Norrakatel on pruun juust (norra keeles Brunost). Selline karamelline ja pisut kummaline. Norras armastatakse seda juustu süüa moosi või šokolaadiga. Nad on selle üle ülimalt uhked. Igal võimalusel pakutakse karamelli karva juustu oma külalistele, või tuuakse külakostiks. Ka minu väike õde sai omal ajal norrakast kallimalt lademetes kingitusi. Suure osa kingitustest moodustas kuldse jumega juust. Olid ajad, kui minu vanematekodu külmkapi riiulitel oli raske vaba kohta leida. Kahjuks ei muukinud magus juust siiski mu õekese südant lahti ja peagi kahanesid ka juustvarud. Ei tea, kas asi oli harjumatus juustumaitses? Aga üsna loogiline, et see suhe juustu nahka läkski. Pean siin kohal ka ise silmad maha lööma ja üles tunnistama (loodan vaikselt, et see postitus jääb mu õekesel kahe silma vahele), et paadunud külmkapikoristajana lennutasin ma korra või paar ka veidra juustu üle õla. Kummalise juustuga sõbrunemiseks oli mu kokanduskirgki tookord liiga jahe. Alles hiljem, kui maitsemeel tasapisi kasvas, tuli arusaamine, et tegu on väärt kraamiga.
Tuntud on karamellijuust juba 17. sajandist. Juust valmib vadaku, koore ja piima koos keetmisel. Protsess on üsna pikk ning lõpuks aurustub peaaegu kogu vesi. Laktoos (piimasuhkur) karamellistub, andes juustule selle iseloomuliku maitse ja värvi. Juustu laagerdumine võtab aega vähemalt 6 kuud.
Köögikatsetusteni jõudsin siiski alles hiljaaegu, kui juustu maaletooja seda katsetamsiseks pakkus. Kasutasin Gudbrandsdaleni klassikalist Norra pruunjuustu, mis on valmistatud lehma- ja kitsepiimast. Inspiratsiooni korjasin sellelt õhtusöögilt, kus vadakupirukas mul põlved nõrgaks võttis. Panin juustu paari hooaja lemmiku – rabarberiga. Hästi sobitus seltskonda ka see pähklijahu, lisas mõnusalt koredat tekstuuri ja mõjus hästi aromaatselt. Juust annab külmkapikülmana ennast hästi riivida, kuid rabarbri ja pähklijahu peale raputades ahjust tulnud tulemus väga meelitav ei olnud. Ahjukuumuses sulab juust nätskeks ja kleepuvaks. Hoopis parem saab kate, kui sortsu koorega potipõhjas juust sulatada ja seejärel magustoidule valada. Eriti mõnus on, kui jahtunult tekib magustoidu pinnale kerge koorik. Seda hammustades on tõeline nostalgiaelamus garanteeritud. Maitseb nagu vana hea lehmakomm, koos hapu rabrberiga. Justkui täisealiseks sirgunud komm:-D Päris hea, et ma alles nüüd selle katsetuseni jõudsin, muid oleks äkki õeraas norrakale kuldse kuu selga mõelnud. Üks õde mul juba elab seitsme maa ja mere taga, teist norrakatele anda poleks küll raatsinud, isegi kuldse juustu eest mitte. Õnneks leiab nüüd pruuni juustu juba Rimist ka.
Rabarber pruuni juustuga
2-le
200 g rabarbrit
2 sl heledat muscovado suhkrut
100 ml maitsestamata jogurtit
3 sl pähklijahu
1 tl kaneeli
30 g võid
200 g pruuni juustu
100 ml koort või piima
Tükelda rabarber, kui on peened noored varred pole vaja koorida. Kata tükeldatud rabarbriga
vormi/de põhi/jad.
Sulata või ja sega suhkruga, lisa juurde pähklijahu ning jogurt. Sega ühlaseks ja tõsta vormidesse rabarbri peale. Küpseta 200 kraadi juures u 10-15 minutit, kuni rabarber on pehme.
Riivi juust. Pane potti koor või piim ja lisa riivitud juust. Sega, kuni juust sulab. Lase pisut jahtuda. Vala juustusegu ahjust tulnud vormide peale ja lase pisut taheneda. Serveerimisel puista pinnale tüümianit.
2 Comments
Oh, ja minul jällegi ei jagu seda pruuni juustu kunagi piisavalt. Mu meelest see on nii patuselt hea, et ma pistan selle niisama nahka, millegagi koos katsetamiseks ei jätku… kuigi jah, seda vist leiab ammugi meie poelettidelt.
Mae, leiab küll. Tasub siis kohe rohkem varuda, see on ka küpsetamiseks põnev. Ja kindlasti meeldib, kui oled suur pruuni juustu sõber.