Selleks, et vastu kevadet valida resisihiks külm ja karge Põhjamaa, peab olema väga mõjuv põhjus. Erilise restorani külastus on küll minu jaoks piisav põhjus, et kohe nõustuda ja juba kõrvale tõstetud soojad vammused jälle selga ajada ning teele asuda.

Fäviken Magasinet, mida on tituleeritud Põhjala köögi särvaks tipuks, on tunnustust leidnud kogu maailmas. Viimases maailma parimate restoranide rivis on see auväärsel 34 kohal. Lisapõhjuse maineka restorani külastamiseks andis muidugi ka meie omakandimehe, Peeter Piheli, sinna mullu sügisel ametisse asumine. Peetri ametinimetus seal on sous-shef ehk peakoka parem käsi.
Restoran asub Kesk-Rootsis Stockholmist umbes 600 kilomeetrit põhja suunal. See on üksik talukoht keset metsikut loodust. Ehkki Fävikeni asukohta võrreldakse pärapõrguga, siis päris nii hull lugu polegi. Siginat-saginat täis Are asub vaid 25 kilomeetri kaugusel, seega mis üksildane nurk see ikka on. Siiski jäävad suurlinnamelu ja rahvamassid parajalt diskreetsesse kaugusesse.

Peakokk Magnus Nilsson nimetab restoranis pakutavat toitu tõeliseks toiduks, kuna kogu tooraine pärineb lähiümbruskonnast, saja kilomeetri raadiusest. Toorainet kasvatatkse ise, talul juurde kuulub 100 hektarit maad, või ostetakse naabertalunikelt, keda hästi tuntakse ja kelle kasvatusmeetodeid austatakse. Sama suurt rõhku pannakse selle tooraine säilitamisele. Talvel, kui mitte midagi rohelist ja värsket ei ole võtta, siis seda ka restoranis ei pakuta. Karmiks talveajaks vajaminev tooraine varutakse keldrisse, kuivatatkse, soolatakse, pannkse purki ja pudelisse. Kõik siin piirkonnas ammustest aegadest tuntud toiduvalmistamise ja säilitamise tehnikad on ausse tõstetud ja kasutusel. Kui tooraine on ekstraklassist, pole keerulisi retsepte ja lähenemist vajagi. Magnuse sõnul ei istu ta ka kunagi laua taha ja ei hakka uusi roogasid välja mõtlema, vaid kõik sünnib toimetades ja tuleb töö käigus. Kuna peakokk ei taha olla vaid meeskonna juht, vaid naudib ise igapäevatööd köögis, ning et loomeprotsess on aeganõudev, siis on ühe õhtu külaliste arv kahandatud minimaalseks. Elamust pakutakse vaid 16 külalisele ja lisaks söögile on pakkuda ka mugav voodi, see tähendab, et enamik külalisi jääb kohale hommikuni.

Meie reis sai alguse Stockholmist ja selle asemel, et 600 kilomeetrit mööda Rootsimaad kütta, valisime lennu Trondheimi. Pärast mõnigasi asjaamisi asusime sealt rendiautoga taas Rootsi poole teele. Norras võttis meid vastu juba kaunis kevadine õhk. Sõit kulges fjordide sinist vett ja mägiste tõusude kõrgusi imetledes. 200 kilomeetri jagu kauneid vaateid ja turvalist teed. Paraku lõppes lõbusõit täpselt Rootsimaa pinnal. Sealt alates kattis maad jää ja lumi. Pärast käänulisi ja libedaid mägiteid jõudsime Jämtlandi. Veel tubli pooltund tiirutamist ja olimegi väikesel külateel, mis Fävikeni suunas juhatas. Viimased meetrid enne sihtkohta jõudmist olid eriti lustlikud. Meie tubli rendiauto rühkis vapralt kuppelmaastikul. Mäe tipus olles vilksatas eemalt korraks punane talumaja, järgmisesel hetkel künkast alla sõites istusime justkui kausi põhjas ja mööda teed taas üles rühkides hakkas alles mõne minuti järel jälle silma korsnast immitsev suits.

Rootsipunase talumaja lävel tervitasid meid lõõmavalt kuuma leegiga õueküünlad ja tuldpurskav malmpada. Maja ümbruses ei paistnud hingelistki, kuid pilk köögiaknasse seletas kõik. Köögis kihas ja kees elu. Valgetes ürpides mehikesed askeldasid kõik külg-külje kõrval just selles ruumis. Oli kibekiire hetk, enne etenduse algust. Kaugelt tulnud külalised võttis oma hoole alla suurrätti mähitud Karin.
Karin on siiralt rõõmus meid tervitades, haarab isegi meie kompsud oma kätte (nagu kangele maanaisele kohane) ja kannab need kergel sammul hõljudes maja teisele korrusele. Juhatab toa kätte, soovitab soojas saunas õhtusöögini jäävat aega sisustada ning saunajookidega janu kustutada. Joogid kõik on hinna sees, vali millist soovid. Sauna-šampanja kõlab kutsuvalt ja sobib alati, isegi ilma leilitamata:) Numbritoad on askeetlikult mugavad. Pehmed padjad ja karunahka imiteerivad karvased tekid katavad öösel külma eest, kuid dušši alla või sauna tuleb lipata üle koridori ja ehkki sealne sisustus on armas ja skandinaavapäraselt mugav, tuletab jahedus meelde, et tegu on vana talumajaga. Minu esmane üllatus asendub õige pea tõdemusega, et liigsed mugavused isegi tapaksid atmosfääri. Tänapäev on toodud väärikasse maamajja just täpselt õiges annuses, liialdused hakkaksid juba elamust tuimestama.

Alustame linaseseemnetest tšipsiga ja jõekarbi dipikastmega.

Jämtlandi puljong ergutab maitsemeeled ärevile.

Metsik lõhemari serveeritud kuivatatud seaverest tehtud korvikeses, jätab suhu hea soolaka meki.

Juuretisse kastetud ja friteeritud seapea, marineeritud karusmarja ja männisoolaga.

Vinnutatud siga on hea rammus suutäis oma eheda maitsega.

Kolm aastat laagerdunud soolaheeringas, hapukoore ja kuivikutega pakub silmailu ja tõstab tuju. Suhu rändavad kuldse kalakese kõhust kaks tummist maitsepala.

Edasi juhatakse külalised teisel korrusel asuvasse hämarasse palkseintega restoranisaali. Ootused on parajalt kõrgele kruvitud ja põnevus kasvab, õhus on hõljumas salapära. Nüüd tajun juba kõigi meeltega, et olen etendusel. Algab kõrgetasemeline toiduteater. “Lavakujundus” on kaaskiskuv, madalast laest ripuvad alla soolasingid ja kuivatatud ürdipahmakad. Kõik road serveerib peakokk ise ning enne igat käiku räägib pakutavast ning kuidas seda täiusliku naudingu saamiseks sööma peaks. Peakokk on justkui ülempreester ja kõik teised tema kuulekad jüngrid. Meeskonnnas on kokku 10 liiget. Seitse köögis ja kolm saalis. Köögimeeskond on rahvusvaheline. Päevinäinud trepp nagiseb ja krigiseb häälekalt alati, kui preester ja tema jüngrid uut käiku sisse kannavad. Iga pilt ja žest jutustab oma loo, on põnev ja maitsev üheaegselt. Väljapanek käib saalis külaliste silme all ja jõuab paari sammu pärast kliendi suhu, et tekitada seal maitseplahvatusi, rõõmsat äratundmist ja vahel paneb arusaamatusest ka suud maigutama. Kõik küsimused saavad kiire vastuse ja üha uued maitsekooslused astuvad lauale.

Kadakaokstel küpsenud kammkarp on massiivne, tugeva tekstuuriga ja nõretab maitsekast puljongist, lisaks levib saalis meeliülendav aroom ja kerge kadakasuits.

Fävikeni hele mõdu kammkarbi juurde maitseb tummine ja tugevalt happeline.

Järgmisete käikude kaaslasteks pakutakse veini. Kogu õhtusöök klapitatakse kolme veini kaasabil. Alustades Bourgogne’st Paul Pillot juurest, põigates korraks Loire’i Didier Chaffardon’i ja jälle tagasi Bourgogne’i Domaine Fourrier’i

Krabi ja põletatud koor, on sametiselt pehme suutäis.

Pošeeritud kammeljas ja päevalilleseemned, kala on kauni tekstuuriga, õrn ja väga puhta maitsega, lisamaitset pakuvad vaid ürtidega rikastatud seemned.

Rooskapsas ja lupiin. Lupiin toidulaul on minu jaoks uus kogemus ja avastus. Maitse jääb diskreetselt tagasihoidlikuks.

Südakarp õllega seevastu pulbitseb kaua keelel.

Odrapannkoogid hapendatud sibulatega on erinevate tekstuuride ja kokkusulavate maitsete kaunis harmoonia.

Kõdulehtedega keedetud kartulid ja hea ehe või. Jah, seal kuhja all on peidus pisikesed kartulid, mis maitsevad nagu matkal süües, samas on neis alles kõik varaste karulite maitsenüansid ja kui lisada peale killuke kuldset koorevõid, võib vaid silmad sulgeda ja ohata. Nii lihtne ja nii oma, nii hea.

Vutimunad tuhaga, kuivatatud forelli ja marineeritud saialille kaste.

Puder Jämtlandi teradest ja seemnetest, soolatud või, kääritataud porgandite ja läbi sambla filtreeritud lihapuljongiga. Mõnusalt krõmpsuv ja tummiselt tugev märjuke on sulandunud ühte.

Verileib põdrapuljongi, peki ja sibulatega on tuttava mekiga.

Sealiha hapu kirsiga, lihtsalt sulab suus ja hapu kaste taskaalustab nii kaunilt rohket rasvasust, et siga tundub suisa siidisena.

Kodujuust ja juurviljad juhatavad magusad road sisse, jäädes rahulikuks üleminekuks.

Ternespiim ja mustikad, tuletavad meelde lapsepõlvemaitsed. Jäätunud koores on pehme sisu ja metsamarja magus maitse.

Kääritatud pohlad ja jäätunud mustikad on tugevad ja külmad ampsud, mis puhastavad ära suu ja maitsmeeled.

Suhkrusiirupis hoitud munarebu männikoore puru kuusevõrsejäätisega, pakub silamailu ja keelekosutust, intriigi ja tuttavat maitset.

Hapupiima sorbett, vaarikamoos ja vahustatud pardimunad, maheda vahuse pinna alt kerkib välja marjane magus maitse, mis seob koosluse muinasjutusarnaseks.

Viimase magustoidu serveerimise järel saab Peeter ka mahti tulla meid tervitama. Muidugi on tema esimesed küsimused meie muljete kohta ja veel üritab ta välja uurida meie favoriiti. Peame tunnistama, et preemiate jagamise osas vajame järelemõtlemisaega. Täna, tagantjärele vaadates arvan, et ma ei kisuks ühtegi etteastet teistest välja. Kui just peab pjedestaali koha täitma, siis paigutaksin sinna troonile hoopis Fävikeni VÕI. Kõik muu on nii harmooniline ja just sellise järjepidevuses, kus iga uus maitsenüanss täiendab eelmist. Peeter ise on oma elu-olu ja tööga Rootsimaal silmähtavalt rahul, sest on põnev ja uudne. Mees on õnnelik ja rahulolev, et saab pühenduda toiduvalmistamisele ja seda motiveerivas keskonnas ning ülitugeva rahvusvahelise tiimiga koos. Vähetähts pole ka see, et pere on samuti kaasas, rahul ja õnnelik. Ehkki perega koosolemise aega peab hästi planeerima, sest tööpäevad on siin pikad ja reeglina lõpevad alles peale südaööd, ning pühapäeval, mil restoran on küll suletud, tegelb meeskond arendustööga. Igal liikmel on pidevalt käsil mingi projekt, mida ta siis korra kuus tiimile esitleb ja tutvustab oma edusamme. Koos arutatksegi puhkepäviti nendel teemadel.

Magustoitude rivi lõppedes suundub seltskond taas alla kaminaruumi, kus on igale laudkonnale kaetud oma nurgake, et peale vägevat söömaaega maitsed ja muljed kokku võtta. Muidugi pakutakse veel krõbistamistki mediteerimise juurde.
Petit four’e oli varutud lausa kastitäis. Puidust kast sisaldas mini-lihapirukat, vaarikasorbetti, angervaksa karamelli, kuivatatud marju, päevalilleseemne nouga’t, kristalliseeritud mee ja mesilasvahaga aniisiseemneid, suitsutatud iirist, männivaiku, mille ülesandeks oli lõpetuseks sööja hambad taas puhtaks saada.

Taimeteede valikus oli raske orienteeruda, õnneks olid soovitused kiired ja klaasist kannukesed täitusid peagi tervendavate ürtide ja aurava veega.

Ikka veel on külalistele varuks üllatusi. Õhtu viimane pala oli peidus pisikeses metallist karbis. Lõpuakordi pakkus kääritatud nuusktubakas. Proovisin ära, aga ega ma tast õiget sotti ei saanudki, pean vist veel harjutama:)

Peab tõdema, et maitsepillerkaar oli vägev ja tempo taas kiire, nagu seda juba Nomaski kogesin. Tempo hoidmine on köögimeeskonnal lausa minutilise täpsusega paika treenitud, et mitte klienti igaveseks laua taha naelutada. Sarnaselt Nomaga on ka Fävikenis ausse tõstetud ehe Põhjamaine toit ja vanad head toiduvalmistamise tehnikad ja tavad, kuid seal kauges nurgas on ring veelgi kitsamaks tõmmatud. Kõik on veelgi lokaalsem ja privaatsem. Rõhutatud rustikaalsuse taustal joonistub hästi välja ka värske pilk ja lisatud elegants. Tekib sarnane tunne nagu pärast õnnestunud teatrietendust tahaks nähtu üle arutleda. Pakutud toiduetendus annab kõvasti ainet, et mõtiskleda selle nn. tõelise toidu olemuse üle.

Õnneks on veelkord võimalus tunnetada maja filosoofiat hommikusöögil. Kanamunad, paks jogurt, puder, suitsukalamääre, pasteet ja või. Selle või krooniks kohe Fävikeni kuningaks, milline värv, tekstuur ja maitse. No on eriline paik ja tasub pikk reis ette võtta. Iga kilomeeter saab pärjatud tuhandete elamusekildudega ja kroonitud meeliülendava etendusega toiduteemal. Seda enam, et Fäviken on nüüd Rootsis restoran number kaks ja Peeter ootab.

Kas tasusb ärgata hommikul 4.30, et jõuda lõunale Kopenhaagenisse? Esimese tirina peale vajutaks küll kella plaksuga kinni ja ei tuleks mingilgi tingimusel sooja teki alt välja. Aga mina ajasin end kiiruga püsti ja suundusin uduvihmase novembri varahommikusse elevusega. Ainult kaks kuud ootamist ja taaa… oligi käes päev, mil ma pääsesin maailmakuulsasse Nomasse. Lõunastada maailma parimas restoranis on küll vist iga foodie unelm. Olin oodanud oma võimalust juba oi kui pikalt, palju varem seekordsest broneeringu kinnitusest. Ja Noma ootas mind. Mõelda vaid, kolm aasta hoidis ta maailma parima kohta!! Mis sest, et ta seekord platseerus planeedi paremuselt teiseks restoraniks, mina läksin ikka elevusega:) ja mitte ainult mina. Ehkki Noma pole juba aastaid oma kontseptsioonis muutusi teinud (loomulikult tooraine vaheldub), sõidetakse üle maailma seda imet jätkuvalt Kopenhaagenisse vaatama. Noma noor peakokk Rene Redzepi alustas Põhjala köögi tutvustamist pakkudes ainult seda, mida kingib Põhjamaade loodus ja karm kliima. Erandeid ta ei tee. Keelatud on isegi oliiviõli või ükskõik mis muu lõuna poolt tulev puhas kulinaarne pärl. Tema läheb hommikuti oma tiimiga Taani metsadesse korjama kõige kummalisemaid taimi ja juurikaid, mis tegelikult täiesti süüa kõlbavad. Põhjala köögi arendus Nomas on kestnud juba viimased 10 aastat.

Kopenhaagenis Christianshavni kanali ääres vanas laohoones pesitsevast Nomast olen ma varem vaid silmadega saatnud. Seekord oli kõik teisiti, seekord oli eriline. Oma sünnipäeva eelset lõunat Nomas veeta on põlvi nõrgaks võttev kogemus. Jalutasime läbi tibutava vihma ja halli sombuse linna ning mida lähemale kultusrestorani uksele jõudsime, seda kiiremini mu süda lööma hakkas. Huvitav, kas kõik inimesed kruvivad siia jõudes ennast nii üles?

Ehhee, enamgi veel. Üks ameerika proua oli end ka nii šikilt lille löönud. Elegantne puhvis varrukatega pluus sai isegi restoranirahvalt kuhjaga komplimente, külap oli see tallegi tähtis päev.

Mina vajasin igal juhul enda kogumiseks pisukest hetke, et mitte minestusse langeda veel enne uksest sisse astumist:) Teesklesin tavalist turisti ja klõpsisin kaldapealsel linnavaateid, tegelikult mitte ükski pilt välja ei tulnud, sest kehas oli vibratsiooni tase ikka üle igasuguse piiri:)

Sisenedes, aga võeti meil koos mantlitega ära ka ärevus. Vastuvõtt oli ülimalt sõbralik ja siiras, ehkki uksele vastu tervitama tõttas minu mäletamist mööda pea pool rohkearvulisest personaalist. Interjöör on Nomas lakooniline ja põjamaiselt karge. Saalis on umbes 40 kohta, lauad on linadeta, lihtsad puidust toolikesed, mõned neist on saanud leenile hooletult heidetud lambanaha, justkui tõestuseks, et õhtud on siin jahedad. Ruumi uhkuseks on väärikad rohmakalt tahutud talad ja kontrastiks moodne pretensioonitu mööbel. Valgus voogab vabalt suurtest akendest ruumi, mida palistavad tagasihoidliku rangusega jõuliselt langevad, kuid ülimalt elegantsed kardinad. Minimalism on moes, kuid seda erksamalt joonistub lihtsa ruumi taustal välja kõrgetasemeline teenindus. Selles ei tehta järelandmisi. Kelnerid ja ettekandjad on hästi koolitatud, mõõdetud liigutustega, sõbralikud, kuid mitte liialt familiaarsed, ega ka ülearu jahedad. Sõbralikud ja abivalmis kaaslased juhivad klienti kindlal käel maitsenaudingu elamusest osa saama. Ning tuge ja juhatust vajab klient ohtralt. 23 käiku, mis meid ees ootasid, olid tulvil nii palju põnevaid nüansse ja üllatusi. Tihti oli ka vaja kelneri seletusi, millega süüa, mida süüa, mida mitte. Kuidas süüa ja loomulikult lõputuid seletusi, et mis see on mida me sööma hakkame.

Noma tundub olevat nagu modernse suunanäitava kokanduse õppeklass ja seda mitte ainult köögi poolelt. On teada, et õpilaseks Noma kööki pääsemine pole kuigi keeruline, kuid meeskonnaga sammu pidada on raske, töö on vaevarikas, pingeline, palka ei maksta, nõudmised on ülikõrged, aga kogemused mis sealt kogutakse on hindamatu väärtusega.

Mina tundsin ennast isegi saalis nagu õpilane Kiir. Esimeses pooles, kui 11 amukat (amuse-bouche) lauda kanti oli mul paaniline hirm, selline eksamieelne tunne, et kas ma ikka suudan selles lõputus maitsevirrvarris järge pidada? Saan aru, tunnen ja jõuan, ning ega ma mõnda olulist nüanssi käest ei lase. Istusin seal fotokas ühes ja pastakas teises käes ning märkasin, et minusuguseid on saal täis. Juhuslikke kliente, kellel puudub sügavam toiduhuvi, naljalt Noma söögisaali ei satu. Kuna tempo oli kiire ja imestamist ning imetlemist jagus nii palju, viskasin pastaka juba üsna alguses oma kaaslase kätte ja keskendusin rohkem pildile püüdmisele ning maitsmisele, sest kõike korraga teha oli võimatu. Hiljem meelolusid seedides võtsin oma pliiatsi muidugi jälle tagasi, aga pildiallkirjad on näpatud mu kaasa sulest.

Toitu kannavad enamasti lauda kokad, kelnerid vaid assisteerivad ja tegelevad rohkem joogipoole ning nüanssidega. No minu pärast ikka kulutati salvrätte üle normi. Pildistamiseks hüppasin ma tihti toolilt püsti ja pillasin salvräti põrandale. Loomulikult asendati see otsekohe uue ja värskega. Asetati lauale pinsettide abil ja seda umbes paarkümmend korda eine jooksul. Peale amukaid tempo küll pisut aeglustus, oli aega ka veidi ringi vaadata ja köögiukse vahelegi nina pista. Avatud köögis on üsna hõlbus jälgida kuidas kokkade armee tegutseb. Köögipersonaal on arvuliselt enam-vähem võrdne sööjate omaga. Kokad lubavad oma tegemistel lahkelt silma peal hoida ja poseerivad piltnikule heal meelel. Köögis kastutavad tehnikad pole mingi ulmeteadus, vastupidi, lihsad ja läbi aegade säilinud toiduvalmistamisviisid on taas ausse tõstetud. Soolamine, hapendamine, suitsutamine nii nagu seda läbi ajaloo on Põhjamaal alati tehtud. Seevastu, aga lõppviimistlusele ja serveerimisele pannakse erilist rõhku. Enamasti on taldrikul poole peopesa suurune amps. Aga oi kui palju maitset sinna mahub ja kõik järjestikku saabuvad maitsed täiendavad ja üllatavad, ning kogu maitseparaad kasvab tõusvas joones.

Vaevalt oled jõudnud istuda, kui sinu ees on esimene tervitus-amps leedrimarja mahlas marineeritud tikker.

Ringivaatamiseks ja sisseelamiseks aega ei anta – laual on põhjamaine kookos. Nuikapsa sees on juurviljamahl, pealehammustamiseks kimp värskeid ürte.

Mahl kookose seest on veel väljaluristamata, aga juba on laual järgmine kausike kibuvitsamarjade ning pähklitega.

Palun väga! Need siin on mustasõstraroosid! Pea hakkab pisut ringi käima. Uusi muljeid süstitakse sisse niisuguse tempoga, et igasugune uue vastuvõtuvõime on kadunud

Sammal ja kivipuravik. Menüüd laual ei ole. Tempoga kaasaspüsimine hakkab käima ülejõu. Tekib pisuke süütunne – me ei saa hakkama, vist. Millega siis? Restoranis söömisega!? Söömisega küll, aga iga ampsu kõikide võlude tajumine on praktiliselt võimatu ja vajaks järelemõtlemiseks pisut aega.

Aga aitab lobisemisest. Lapsepõlve meenutav küpsisekarp on juba laual ning nõuab avamist. Karbis on juustuküpsised ürdivartega.

Tursamaks ja kondenspiim. Sellist kooslust poleks osanud uneski näha. Võtan hetke aega ja naudin seda imelist maitset ja ebamaist kooslust ja lühike mõttelend maksab kohe kätte. Aebleskiverid ehk pontsakad Taani pannkoogid õunatäidisega jäävad pildile püüdmata, ma sõin need lihtsalt nii ruttu ära.

Aga aina paremaks läheb! Grillitud haugi pea! Siin on söödav praktiliselt kõik, silmad kaasa arvatud. Need maitsevad vist isegi kõige paremini. Natuke ekstreemne on süüa sinule otsa vaatavat silma, aga see on roog, mis jääb kauaks meelde. Väga maitsev, väga toitev. Kalapead süüakse näppudega ja keegi ei suuda end hiljem tagasi hoida rasvast nõretavaid näppe puhtaks limpsimast. Näpuloputamisega tegeletakse juba hiljem lihtsalt moepärast.

Põletatud porru on haugipeale ideaalne järg. Pärast väga rasvarohket kalapead ka midagi taimset. Ka midagi taimset? Oot-oot! Me ei ole tähelegi pannud, et kalapea välja arvatud on kogu senine söök olnud taimne!

Esimene roog “põhimenüüst” kalmaar ja fenkol. Väikene jahutus enne, kui läheb tuliseks

Värske piima mass ja mustikamoos. Kes siis ei mäletaks suhkruga purustatud mustikaid värske piimaga pärast esimest marjalkäiku. Nii võimsalt see kodus muidugi ei maitse. Siin on vedelast piimast saanud tahke mass, mis koos metsamarjadega maitseb täpselt nagu vana hea, aga on ometi täiesti uudses vormis.

Sibul ning kääritatud pirn. Ehk külm sibulasupp tukiga kõrvetatud sibulatest. Enam lihtsamaks minna ei saa. Palju oivalisemaks ka mitte.

Menüü juurde sobitatkse nii veinivalikut, kui ka mahlasid. Kui 11 tervitusampsu sai alla uhutud üheainsa šampanjaga, pakutakse 12 järgneva ampsu juurde 9 erinevat veini. Veinituur käib läbi Beaujolais, Bugey, Loire ja Jura Prantsusmaal, Steiermarki ja Kamptali Austrias ning teeb efektse kõrvalepõike Kakhetisse Gruusias. Peaaegu kõik on ökoloogilised, mitmed veel ka biodünaamilised. Toitudega sobituvad muidugi ideaalselt või siis ideaalilähedaselt. Aga ilma toiduta, lihtsalt veinina, neid küll ei jooks. See tundub liigse enesepiinamisena. Sellel kolmepäevasel söögireisil, kus külastasime Kopenhaageni kuumimaid restorane, me õiget veini peaaegu ei saanudki. Vabandust! See tähendab, et ainult õigeid, “parfüümitööstusest” puutumata veine, pakuti meile igas restoranis. Veinitootmise eesrindlik nišš on võtnud hoopis uue suuna. Ei saa öelda, et selle mõistmine kerge oleks.

Nende jaoks, kes veine ei pruugi pakutakse praktiliselt sama ulatuslik valik – kaheksa – erinevaid mahlasid. Mõistagi ei ole need pakimahlad supremarketist vaid pigem läbilõige kõigest, millest üldse mahla pressida annab. Lisaks küllaga fantaasiat, sellest, mida kõike vedeliku sisse võib puistata.
Kõige esimene (kõige keskel) on kurgi-vadakumahl. Veel pakutakse näiteks selleri-mereadru (keskmisest paremal, tumedam roheline) mahla. Viimase kõrval tunduvad õuna-männimahl ja vürtsidega ploomimahl juba igavana ning pohlamahl suisa igapäevasena.
Õnneks täiendavad ansamblit valgesõstra-leesputke ja küdoonia mahlad ning mandli-petipiim. Ütleksin, et mahlavalik intrigeeris rohkem, kui veinivalik.

Peedid ja aromaatsed maitsetaimed. Peedid on kaks tundi ahjus madalal kuumusel küpsetatud, iga mõne minuti tagant keerates. Lisatud on ploomi-apteegitilli leem ning ilmestatud maitserohelisega. Tehnikate ja tekstuuride võidukäik, niimoodi suus krõmpsuvat peeti niisuguste maitsenüanssidega ei ole kindlasti mitte kunagi varem saanud!

Lillkapsas ja mänd. Koor ja mädarõigas. Kuusk annab silmailu ja aroomi ja mänd männivõrse kastme. Koor ja mädarõigas on vahuks klopitud. Selle vahu imendumine kastmesse annab meeldejääva maitse-efekti, kuidas selgelt männimaitseline leem muutub pisitasa üha mädarõikasemaks. Ja kuuseoksad on lihtsalt garneering, mille kelner soovitab kõrvale lükata.

Kartul ja mereforellimari. Imepisikesed koorega kartulid on keedetud maitseleemes ja peen marjapuru kingib neile oma soolakust juurde.

Metspart, pirn ja lehtkapsas. Oleme jõudnud vist “pearoani”. Igatahes on tegemist viimase soolase roaga ning esimese lihaga (ja seegi on linnuliha!) kogu menüüs.

Magustoiduks väikesed tembud ja koerused. Traditsiooniline taanlaste pidujook Gammel Dansk on tahketeks maitseteks “lahti võetud”. Kui need suus jälle omavahel kokku sulavad, siis maitsebki nagu Gammel Dansk.

Kartul ja ploom. Loomariigist tuntud kooslus – siga ja kägu – taimsel moel. Aga triipusid on kolm? Kolmas püree on tehtud ploomikivi südamikkudest ja koorest. Kui võtta lusikaga ristipidi kõik kolm triipu korraga, siis maitseb ja tundub nagu martsipan. Vot sulle siga ja kägu! See käik pretendeerib lemmiku tiitlile, kuigi rebimine on väga tihe.

Aroonia ja sool on kolmas ning ühtlasi viimane magustoit. Nimele vastavalt ongi aroonia ilusti soolaga segunenud. Aga kõigepealt tuleb võtta maltoosakaramell ning sellele määrida astelpajuvõie ja alles siis seda segu raputada. Mmm, millised tekstuurid ja maitsenüansid.

Järgneb kohv ja tee Noma-moodi. Sellega kaasneb pikk ja huvitav lugu. Espresso-põhised joogid on täiesti eilne päev. Kohv, mida Noma pakub on väga valitud ubadest, spetsaalselt neile röstitud ja maitseb väga mahe ning pehme, samas sügavate nüanssidega.

Petit four – seanahk, arooniate ja šokolaadiga. Krõbe, rabe ja tummine.

Minu maitsemälestuste pagasis oli varem ees maailma parimate listi kuulunud Alinea külastus Chicagos. Alinea on viimases listis 15 kohal ja tabelis sees juba 7-ndat aastat. See elamus jääb küll juba aastate taha ja kuna blogiriiulisse teda tookord ei paigutanud (polnud blogigi veel), pole enam täpselt kõik üksiasjad meeles, kahjuks. Noma ja Alinea on väga erinevad. Põnevad ja erilised kumbki omal moel kindlasti. Alinea ameerikalikult suursugune ja toretsev. Oli molekulaargastronoomia võidukäik ja kõik need kolvid, kannud ja tossud tundusid paras ulme. Sära ja särinat lisati teenindajate soengute ja kostüümidega, eri saalide kujundusega. Nomas on kõik teisiti. Noma hiilgab põhjamaise väljapeetuse, arrogantsi ja loovusega. Pole jälgegi põhjamaalastele külgepoogitud tuimusest, küll aga joonistub välja põhjalik nokitsemine. Toit ongi selline nagu ta paistab, ime on saavutatud läbi peadpööritavate ja kohati šokeerivate koosluste. Pärast 23-käigulist lõunat (mis oli suures osas taimne) ei tundnud ma ennnast ülesöönuna, ega maitserägastikus eksinuna. Vastupidi, maailm oli avaram ja elu ilusam. Õhtusöögi ajaks olin juba uuesti näljane ja vaatasin elevil ringi, mida maitsemaailmal mulle pakkuda on.

Aga jah, Noma on hea kasvulava, mis poegib jõudsalt. Kopenhaagenis on palju restorane, mis Noma alustatud teed käivad. Paljud Nomas töötanud kokad on saanud tuule tiibadesse ja sealse kogemusega teinud järjekordse restorani. Ja ime küll, need pole mingid haledad koopiad, vaid tuntavate Noma juurtega, aga siiski põnevad, omanäolised ja imelise köögiga. Kahte niisugust õnnestus ka seekord veel külastada. Oi, kuidas ma olen armastama hakanud seda linna. Mulle nii meeldib see feeling, mis seal kohvikutes ja restoranides hõljub, need avatud inimesed, põhjamaiselt elegantne disain ja muidugi kõik need lõputud jalgratturid, kes parvedena iga nurga tagant nähtavale ilmuvad.

Bror

Bror on pisike, hubane, äärmiselt lihtsakoeline ja kodune restoran. Paralleele võiks tõmmata meie Saldiga. Kuuldavasti ongi Saldi peakokk Silver Saa käinud seal stažeerimas. Teenindus on lihtne, mingeid kõrgeid standardeid seal ei järgita. Nõud on eriilmelised ja paljud taaskasutuses. Toit on veidi vabama joonega, kui Nomas ja palju lihtsam. Tervikmenüü on köögi poolt Sinu üllatamiseks paika pandud, loomulikult koos veinidega. Toit on väga maitsev ja nüansirohke. Restorani kontsepsioon on – võta või jäta. Loomulikult tehakse allergiate puhul erandeid ja pakutakse asendusi, aga näiteks espressot küsides vastas kelner, et neil pole isegi masinat ja nad ei pea seda vajalikuks. Selline eneskindlus on muljetavaldav ja räägib selget keelt uutest tuultest. Eesrindlikumad kohvitegijad on espressomasina juba mõni aeg tagasi vanarauaks kuulutanud. Sama puudutab ka toitu, köögiviljad on tõstetud rambivalgusesse ja pjedestaali kõrgemale astmele.

Amass

Amass on hetkel linna kuumim koht restoranimaastikul. Juba sõit sinna veetaksoga, (või on see pigem buss? tont sest täpselt aru saab) on elamus. Pimedas kanaliäärses peatuses tunnen ära silla, mille all paar suve tagasi sealsed toidublogijad oma söömaaega pidasid. Kõõlusin minagi tookordsel veinimaitsmisel, kuid söögikohaks oli tookord laud broneeritud hoopis Kanalenis, mis oli igati meeldejääv ja nauditav kogemus.

Aga Amassi  jõudes ootab meid ees hästi mõnus ja intrigeeriv atmosfäär. Seda kohta ilmestavad metalltrepid. Juba siseneda tuleb üsna kõrgele viivast õõtsuvast metalltrepist. Siseruum on jaotatud kaheks tasandiks, mida ühendavad mitmed peene käsipuuga kerged trepid. Ruum on meeletult kõrge. Valisevaks materjaliks betoon ja pisut puitu. Sümpaatseks teeb ruumi valguslahendus ja grafitiga kaunistatud seinad. Lillekastidena kasutatakse euroaluseid ja seal kasvavad enamasti maitsetaimepuhmad. Ruumil on ka suured aknad, mis lasevad lillekastide jaoks päeval piisavalt valgust sisse tulvata. Kõik see rohmakus tundub nii õige ja hea, et isegi muuskia, milleks oli hip-hop, tundus paganama hea. Varem pole see muusika mind küll konksu otsa saanud. Ja kõige selle rohmakuse keskel on kasutusel ülielegandsed veiniklaasid. Klaasid, nagu klaasid ikka, ainult klaasi jalg on nõelpeenike, nii et seda hoides oli hirm, et võib praksatades murduda. Klaasid peavad siiski vapralt vastu, aga neis loksuv vein oli jälle modernselt biodünaamiline, aga juba hakkas vaikselt kõnetama. Teenindus oli sujuv ja tähelepanelik, ülimalt semulik.

Toidus on selgelt tunda Noma mõju. Ka mitmed toorained on samad, mis eelmisel päeval meil Nomas laual olid, kui interpreteering on siiski uus ja põnev, sealjuures otse loomulikult ka väga maitsev. Kooslused on seda väärt, et aplodeerida püsti seistes.

Tursapea rillette, lisaks oivalisele maitsele, mis sünnib pehmest kalast ja krõbedast kalanahast, saab maksimumpunktid ka taldrik.

Õnnitlen kõiki, kes selle mammutpostituse lugemisega lõpule jõudsid. Luban järgmine kord oma ülevoolavaid tundeid rohkem vaos hoida:) Kui Sa aga tunned, et oled valmis näiteks nädalase Hurgada reisi vahetama paari pimeda ja vihmase päeva vastu Põhjamaal, et kogeda midagi meeliülendavat, soovitan suunduda soodsate lennupiletite otsingule ja laud varakult broneerida.

Kirja pandud 29. november 2013

Primavera tähendab itaalia keeles kevadet. Seda imede aega ning hõrgu mulliveini Prosecco piirkonda ma vaatamas käisingi.
Juba kodust lahkudes oli mõnus tunne. Hea meelega jätsin määrdunud lumeräbalad maha ja lendasin kevadele hõlmade lehvides vastu. Nii hardunult pole ma ükski kevad rohelist muru ja võililli imetlenud, kui Bergamos lennukilt maha astudes. Õitsvate kirsi-, õuna- ja magnooliapuude all ahmisin kiirelt õhku, et mitte minestusse langeda. Nii ma siis esimese päeva uneledes hõljusingi, näol õnnis naeratus. Tundus, et kõik see habras ja õrn kevedrohelus on vaid unenägu. Alles käega üle muru libistades tuli meelde, et just selline kevad ju ongi.

Motta

Esimese peatuse tegime väikeses uniselt tukkuvas Cassano d’Adda külakeses Milano külje all. Peatusime suurejoonelises 13. sajandist pärit kindluses, mis oli muudetud moodsaks hotelliks ja pompmöössete ürituste korraldamise paigaks.12 aastat! kestnud renoveerimistööd, olid selle paiga muutnud muistsete aegade ja tänapäeva kohtumise monumendiks. Peab nentima, et pikkamisi ennistades oli tehtud kaunis töö. Lossi seinu katsid imelised freskod, mis kõik olid originaalid. Kogu see kenadus oli maitsekalt ja delikaatselt seotud tänapäeva tehnika- ja sisekujunduse imedega. Sellest andis aimu õhtune valgusmuusika sisehoovi sammaste vahel, sisseehitatud liftid ja hiigelsuur modernne köögiplokk. Hotell asus peaväljaku Piazza Garibaldi vahetus läheduses Adda jõe kaldal. Lõuna ja õhtusöögi vahelisel ajal, kui sinna saabusime oli linnake täiesti välja surnud, ei ainsatki hingelist. Vaid üksik vanahärra, barett kelmikalt viltu peas, tegi oma ilmselt tavapärast pealelõunast jalutuskäiku. Nii elegantne ja muhe! Mulle tundus millegipärast, et ta on kirjank ja oletasin, et kirjutada võiks ta umbes Õnnepalu stiilis:)

Siiski selgus, et ülejäänud elanikud nautisid kena kevadilma jõe ääres. Mõni julgem isegi katsus suplusega algust teha, sest ilm oli lausa suviselt soe. Võtsime meiegi esmaseks näljakustutuseks pagariärist paninid ja lasime jõeääres, selle kevade esimesel piknikul, hea maitsta. Kiire kevades maandumine tegi härdaks. Värske kevadroheus ja sillerdav jõevesi tundusid uskumatu luksusena ja hing laulis suurest kevadrõõmust.

Ehkki, kindlus oli võimas ja hotelli restoran paistis ahvatlev, oli ümbrus siiski pisut kõle õhtu veetmiseks. Läksime otsima põnevamaid elamusi kõrvallinnakesest ja restoranist Motta need ka leidsime.

Motta Ristorante Macelleria on restoran, mille juurde kuulub lihakarn, või õigemini on restoran üks osa sellest. Macelleria tähendabki itaalia keeles lihapoodi. Kohe uksest sisse astudes jäid kõigepealt silma külmikus klaasi taga rippuvad lihakehad ja hiigelsuur grillahi. Restoran ise on aga üsna peen ja väljapeetud, mitte rustikaalne, nagu selliselt karnirestoranilt ootaks. Teenindus on tähelepanelik ja sõbralik, aga enamasti suhtlesid noorsandid elavalt itaalia keeles šestilkuleerides. Mingit inglise keelset menüüd polnud muidugi olemaski, kuid pisukest tõlkimisabi siiski üks noormeestest pakkus. Inerjöör on lahendatud modernse lihtsa mööbliga ning domineerivad värvid on punane ja must. Tegu on niisiis tõsise liharestoraniga. Maitsesime ära maja signatuur roa, milleks oli püramiidi meenutav tartar. Toores veiseliha asetati sööja ette üksteise otsa lükitud klaastaldrikutel. Esimene korrus oli naturaalne, puhas, täiesti toores liha. Maitses õrn oma lihtsas alastuses. Järgmisel korrusel oli samale lihale lisatud meresoolahelbeid, ja viimasel olid liha kaaslaseks toores munakollane ja salsa verde kaste. Efektne, lihtne ja puhaste maitsete läbilõige, kus peaosas on liha maitse, mis varieerub oma kaaslaste nüanssidest tulenevalt. Ilus ja elamust pakkuv kogemus. Vaatamata sellele, et kelner lubas juba tellimust võttes eelroa kaheks jagada, oli selle kogus hiigelsuur, aga see oli alles algus. Edasi maandus minu kahvli ja noa vahele hiigelports 40 päeva laagerdunud Piemonte veiseliha, mis oli grillitud minu soovitud medium küpsusastmele vastavalt. Liha oli valmistatud ilma mingit maitseainet lisamata. Sellegi poolest maitses see ülimahlane ja suussulav ning maitset sai ise lauas varieerida endale sobivaks, kas siis soola, sinepi, marineeritud juurviljade või ürdikastmega.
Minu liharamm rauges siiski juba paari tüki järel, ehkki liha maitses väga hõrk, sain ma ka selle koguse juures aru, kuiväga ma ikka köögivilju armastan, aga isegi ükski nendest poleks sel hetkel enam mahtunud. Magustoidust rääkimata. Tassike aromaatset espressot oli ainus, mis veel aitas ja sellega ma maiustasingi. Itaalia kohv ongi nagu magustoit ja nautimiseks loodud.
Kokk ja sommeljee andsid veel lisaks etenduse kõrvallauas serveerides ja olid väga edevad poseerima ning hiljem ka oma lihakülmikut lahkelt demostreerima.
Klaasi taga lebas sama erepunane liha, millest minu steik oli lõigatud ja niimoodi null temperatuuri juures oli see liha seal juba paar kuud seisnud!!! Maitses väga hea ja ma olen tänaseni tugeva tervise juures:)

Soave, Garda, Verona

Edasi viis meie teekond Soave piirkonda. Teel lõunatasime Garda järve kaldal ja mekkisime sama järve kalakesi. Ehki kalavalik oli päris õnnestunud, kogu restoran rohkemat äramaärkimist ei vääri.
Veronaski põikasime läbi, aga Julia rõdu oli tühi, Romeo asemel kamp käratsevaid turiste. Linnaga tutvumiseks oli meil vaid põgus pooltund.
Õhtuks sättisime end Villa Quaranta pehmetele patjadele, jalutasime lilleaias, aga restorani kohta pole kahjuks kirjutada muud, kui et kenad ruumid olid. Ehkki tol õhtul oli kasutuses vaid kitsuke saal, tagasihoidlikem kogu majas. Saalis liikus, ei pigem ikka veeres ringi äge ümarate prillidega keskealine kelner, nagu mõnes vanas filmis. Tema antud etendus päästis
ka päeva.

Strada del Prosecco

Järgmisel päeval jõdusime oma reisi sihtkohta Prosecco DOCG (kõrgeim kvaliteedikatekooria) piirkonda Valdobbiadene läheduses. Majutusime alustuseks kõrgel mäeveerel taaskord vanas kindluses Gastel Brando ja heitsime kõrgelt kambrikese aknast pilgu maalilisel maastikule ja taamal laiuvatele viinapuuaedadele.
Meie käsutuses olid kolm imelist päeva ja need me veetsime enamasti strada del Prosecco kurvilisi ja mägiseid teid pidi uidates. Loomulikult saatis seda ka minu pidev maalilise ilu endasse ahmimine ja õitsvate puude juures ohkimine. Jõusime lisaks ka paari tootja juurest läbi põigata ja isegi pikemalt öömajale jääda.

Selgus, et tootjad ise reeglina viinamarju ei kasvata, vaid ostavad need kokku kohalikelt farmeriltelt. Küll, aga pakuvad nad põllupidaja tegevusele tuge ja abi, nii laborikatsetuste, kui ka sordiaretuse jms. näol.
Prosecco e peamiselt tankmeetodil valmistatud vahuvein hakkas tuntust koguma alles pärast teist maailmasõda, kui jõudis popimate Veneetsia baaride veinikaartidesse. Järgnenud aastakümne pidevalt suurenenud populaarsus tõi kaasa prosecco valmistamise mis tahes marjadest ja kus tahes maailma otsas, aga selline areng sundis itaallasi astuma jõulisi samme prosecco kvaliteedi ja renomee parandamiseks. 2009 aastal õnnestus Prosecco mari ümber nimetada Glera’ks ja Valdobbiadene-Conegliano piirkonna DOCG tärnide lisamisega ning uute kasvupiirkodade laiendamisega tõusid nii kvaliteet kui ka müüginumbrid.

Valdo

Valdo on prosecco tootjate seas keskmise suurusega, aga jõudsalt arenev tegija.Valdo on uhke oma tõusvate kasvunumbrite üle. Ekspordi maht kasvas eelmisel aastal 50%. Valdo proseccosid müüakse 30-nes riigis.
Nende vana tootmishoone ja kantiin asuvad otse prosecco “pealinna” Valdobbaiadene keskuses. Uus tootmishoone on aga kohe Cartizze viinamäe kõrval. Seal pressitakse mahl õrnpressimise meetodil marjadest välja. Vanas hoones saab mahlast hiigelmahutites vahuvein, mis edasi läheb müügiks laia maailma.

Valdo müügimehed ei tee saladust, et prosecco müügiedu põhineb soodsal hinnal. Mida paremaks ja kallimaks on prosecco tehtud, seda raskem on seda ka jälle müüa. Ikka hakatakse šampanjaga võrdlema.

Valdo kalleima ja odavaima vahuveini hinnavahe on mitmekordne. Kallimat hinnatakse siinsamas kodule lähemal ja odavam läheb paremini kaubaks kaugemal. Kõige parem ja hinnalisem prosecco tehakse Cartizze mäe ümbruses kasvanud marjadest. Seda ala on kokku ainult 106 hektarit ning juurde ei tule kusagilt. Kui mujal DOCG piirkonnas (seda on kokku 6000 hektarit) kasvanud marjadest vahuveini hinnad kohalikus poes lõpevad umbes 8€ juures, siis Cartizze marjadest joogi hinnad algavad 16€ juures.

Degustatsioon Valdo jookide alumisest otsast ülemisse oli huvitav ja õpetlik. DOC piirkonna (seda on kokku juba 23000 hektarit) marjadest jook on magusavõitu, joodav, aga iseloomutu ja robustsevõitu. Musta sildiga Valdo 10-et võiks igati šampanja asemel juua, aga ka hind oleks juba sama.

Villa Sandi

Villa Sandi on Prosecco piirkonna aadlik ja stiili-ikoon. Veinimaja on aristokraatliku perekonna omanduses. Nende joogid on tuntud ja hinnatud, kuid hakkavad hoopis eriliselt maitsma pärast nende valduste külastamist ja sooja külalislahkuse kogemist.Veinikoja pärl on Veneetsia-stiilis pompöössne kojale nime andnud aristokraatide endine suvepalee Villa Sandi. Aga stiilitunnetust jätkub kõikjale. Käsitsimaalitud portselanist kuni kehatoodeteni välja ja need kõik on uskumatult stiilsed ja luksuslikud.

Villa Sandi on ümbruskonna elumuutuse sümbol. Koja üks ekspordijuhtidest šarmikas ja südamlik Manuela Oregna peatab ringsõidu käigus ühtäkki auto ja näitab ühte pisikese künka tipus seisvat maja ning räägib järgmise veerandtunni jooksul oma kasvamise loo väikesest tüdrukust praegusesse ametisse. See maja kuulus tema vanaisale ja on tema sünnikodu ning siin oli tema lapsepõlves hirmus vaene kant. Koduloomad murdsid ebatasasel maastikul luid ja köögiviljapeenraid ei saanud mäekülgedele rajada. Kuni ühtäkki selgus, et prosecco viinamarjade kasvatamiseks on tingimused ideaalsed. Hektar maad maksab tänapäeval vähemalt miljon eurot, aga keegi ei müü. Enamasti ei olegi ühelgi Cartizze maaomanikul tervet hektarit. Ka endised endassetõmbunud olekuga mägikülade elanikud on tänu prosecco edule muutunud avatumaks ja tunnevad maailmaga suhtlemisest täna suuremat naudingut.

Villa Sandi paleehoone all on poolteist kilomeetrit esimese maailmasõja käigus kaevatud käike kahel erineval tasapinnal. Täna on need pilgeni täis traditsioonilisel meetodil valmistatavat ja aastakäikude kaupa pudelites fermenteeruvat vahuveini. Tahvlitelt saab lugeda kuulsate restoranide nimesid, mille varud siin valmivad. Samuti ootab terve võlvialune pudeleid uut Itaalia peaministit. Et ta ometi ametisse astuks ning saaks varusid esindusüritustega vähendama hakata.

Villa Sandil on oma väike rustikaalne ja armas külalistemaja, kohalikus talupoja-stiilis. Kuue külalistetoaga Locanda Sandi. Siin valmistatakse lihtsal viisil robustseid ja rammusaid ning imemaitsvaid kohaliike toite, mille kõrvale rüübatakse kõige peenemaid Sandi vahuveine. Ja nad sobivad omavahel imeliselt!
Restorani südameks on taaskord avatud tulekolle ja laudadel ilutsevad maalitud nõud.

Kingituseks annab Villa Sandi kaasa unikaalse kokaraamatu, milles Itaalia kõige paremate kokkade retseptid toitudest, mis mõeldud söömiseks erinevate proseccodega ja õhkõrna siidisalli – mõistagi mummulise. Õhtusöögil jõuame maitsava roa taustal armsale Manulelale ka pisut avada tillukese Eesti toidukultuuri ja jutustada valgetest öödest, mis tema meeli paeluvad. Pause on muidugi raske leida, sest toit on siin nii vastupandamatu, et suu on pidevalt täis ja häälitsus mmm on korduv. Saalitäis nautijaid muutus õhtu edenedes üsna kärarikkaks, mesilastaru meenutavaks koosluseks, kuid see oli pigem sütitav ja meeli erutav, kui häiriv.

Mõnusaid maitseid oli sel reisil küllaga ja toredaid restorane jäi me teele veelgi, kuid kes see neid purpurlillasid risotosid, polentat, vasikamaksa- ja neeru, südant ja erimaitselisi pastaroogasid ning mitut moodi tiramisusid kõiki ükshaaval jääduvustada jõuab ja kas on tarviski. Lõviosa Itaaliast maitseb ütlematagi hiilgavalt, elegantselt ja samas maalähedaselt mõnusalt.

Prosecco Primaverast (sellist nime kandis ka kevadine mulliveini pidu, kus uusi maitseid mekkida pakuti) jäid kõrvu kõlama ja meelde asjaolu, et proseccot juuakse pigem valge veini klaasist, kui kitsast flöödikujulisest pokaalist, šampanjapokaalist rääkimata. Parim klaas on tulip-tüüpi pokaal. Kõik, mis on Extra dry’st magusam, maitseb võrdlemisi magus. Vähemalt 85% joogi valmistamise marjadest peab olema Glera. Ilusa happe ja hea mineraalsusega kõrgema klassi prosecco sobib kaaslaseks pea mistahes menüü läbiva joogina.
Kevad on õidepuhkenud ja sel aastal on mul lootus kahele õiesaju, neist teine ootab veel ees, aga pungad on juba üsna suured.

Kirja pandud 29.aprill 2013