Põllupoeesia ei jätnud ka sel aastal mind puutumata. Kõigi takistuste kiuste sai peenramaa tubli siilu juurde ja seemned õigel ajal mulda. Kasvandikud olid taltsad ja pakkusid hooaja lõpetuseks värvilist silmailu ning suve läbi olid krõmpsud köögiviljad käeulatuses. Tänaseks on ajatöödele joon alla tõmmatud. Ainult veel mõned lehkapsa- ja peedivarred endiselt peenralt võtta, kuni külm nad endale ahnitseb.
Eks väheke sehkenadamist ja planeerimist see põllupidamine ju nõudis, aga ei midagi ülikeerulist ega kontimurdvat. Peab tõdema, et kõik oli seda väärt. Mitu kuud puhast rõõmu. Ega ma muidugi mingi põllupidamise ekspert pole ikka veel. Teen kõike endiselt katse-eksituse meetodil. Näiteks harvendamine oli ja on jäänud mu kõige nõrgemaks oskuseks, aga iga sügis tõotan, et katsun nüüd selle õppetunni meelde jätta.
Kui enamus kraamist läks põllult otse patta, siis väikesed triibulised peedid eelistasin toorelt pintslisse pista. Nii säilitasid nad oma kauni välimuse ja said pikemalt edvistada.
Peedi-carpaccio
2 (värvilist)peeti
1 sidruni mahl
2 küünt küüslauku
1 tšillikaun
2 cm jupp ingverit
1 dl oliiviõli
1 sl mett
maitserohelist
Koori peedid ja viiluta hästi õhukeseks. Seda on hea teha mandolini või köögiviljakoorija abil, hea juustunuga ajab ka asja ära.
Haki küüslauk, ingver ja tšilli peeneks. Sega kokku sidrunimahl, mesi, küüslauk,tšilli, ingver, maitseroheline, lisa oliiviõli ja sega ühtlaseks. Tõsta peediviilud kastmesse ja lase umbes pool tundi maitsestuda.
Paku liha- või kalaroogade lisandina.
No Comments