Ongi jälle käes. Advendiaeg.
Eile puistas taevataat lahke käega valgeid kristallikesi ja lasi päikesepaistel sel toredusel kogu maailma võluaiaks muuta. Tegelikult kestab kõik see ime edasi ka täna ja loodetavasti nii nüüd jääbki. On hea teada, et ilus advendiaeg on ees ja rõõmustamist täis. On ikka tore küll. Või kas on ikka?
Kui nüüd üdini aus olla, siis talv ja jõuluaeg päris minu lemmikteema polegi. Kui saab valida kisun villased sokid esimesel võimalusel jalast ja plagan ummisjalu päikese poole. Turtsun ja mossitan ja kirtsutan ninagi jõuluaegse tingel-tangeli peale. Vahel muutun lausa virisejaks, kes oma häälekate hinnangutega jõulurõõmsate tuju rikub. Lumi ei meeldi mulle tegelikult ka üldse. Aga kas see loeb? Ei, sugugi mitte. Taevataat teeb tegemisi ikka oma taktis ja ei lase ennast häirida. Jõulusagin murrab iga aasta aina varem sügiskaamosel kaela ja laotab oma sädeleva kitšimaigulise karra laiali. Tüdimus saab rõõmust võitu.
Ja ometi on advendiajas nii palju õpetlikku. See on justkui katseaeg iseendale, kus saad jagada olulise ja ebaolulise erinevatesse sahtlitesse. Ja mitte keegi ei käsi, seda tähtsusetu kraamiga täidetud laegast pikalt tallel hoida. Piisab, kui sellele peale vaadata ja seejärel selles leiduv tolm kerge südamega nelja tuule poole lennutada. Aga vahel lükkad korrastuspäeva muudkui edasi ja teinekord võtab see jubepalju aega. Keerutad peas asju ja ei leia nende jaoks õiget kohta. Teinekord asetuvad asjad kui võluväel omadele kohtadele. Nüüd, kus mu kuplialune ruum on kraamitud ja tuulutatud, ei näe ma mingit põhjust edasiseks ninakirtsutamiseks. Alustan sellest, et hakkan jõule nautima täiel rinnal. Et oma lubadust lunastada otsustasin jõuluaja algust pidulikult tähistada.
Peale kosutavat jalutuskäiku metsa oli kuhjaga inspiratsiooni, et meisterdada köögis kõrge lumekuhja sarnane tort. Peale tordi söömist pole jällegi mingit põhjust vinguda või viriseda. Soovitav on seda magusat tunnet ja head kooki jagada lähedaste seltsis. Rõõmu saab seeläbi topelt ja kaloreid vähem.
Ootame, märkame, naudime ja rõõmustame. Kaunist jõuluaega kõgile!
Jõhvika-beseetort
Besee
- 6 munavalget
- 1/4 tl soola
- 200 g ekstrapeent suhkrut
- 1 tl vanillisuhkrut
- 1 tl maisitärklist
- 2 tl sidrunist pigistatud mahla
- 100 g tumedat šokolaadi
Kreem
- 500 ml vahukoort
- 500 g mascarpone toorjuustu
- 2 tl vanillisuhkrut
Jõhvikakaste
- 300 g jõhvikaid
- 1 tl piparkoogimaitseainet
- 50 ml vett või glögi
- 80 g marmelaadisuhkrut
Serveerimiseks
50 g hakitud tumedat šokolaadi ja jõhvikaid ja tuhksuhkrut, rosmariini
Tõsta toorjuust toatempetauurile. Sulata šokolaad veevannil või mikros.
Lisa munavalgetele sool ja hakka vahustama. Lisa vahustamise ajal suhkur kolmes osas. Munavaht on valmis, kui see on läikiv ja kaussi tagurpidi keerates see välja ei valgu. Võta kaks ahjuplaati, kata küpsetuspaberiga ja joonista neile kaks ühesuurust ringi u 23 cm läbimõõduga.
Jaga munavaht kahe ringi vahel ära ja vormi ringikujuliselt. Nirista peale vedel šokolaad ja sega kergelt lusika varrega munavaht ja šokolaad läbi, et tulemus jääks triibuline.
Küpseta beseesid pöördõhuga. Pane ahi 150 kraadile soojenema ja kui tõstad besee ahju alanda kuumust 120 kraadini, küpseta 40-50 minutit kuni tund, lase beseel ahjus olla kuni need on pealt kuivad. Peale küpsemist lase lahtise ahjuuksega ahjus täielikult maha jahtuda.
Vala jõhvikad potti ja lisa glögi või vesi ning piparkoogimaitseaine. Lase marjadel keskmisel kuumusel 10 minutit keeda. Kata pott kaanega, jõhvikad hakkavad prõksuma ja võivad pritsida. Lisa marmelaadisuhkur ja sega, keeda veel umbes 5 minutit, kuni segu hakkab paksenema. Lase jahtuda.
Vahusta koor vanillisuhkruga ja lisa juurde toasoe mascarpone. Sega kergelt vahustatud koorega kuni saad ühtlase kreemi.
Tõsta üks jahtunud besee tordialusele. Kata poole kreemiga ja poole jõhvikakastmega. Pane peale teine besee ja korda kihte. Puista peale hakitud šokolaadi ja jõhvikaid. Puista üle tuhksuhkruga ja soovikorral säti peale rosmariini oksad.
