanud olen. Heinz olla ka teadjamees või ravitseja, kuid sellest ta ise meile midagi ei räägi, sellest annavad aimu energiaringid maja ees. Heinz pärib hoopis elu kohta Eestis ja teda paistab vanaema kodumaa väga huvitavat, lubab käima tulla. Elvira aga on kaunitar. Ise tublisti üle keskea näeb ta välja nagu tütarlaps. Milline sale figuur ja imeline hoiak. Ja kuidas ta liigub. Nõtkelt kiikudes, nagu noor gasell liugleb ta iga päev üle õue ja kingib igale vastutulijale oma sooja naeratuse. Ja need voogavad lokid, mis tal vöökaohani ulatuvad ei tundu üldsegi sobimatud, vastupidi, tema tihe pahmakas on kui kaunis ehe. Elviral on ka kompleksis oma joogasaal, aga ka see jääb meil avastamata. Ometi hoiab mind seal miski vägi kinni. Kui selgub, et me Corralejo majutus üles öeldakse olen päris rõõmus. Ümberkolimisega ühele poole saanud, teen mõned väiksed ümberkorraldused meie uues pesas ja Elvira noogutab heatahtlikult mu sebimist pealt vaadates, toob uusi patju, linikuid ja vaase sülega juurde ja on valmis neid tassima niipalju, kui vajan, et end mõnusalt tunneksin. Ise noogutab tunnustavalt ja ütleb, et kohe näha, et NAINE kolis sisse. Ja ma tunnen ennast kõik need päevad suurepäraselt. See loominguline segadus on nii äge, inspireeriv, väga lihtne, aga ka ütlemata mugav. Võtan aga hommikul kastekannu ja turgutan kõiki “oma aia” taimekesi enne, kui asun oma tibatillukeses köögis hommikueinet tegema. Imeline! Eh, et ennast suurepäraselt tunda, piisab oma nurgakesest, pisikesest gaasipliidist ja -põletist ning mõnest ülevärvitud toolist-lauast ja kuhjast patjadest. Ahjaa, rannatoolid ja soe kliima aitab ikka ka kaasa.

fuerte-52 fuerte-49 fuerte-51

fuerte-53


fuerte-47 fuerte-41 fuerte-42 fuerte-46 fuerte-56

 

Kindlasti erineb see mittemidagiütlevas kohas elava liiklusega maantee ääres bensiinijaama kõrval asuv majutusasutus radikaalselt kõikidest teistest majutuskohtadest kogu saarel. Esmamuljelt pisut kipakas, on tegemist väga mugava ning maksimaalset ökoloogilise majutusega. Dušši alla minnes võtab pisut aega, enne kui soe vesi pesejani jõuab. Külma vett palub perenaine tungivalt mitte tühjalt joosta lasta ning selle jaoks on vannitoas kastekann. Kogunenud veega tuleb pärast dušši kasta aias olevaid taimi. Meile sobib.

fuerte-55 fuerte-54

Turg ja toidupoed

Kohe meie esimene saarel veedetud päev on turupäev. Turg toimub loomaaia territooriumil. Kohal on massiliselt turiste ja ka kohalikku rahvast. Kaubast on suurem osa turistidele mõeldud kilinad-kulinad, toitu näeb hoopis vähem. Peamiselt müüakse öko-puu- ning köögivilju ja kitsejuustu.

Kaubavalik toidupoodides erineb küll Eesti poodide valikust, kuid põhimõte on paraku samasugune. Kohalikku kraami on vähe, mujalt kohale transporditud massitoodangut on lõviosa. Aus kraam maksab oluliselt rohkem, kui tööstuslik.

Aga siiski, rannalinnakestes tuleb värskete mereandide last otse supermarketisse. Ja mis kõige tähtsam, lihaletis töötab lihunik ning kalaletis kala kõigepealt kaalutakse ning siis roogitakse puhtaks. Nendes lettidest töötavad inimesed teevad oma tööd vilunult ning ilmse uhkusega. Kõikide teenindavate aupaklikkus ning tänutunne on tagatud.fuerte-61

fuerte-62 fuerte-63 fuerte-64

fuerte-65

Elus esimest korda juhtus nii, et kui küsisime õhtutunnil poes tuunikala fileed, pakuti meile alguses seda terve kala jagu. Üksikuid fileetükke parasjagu polnud, ning lahti tuli lõigata terve väiksem kala, mille ülejäänud osa oleks vähemalt üleöö seisma jäänud. Oleksime saanud 2,8 kilo ülivärsket fileed 10€ eest. Kui vaid niisugune pakkumine Tallinnas tehtaks! Leidsime koos, et vahest neljandiku sellest kogusest suudame ära süüa ning selle eest tuli välja käia 7.70.

Kala hinnad on meie jaoks pisut pea peale pööratud. 1 gramm tuunikala poes maksab kuni 2 senti. Üks gramm angerjat restoranis – 1 euro. Päriselt ka 90 grammi angerja eest ilma lisanditeta küsiti rannarestoranis 90 eurot. Angerja järel hinna pooles järgmine kala oli lõhe.

Meie valime kaheksajala, aga sellest juba järgmisel korral…..

fuerte-6

Blog, Euroopa, Reisid

Põgenemine talve eest. Cran Canaria 2. osa

January 25, 2016

algas siit

Tahaks ju ikkagi rannale ka ennast ristseliti maha visata, ainult, et millisele… düünid, need vanad head on ikka ilusad, aga Playa del Ingles’ist tuleb nii suure hooga mööda sõita, kui pisike rendiauto vähegi lubab. Samas leiab vaiksemaid mõnusamaid randu ka, kuigi rannaelu suuremas osas on siin saarel üsna üksluine, aga loodus see-eest erakordne.

Cran Canaria-66 Cran Canaria-62

Tulge meie restorani sööma, siis pääsete tasuta WC-sse

Olen kuulnud igasuguseid sisseviskajate argumente, aga seda kuulsin küll esimest korda. Olime otsustanud siiski värskendada muljeid ka Maspalomase turismirandade kohta. Kui Las Palmas oli niisugune, nagu mäletasime, siis Maspalomas on tublisti “edasi” arenenud. Iga ruutmeeter on kasutuses magamiseks, söömiseks või vee ääres lebamiseks. Õhu hingamine on veel tasuta ning päikesemaks kehtestamata. Kõik muu käib hästi töötama putitatud konveieril. Nädalaga küpsetatatkse sinakas-valged turistid ilusaks pruuniks ning võetakse ära kõik raha, mida nad vähegi on valmis välja andma.

Cran Canaria-29

Cran Canaria-63 Cran Canaria-64 Cran Canaria-65

Tripadvisor võib olla e-Sussanin

Tegelikult tuleb iga reis välja täpselt niisugune, nagu reisija seda väärib. Gran Canaria on uskumatult mitmekesine kõige poolest. Aga kui tarbida mingit üksikut nišši, siis võib jääda saarest kõverpeegli-pilt ja selles ei maksa kedagi teist süüdistada.

Saarel on peaaegu topelt samapalju söögikohti, kui terves Eestis kokku. Kui nende seast ikka üldse sobivat ei leia, siis on küll otsija viga. Ühe selle saare kahest kõige paremast toiduelamusest juhatas meile kätte jumal isiklikult. Oleme teel ühte veinikoda külastama. Tripadvisoris on koja asukoht kaardil ilusasti nööpnõelaga tähistatud. Kui nõela juurde jõuame, asub seal veinikoja asemel hoopis kirik. Ka kohalikud on nõutud koja asukoha suhtes. Kuid kõigevägevam halastab meie peale ning juhatab meid ringiekslemise käigus väikesesse mägirestorani, kus saab nii veini, kui korralikku kõhutäidet. Sarnaselt Agaetes kogetuga, on ilmselt samuti tegemist põlvest-põlve restoranipidajatega, aga kogemus on eelmisele risti vastupidine.

Cran Canaria-53 Cran Canaria-52Cran Canaria-15 Cran Canaria-14 Cran Canaria-16
Meie kõrvalkülas on veel restoran Newine. Selle leiame üles ise küla mööda ringi jalutades. Ja kui juba oleme leidnud, siis suvatseb ka Tripadvisor ta välja anda. Tegemist on restoga, kus serveeritakse Kanaaridel valmistatavate veinide nende meelest paremikku. Veinid on ausad ja kokandus selle kõrval… koketeeriv.
Cran Canaria-33 Cran Canaria-31 Cran Canaria-34

Aga ilma e-abiliseta hakkama ei saa

Guia Repsol, Michelin ja Tripadvisor on kustahes Hispaanias kolm abimeest, millest igaüks eraldi võetuna annab pisut ühekülgse pildi, aga kõik kolm kokku hea läbilõike kõigest, mida maa erinevais paigus pakutakse.

Pidevalt online olemine on Euroopa ühisriigis endiselt mõttetult kallis, kui jääda truuks oma koduoperaatori sim-kaardile. Aga kui on võimalik kombineerida ööbimiskoha wifit kohaliku operaatori mobiilse dataga, siis on mõistliku hinnaga pidev online tagatud. 1 giga mobiilset datat maksab 15 raha. Aga kui see otsa lõpeb, siis tuleb teha uus leping uue kohaliku numbri ning uue kaardiga, selle asemel, et olemasolevale kaardile uus kogus raha juurde laadida. Seda viimast teadmata kukume terveks üheks ööpäevaks leviauku ja see on täpselt nagu kunagine Ruja laul – “Dokumentideta võõras linnas”.

Gran Canaria

Mitte asjata ei võrrelda Kanaari saari Hawai saartega. Loodus pakub uskumatult mitmekesist vaatemängu. Kaheksarealised magistraalid kitsenevad üherealisteks püstloodis mägiteedeks. ja laienevad tagasi magistraalideks. Kes rendib auto ja sellega saare risti-rästi läbi sõidab, sellele jäävadki meelde tohutusuured erinevused iga mõne kilomeetri tagant.

Cran Canaria-49 Cran Canaria-48 Cran Canaria-47 Cran Canaria-45 Cran Canaria-55 Cran Canaria-68

Auto tasub Kanaaridel üürida igal juhul ning sellega tasub sõita ühelt saarelt teisele. Ühe turisti pilet kiirlaevaga Gran Canarialt Fuerteventurale maksab 50 eurot, kui ta on autoga siis tuleb maksta 5(!?) eurot juurde. Vähemtuntud rendifirmast tillukese ja teises nooruses, aga ikkagi päris auto 15 euro eest päevas.


Cran Canaria-70

Cran Canaria-12 Cran Canaria-11Cran Canaria-51Cran Canaria-67

Cran Canaria-17Cran Canaria-10Cran Canaria-56

Mägedes on tihti pilvine ning jahedam, kui päikesepaistelistel ranna-aladel. Elamine mägikülas vabaõhu-elutoaga majakeses ning tahtmisele vastavalt saarel ringisõitmine jätab saarest hea mälestuse. Päikese käes lebotamine on selle mälestuse kõige väiksem osa.

Cran Canaria

Blog, Euroopa, Reisid

Põgenemine talve eest. Cran Canaria. 1. osa

January 21, 2016

Ma ei ole üldse talve-inimene. Jah ilus on see paks lumi ja külmakraadid küll ja vajadusel saan hakkama ning isegi naudin, aga kui valida antakse, sobib soe mulle paremini. Seepärast viisin ma jutu väga tihti põgenemise peale. Kliimapõgenemise. Ja mu jutt läks kohale, sain juba õige kiiresti positiivset vastukaja. Plaan hakkas idanema juba pooles suvest, kuid sihtkoha valikute suhtes vedasin suu mossi. Kanaari saared polnud just kõige ahvatlevam paik, kus talv lühemaks kulutada. Kuid otsustasin olla koostööaldis ja mossitasin ainult moepärast. Nüüd on mu mossis suu kõrvuni ja nii palju muljeid, et nende läbiseedimine ilma kõrvalise abita kurnav. Triljon pilti läbi käia, et selles muljemeres vähegi ujuma õppida. Pildirägastikust välja murdmine on aeganõudev ja seepärast kutsusin ma oma blogisse kaasautori. Tekst tuleb seekord minu kaasrändurist kalli kaasa sulest, pildid, nagu ikka minu näppude alt. Koos on kergem, kiirem ja lõbusam. Kui ma vait ei malda olla, siis piiksun ikka vahel kaasa ka. Järjejuttu jätkub ilmselt kauemaks.

Cran Canaria-9

Proovi-põgenemine talve eest

Piretil on kaks kõige suuremat unistust: kolida maale elama ja põgeneda talve eest soojale maale. Mina ei oleks muidugi mingi mees, kui ma mõlemasse pehmelt öeldes kahtlevalt ei suhtuks. Nii palju järeleandlik ma siiski olen, et proovima olen valmis. Ja alati, kui võimalik mitu asja ühte patta panema. Nii sündis plaan proovipõgeneda Hispaania-maale.

Hispaaniasse seepärast, et Kanaari saared on kõige lähem talvel kindlasti soe koht. Ja päris kodule võimalikult lähedal soovisin püsida, nii tundus turvalisem kuu aega vältava kaug-töö seisukohalt. Maale aga seepärast, et nende saarte rannaturism oma tuntud headuses ei olnud meile kummalegi arvestatav variant.

Cran Canaria-60

Ühe-otsa-pilet ja kaks ööd hotellis.

Ajastus oli suurepärane. 1. jaanuari õhtul, just siis, kui ilmaennustused hakkasid ähvardama, sikutasime suveriietega kohvrid lennukisse ja 2. jaanuari hommikul, kui Eestisse ennustati -25 kraadi, maandusime ühe-otsa-piletiga Las Palmases.

Veel oli meil rannalähedane hotell broneeritud kaheks ööks ja edasi pidi järgnema kohapealne improvisatsioon. Pidi… aga minu närv ei pidanud vastu. Broneeritud ööbimiskohtade arv Gran Kanarial lähenes 90 %-le ja veel oli vaba väike majake ökofarmis, mägedes, alla 30 kilomeetri kaugusel Las Palmasest. Mis võiks olla veel parem võimalus maaelu järeleproovimiseks, kui mitte elu ehtsas ökofarmis?

Cran Canaria-37 Cran Canaria-39 Cran Canaria-2 Cran Canaria-3 Cran Canaria-36

Las Palmas…

on täpselt niisugune, nagu seda 22 aasta tagant mäletasime. Tänaval ja rannas mõnulevad eakate talvepõgenike hordid. Paremad restoranid pakuvad lihtsat ja ausat kohalikku toitu piisavalt kõrge hinna eest, et külaline mõistaks selle väärtust. See kõik on meile tuttav ja läbi käidud, mitte seda elu ei tulnud me siia elama. Vaid niisugust, kus Piret teeb ise süüa headest värsketest kohalikest toiduainetest, Aivar leiab üles kõige joodavamad kohalikud veinid. Ja koos käime toredates külakõrtsides kohalikku rütmi tunnetamas.

Cran Canaria-40 Cran Canaria-4 Cran Canaria-38 Cran Canaria-41

Kui Piret ja Aivar ökofarmi jõuavad…

on see oma eksistentsi vahepeal lõpetanud. Koht on pilla-palla ja unarusse jäetud. Perenaise poolt majavalvuriks saadetud ema lubab lahkelt pruukida kõike, mis veel kasvab. Aga kõik tähendab mõnesid sidruneid sidrunipuul ja selle all maas.

Uus kogemus on vabaõhu-elutuba, kus suurem osa elust toimub. Olgu päeval või õhtul. Köök-magamistuba-vannituba on ettenähtud toimingute tegemiseks. Kõk ülejäänu toimub vabaõhu-elutoas. Müranivoo eest kannavad hoolt küla kuked ja koerad. Öisel ja varahommikusel ajal on nad tõhusamad iga kell tõhusamad Tallinna vanalinna pralletajatest.

Ökofarmi asemel tuli peamise toiduained hankida oma küla Sparist. Kalaleti naisterahvas ja juustuleti meesterhavas võtsid meid kiiresti omaks. Värske kala valik ei olnud just lai. Mereandidest on alati olemas kalmaarid ja kaheksajald. Lihalett erineb meie omast ennekõike rohke vasikaliha valiku poolest.

Isegi hilisemas pensionieas majavalvurist vanaproua räägib silmade särades, et õige elu on kahekümne kilomeetri kaugusel Las Palmases. Säh sulle siis pikaaegset külakultuuri ja kohalikke toiduaineid. Turg on üks kord nädalas. Sealt ostetakse rohelist ning- puu- ja juurvilju. Kõik muu on supermarketikaup.

Tahan maale tõesti ja nüüd olengi korraga keset külaelu ja pisukest kaost. (Millegipärast viitavad kõik, kes mu maaeluigatsusest kuulevad ka kohe kaosele, nagu oleks need sünonüümid…) Vabaõhu-elutoaks ristime avara vaatega hiiglasliku rõdu. Tõesti oni see parim koht kogu askeetlikust elamisest. Ega kohal ju viga pole, on avar ja ruumikas, ainult sisseseade on selline liga-loga. Ümberingi vaadates hakkavad käed sügelema, üsna kiiresti oleks võinud farmile uue elu sisse puhuda ja pärli tolmu alt välja tirida. Rõdpiirdel kõlkudes juba koostan paar välkplaani, aga siis löön käega….. las ta jääda. Ja kuna nii palju aega mul kulutada pole, et aiatöödega alustada:), siis seikleme saarel pigem ringi. Külaelu idüllilist rütmi tunnetame mõni teine kord.

Cran Canaria-54

Alumine rõdu ongi vabaõhu-elutuba


Cran Canaria-43

Kodutee

Cran Canaria-44

Naabrid

Cran Canaria-18 Ümber nurga

Cran Canaria-71Õhtusöögi vaade vabaõhu-elutoast

Euroopa ainus kohviistandus ja labidas, mis võtaks juured alla.

Kaheksajalgadest, kalmaaridest ning värsketest juur- ja puuviljadest saab meie esimese nädala peamine kõhutäide. Gran Canaria on väga viljakas. Siin kasvab kõik. kõige paremaks näiteks selle kohta on Agaete org. Siin asub ka Euroopa ainus kohviistandus. Selle omanik on väga küalislahke mees ja näitab oma viljakaid valduseid meeleldi isegi kirikupüha ajal.

Selgub, et seda teeb ta väikese tagamõttega. Valdus on nimelt müügis ja sõna selle kohta peab levitama ükskõik mis ajal.

Kohvipõõsas ongi hea näide Kanaaride viljakusest. Üks põõsas õitseb, kannab tooreid ning juba küpsema hakkavaid vilju samal ajal. Kui siin labidas maasse unustada, siis võtaks see ilmselt peagi juured alla.

Ometi saame samas külas selle saare kõige suurema toidupettumuse osaliseks. Kirikupüha pealelõunasel ajal kostab praktiliselt kõikidest majadest, millest möödume, söögiriistade klõbin ja kõnekõmin. Inimesed naudivad. Küla ainus restoran on samuti pilgeni täis, aga kuna just üks paar lahkub, siis pääseme imekombel sisse.

Resto sisustus ja nimi viitavad sellele, et koht on edasi antud põlvest põlve. Pealegi on tegemist küla ainsa restoraniga. Grillitud minikalmaare ja soolas küpsetatud kartuleid ei ole eriti võimalik kihva keerata, aga need olid siiski kõige kehvemad, mida sellel saarel sõime. Krevette nii sodiks küpstada ei pidanud me samuti võimalikuks, aga nad said sellega hakkama. Kohalikud sõid peamiselt frititud kalmaare ning jõid kõrvale õlut ja Fantat. Sürrealistlik kogemus.

Cran Canaria-23 Cran Canaria-27 Cran Canaria-28 Cran Canaria-25 Cran Canaria-24 Cran Canaria-26

Cran Canaria-57

Cran Canaria-58 Cran Canaria-59

Cran Canaria-20 Cran Canaria-21 Cran Canaria-19

Tegelikult üllatab mind ennastki, kui hästi ma end seal saarel kohe algusest saadik tunnen. Kõik varasem kogetu on piisavalt kaugel ja ununenud. Need lõputud käänulised mägiteed, mida mööda keerutame ja kiljumist nõudvad püstloodis tõusud saavad kroonitud alati hingematvate vaadetega. See meeletult “magus” maastik lopsaka looduse, sadat sorti kaktuste, uhkete palmisalude ja sadade-tuhandete mäekülgedel lösutavate agaavidega naelutab pilgu pikaks ajaks järjekordse oru põhja või pilvepiiril passiva tipu poole. Seedrimetsa sattudes tunnen ennast võlutuna ja paitan hardunult seedermänni siidiseid okkaid. Kuigi talvepõgenikule vajalikku annust – soojust – jagatakse jaokaupa. Siiski saab seda pea alati rannikule laskudes paraja portsu kätte. Kui varbad üleval mägedes külmetama kipuvad, siis rannikul saavad need sooja liiva sees kohe üles soojendatud ja sokid jäävadki kohvri põhja.

järgneb…..

Cran Canaria-8