On üldtuntud tõde, et Põhja-Itaalia on töökas ja jõukas, Lõuna-Itaalia vaene, laisk ja korrumpeerunud. Rohkem kehtib see vist “varbapoolsemate” piirkondade Basilicata ja Calabria kohta. “Saapakontsal“ Apuulias kasvab lõputult palju oliivipuid ja sealne oliiviõli toodang on suurem kui kogu ülejäänud Itaalia oma kokku. Soe meri ja ilus rannik meelitavad kohale palju turiste. Kõike eelnevat arvesse võttes ei ole küll mingit põhjust arvata, et Apuulia elanikud peaksid vaesed olema. Ja kui nad seda siiski on, peitub põhjus ehk tõesti liiga pikas siesta pidamises.
Võrreldes põhjaitaallastega, kes armastavad laia elustiili, edu ja seiklusi, on lõunaitaallased justkui teisest puust. Kuid nad on sõbralikud ja abivalmid ning püüavad oma külalist mõista ka siis, kui keel on erinev. Seda külalislahkust saime lähemalt tunda Masseria Conca D’Oro perenaise hoole all. Vägevate oliivisalude vahele asuvas farmis Ostuni linna külje all saime maitsta ehedat lõunaitaaliale omast maaelu koos kukelaulu ja pudulojustega. Puhata reisiväsimusest stiilselt eluruumideks kohandatud endises abihoones, kust ei puudunud ka pisike kööginurk, mis paraku kasutamata jäi, kuna kohalikud söögikohad hoidsid meid oma maitsva lõa otsas. Meie peatuspaiga kroonijuveel oli aga toretsev vannituba pitskardinate varjus.
Toit on Apuulias see, mille pärast sõidavad siia ka põhjaitaallased (seda muidugi lõunaitaallaste kindla veendumuse kohaselt). Lõuna rahvas peab end köögis põhjaitaallastest selgelt paremaks. Rikkalikud mereannid isutavad nii põhjaitaallasi, kui ka loomulikult turiste. Apuulia köögilaud ei püsiks siiski püsti vaid ühel jalal ning seepärast ei saa see läbi kolme lisatoeta: nisu, köögiviljade ja oliiviõlita. Toidu valmistamiseks kasutavad lõunaitaallased sarnaselt teiste lõunamaarahvastega peamiselt oliiviõli. Apuulia maakonna rikkus ongi just oliiviõli. Maastik pole siin nii maaliline, kui mujal Itaalias, kuid selle teevad tasa oliivipuud. Mööda Apuuliat ringi sõita on lausa nauding, sest nii kaugele kui silm ulatub laiuvad hiiglaslikud oliivisalud ja lõputud puuviljadeaiad. Jässakad päevinäinud oliivipuud on atraktiivsed ja äratavad aukartust. Nende vanakeste õlgadel on kasvanud lugematul hulgal õlimarju.
Apuulias toodetakse umbes viisteist protsenti kogu maailma oliiviõlist ning see on üsna kõnekas fakt. Kõige levinumad kohalikud oliivisordid on Cerignola ja Coratina, mis on eriti rikkad antioksüdantide poolest. See ilmselt on ka itaallaste hea väljanägemise üks saladustest. Igatahes üks on kindel – olles kord proovinud Apuulia oliiviõlide maitset, siis selle kütkest naljalt enam ei pääse.
Ostuni on nagu valge unelm mäe otsas (kutsutaksegi «valgeks linnaks»). Isegi tänapäeval on kõigil linnakodanikel kohustus igal aastal oma elamu üle lubjata. Sajandeid tagasi oli põhjusteks puhtuse hoidmine ja haiguste levimise tõkestamine, kuid ka see, et linn pimedas nii meritsi kui maa poolt tulijaile kergemini silma hakkaks. Nii ta seal mäe otsas tänini särabki. Need päevinäinud siledaks tallatud valged trepiastmed lausa kutsusid linnatänavaid mööda aina kõrgemale ronima. Linnakese üks kuulsamaid elanikke oli laulja Domenico Modugno, kes 1958. aastal Eurovisioonil laulis ülipopulaarseks laulu «Nel blu dipinto di blu» (Volare, oo-oo, cantare…).
Tähelepanuväärne on veel Lecce linnake, mida hellitavalt kutsutakse ”baroki sinjooraks” ja «Lõuna-Firenzeks». Kasutusel on koguni väljend «ülevoolav nagu Lecce barokk». Lecce vanalinn on lausa pilgeni täis toretsevaid 17.-18. sajandi arhitektuuripärleid.
Alberobello on vaieldamatult üks Apuulia reisi must-kohtadest! UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv linnake koosneb pea tervenisti kogu maailmas ainulaadsetest nn mördita majadest, koonuse kujulistest talupojaelamutest – trullidest. Alberobello on kui elav linn-muuseum, kus on arvutul hulgal käsitööpoode, B&B-tüüpi hotelle.
Brindisi
*See postitus sai nüüd kõvasti “marineerimisaega” enne, kui blogisse jõudis. Reis ise toimus juba kevadel, aga kirja jõudis vähemalt õige aastanumbri sees.
No Comments