Ja ma tean küll, et selle postitusega olen ma lootusetult hiljaks jäänud. Vahepeal on kuusevõrsetest juba tublid oksad sirgunud. Aga suvine ringisebimine ei jäta mahti isegi tibatillukesi retseptijuppe, üles kribada. Tõstad vaevalt käed klahvidele, kui on aeg jälle ratastele asuda. Karta on, et kirjutamispause tuleb suve edenedes veel jätkuvalt. Ehkki mulle need suveseiklused väga meeldivad, janunen ma piskeste igavate pärastlõunate järel, kui tuleb tahtmine blogi toita. Mnjah, igavusega on täbarad lood, teda pole ollagi. Igavusest on aina kiiremas tempos pöörlevas maailmas taganutetud luksus saamas. Või noh, mis sest igavusest ikka taga nutta. Parem suristada kokku üks särtsakas tujutõstja. Saladuskatte all võin paljastada, et mereäärsetes metsades on veel isegi mõned täitsa parajad pisikesed hapukasmagusad kuusevõrsed täiesti parajas suuruses. Kosutava joogi jaoks pole muud vaja, kui peotäis kuusevõrseid ja klaasitäis kodust õunamahla. Õunamahla asemel passib hästi ka pisut eksootilisem kookosvesi. Võrsed ja veidi vedelikku blendrisse ja… suristama. Paar jääkuubikut ei tee ka paha.
No Comments