Blog, Üritused

Apelsiniaeg

February 28, 2015
orange-4

Umbes kuu aega tagasi sain telefonikõne, milles uuriti, kas oleksin valmis Orangetime kliendiüritusel üles astuma virtuaalse olendina. Khm, esimese hooga neelasin kurgumandlid alla ja kogusin ennast hetke. Mõistagi oodati olendilt ka külaliste kõhutäitmise eest hoolt kandmist. Toidublogija, kui virtuaalse olendi külaiste ette lükkamine, oli peokorraldaja intrigeeriv plaan. Vaatame, kas virvendavad seal virtuaalmaailmas niisama, või mõistavad miskit reaalset ka korda saata. Esmalt hakkasin ma muidugi hoogsalt kätega vehkima ja pead raputama. Nagu öeldud, oli tegemist täiesti tavalise telefonikõnega ja minu kaasvestleja mu žestikuleerimist näha ei saanud. Kuulis hoopis seda, kui minu häälega keegi ütles, mis põrmugi ei värisenud, et jah olen küll põhimõteliselt valmis dzotile viskuma. Plaanis oli nimelt mitte üks üritus, vaid neli järjestikust, kus kehakinnitust tuli pakkuda iga kord umbes 20 inimesele. Keerukaks tegi asjaolu veel ka tõsiasi, et peopaigaks oli plaanitud firma uhiuus kontor, kus köögi võimalused olid minimaalsed, ehk siis praktiliselt olematud. Ma tõepoolest ei saa aru, kuidas jaatav lause mul üle huulte lipsas, sest midagi niisugust polnud ma varem julgenud ette võtta, ihuüksi ammugi mitte. Kui kokkusaamisel selgus, et tegu on äärmiselt sümpaatsete inimeste ja loomingulise tiimiga ning toidu osas ollakse ka valmis minema pisut tavapärasest erinevat rada, läksid mul silmad särama. Minus ärkas võitlusvalmis toidublogija. Menüü koostamine oli juba puhas rõõm ja kokkuleppe viimased niidiotsad sõlmisin ma üsna kerge südamega ning lasin ootusärevusel muudkui paisuda. Leppisime kokku kolmekäigulise menüü koos ette ja taha pakutavate ampsudega.

orange-8

Loomulikult paisus ärevus suureks ja süda tahtis kurgust välja karata, kui esimese üritustenädala päevad koitsid. Toorainet varudes, kaste ja kotte tassides, mööda linna ringi tuisates, lõpuks selle koormaga oma koduköögis maandudes ahastasin. Küsisin endalt, miks pagana pärast ma kõike seda teen? Aeg surus peale ja mõistlike põhjendustega pingeridade koostamine ei tulnud kõne alla. Vastuste otsimise asemel tuli tegutseda ja toimetamist oli nii, et tallad tulitasid. Suure päeva eelõhtul sõitsin ettevalmistustega uue päeva esimestesse tundidesse. Õöuni oli rahutu ja heitlik. Unes kangastusid kõikvõimalikud apsud ja õnnetused, mis järgmisel päeval mind tabada võivad. Krevettide kaotamisest kuni maavärinani välja. Ma vist ainult teesklesin magajat. Järgnes pingeline päev täis kokkamist ja logistiliselt kaelamurdev küsimus, kuidas ma kogu selle koorma õigeks ajaks pidupaika viidud saan. Kaste oma jõududega ma lihtsalt treppidest üles alla vedada poleks jaksanud. Õnneks on ikka nii, et kus häda kõige suurem, seal otsi abi hästi lähedalt. Transpordi direktoriks määrasin onupojapoliitikat rakendades oma lihase lapse. Pojuke tassis kaste peaaegu ilma virisemata ja nii mitu päeva järjest. Ikkagi hästi kasvatatud, tuleb tunnistada:)

orange-3Lisaks kokkamisele oli vaja ka üles astuda pisikese kõnega, toidublogimise tagamaadest. Kõne lihvimine käis sünkroonis puljongi keetmise ja porgandi koorimisega. Kui kellad lõid ja aeg oli püünele astuda, oli paras närv sees, mis võttis hääle pisut vibrama, aga öeldud sai kõik, mis oluline. Jäi veel tõestada virtuaalse olendi reaalsesse maailma sobivus.

Siinkohal tuli esimesel kokkamisõhtul tõsine tagasilöök. Tuli see nüüd krussis närvidest või kogenematusest, mine sa võta kinni. Igaljuhul improviseeritud lavalaudadelt kööki joostes ja ähmiga salatit serveerides sai tehtud saatuslik viga. Pärat seda, kui taldrikud olid välja kantud avastasin selga vastu köögi seina nõjatades ja kaussi jäänud salatit mekkides, et salatikaste oli sootuks panemata jäänud. No vot, unenägu läkski täide!

Polnud endiselt aega ahastada, vaid tuli päevakavaga edasi minna. Salatikastmega saali joosta polnud ka enam mõtet. Serveerimist ootas pearoog. Õnneks laabus sellega kõik sujuvalt. Ilmselt johtudes sellest, et kogu meeskonnaga olime hot-pottide serveerimise osas kõvasti läbimänge teinud, ka neid musti stsenaariume nii- ja naapidi vaaginud. Pealegi olid kõik külalised ise haaratud pearoa valmistamisest, seega oli ellimineeritud ka võimalus virtuaalset olendit nugade-kahvlitega pilduma hakata. Targu olin lauale palunud tuua hoopis söömispulgad ja nende taltsutamine põhjamaist temperamenti arvesse võttes, on sutsu pikaldane. Magustoiduga oli õnneks kõik juba varem korras ja magus maitse päästab enamasti inimestes pinnale head emotsioonid. Seega olin pääsenud napilt üle noatera. Toidublogijate au ma tol õhtul päris käest ei andnud, kuid kriitikanooled võtsin vapralt vastu. Tõestasin, et isegi olendid eksivad inimlikult. Õhtu lõppedes läksin valutavatest jalgadest hoolimata ja pingelisest päevast pillikeelena pingul uue päeva magustoitu tegema ja salati osas korrektuure läbi mängima.

orange-6

Peab etteruttavalt ütlema, et järgmistel kordadel sujus kõik juba õlitatult. Salat sai paika timmitud ja uusi apse enam sisse ei tulnudki. Mida päev edasi, seda paremini töö sujus. Aega ei nappinud enam, liigutused oli läbimõeldumad ja ahastus oli taandunud tegemise lustiga.

Seda lusti oli kohe ka esimesel korral tunda. Juba kohe, siis, kui viimased ettevalmistused olid lõpetatud ja esimesed külalised hakkasid saabuma, muutus kõik helgeks. See elevus ja põnevus, mis südames pakitses, lasi valla hea sahmaka elurõõmu. Siin oli muidugi suur osa ka inimestel. Kogu Orangetime tiim oli väga toetav ja abivalmis, tundsin end suurepäraselt koos nendega, sain täitsa omainimeseks. Samasuguse sooja südame ja hea vastuvõtu-võimega ning uudishimulikud olid ka kõik nende kliendid. Vähetähtis pole ka see lummav atmosfäär, mis ühes nõelasilmast tulnud büroos mind haaras. Au ja kiitus kõigile, kes selle laheda ruumi loomisel õla alla panid või mööblit seinast seina lohistasid. Ja veel, üks ütlemata oluline seik. Ehkki kõik supipotide ohjad olid usaldatud mulle, polnud ma seal köögipool mitte päris üksi. Õhtu teenindus oli usaladatud Carmen Cateringile. Juba projektijuhtimise esimestest sekunditest sujus see töö filigraanselt. Kui mängu tuli teenindus, oli klapp juba ideaalne. Teenindajana suutis galantne noorhärra Priit näha kakskümmend sammu ette. Hoida tempot ja pakkuda elamust, aga eelkõige ta nautis ise oma tööd 150%. See lasi külalistel tunda end hoitult ja pakkus mulle nii vajalikku küünarnukitunnet. Meist sai hea tiim kohe esimestel hetkedel ja koos pakkusime elamust ning kosutust kokku nendel päevadel umbes 90-le külalisele. Suur osa külalistest kostitas meid omakorda hea sõnaga. Mina olen tänulik kõigile sööjatele ja korraldajatele. Punastan veel veidi oma apsu pärast, aga peab mainima, et puhast rõõmu on nüüd kogutud varuga. Nii saigi veebruarist apelsiniaeg. Apelsinid on veebruaris eriti mahlakad ja erksad. Oli hea ja ergastav kogemus, rutiini lõhkumiseks paras meeletus.

orange

orange-2

Ah, et mis siis oli menüüs?

Alustuseks nori tšipsil lõhe ceviche ja wakame vetikas. Jätkuks vietnamipärane salat, sealt edasi töö sektsioonides kuuma poti kallal. Kuum ja krehvtine puljong, seened, pardiliha, brokoli, küüslauguidud, Tai basiilik, spinat, paksoi, riisinuudlid.
Suu sai magusaks tagurpidi juustukoogiga, milles apelsinimarmelaad ja pinnal küpsise- ja musta seesami puru. Tee peale kaasa või kohvi kõrvale leidus mõni apelsini-šokolaadi trühvel.

orange-9

 

 

 

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply