O’la, o’la… nad tegid seda jälle. Salt, Hapsal Dietrich ja Veinisõber. Korraldasid Haapsalus pöörase söögi- ning veinipeo ja panid külalised heast meelest jenkat tantsima. Jah, seekord oli juba kolmas suvi koos Salti ja Dietrichi rahvaga lustida. Ma ei kahelnud küll kordagi selles, kas peol osaleda või mitte. Kõik see positiivne power, mis mõnusast toidu- ja tantsupeost alati alles jääb, kaalub üles kohalesõidu vaeva ja vaba päeva orgunni. Seda feelingut jätkub veel tusameelse talve üleelamisekski.
Küll aga kahtlesin ma selles blogiloos, kas ma ikka viitsin sarnasest üritusest igal aastal postitust teha. Aga niipea, kui kohapeal pisut õhku nuusutasin, oli selge, et tahan/pean seda suurt rõõmu kogu maailmaga jagama. Õnneks keerasin veel enne teeleasumist ukselt tagasi ja haarasin fotokoti üsna viimasel minutil kaasa.
Ükski pidu ei ole eelmise igav koopia, vaid sünnib alati uuesti ja uuesti. Üsna suures rollis on olnud (ja oli ka seekord) peomenüü, mis alati kokku pandud ühe õhtu tarbeks. Seekord sai mekkida värskeid austreid, kaheksajala ceviche‘i, mädarõikast gazpachot jõekarbi tartariga, krõbedaid sardiine Lissaboni-stiilis, Sitsiilia-moodi pikantset tomatisalatit ja Argentiina-päraselt praetud talle neerusid salsa verde ning punase sibula-kartulisalatiga. Lisaks olid veel menüüs sinikarbid vürtsikas kastmes. Veinisõber üllatas tuliuue Vinho Verdega ja pakkus head tuttavat Vadivieso Cabernet Frank’i.
Toit ja teenindus sel õhtul ei pretenteeri absoluutsele täiusele, kuid oli ikka nii maitsev, kui siiras. Keegi ei pahanda sel suveõhtul ka pisikeste apsakate peale. Need lihtsalt jäävad märkamata, sest on lahe atmosfäär, nagu Mart Juur oma DJ-puldi tagant välja hõikab.
Ja täpselt nii ongi! Ka ilm on alati õigel ajal tellitud! Kuidas võrratu Tiina ja fenomenaalne Mann seda teevad, ma ei tea. Mul jääb üle vaid neile äärmiselt tänulik olla, et nad minu ja veel ligi 200 inimese kaunile suveõhtule sära ja maitse andmist nii tõsiselt võtavad. Loodetavasi jaksavad need tarmukad naised, seda traditsiooni pikalt hoida.
Ma ei tunne kõiki neid peolisi nimepidi, keda sel suvepeol kohanud olen, kuid nägupidi on paljud juba tuttavad. Naerusuise noogutuse saatel kepsleme kõik koos ennastunustavalt keset Karja tänavat ja tunnike peale südaööd, kui muusika vaikib, tunneme kui tiinekad, et see on ebaõiglaselt vara.
Veel üks põhjus, miks autonina ikka ja jälle Haapsalu poole keetrata, on Dietrichi külaliskorterid. Need stiilsed toad on nautlejate seas juba kõvasti laineid löönud. Sel aastal said need ahvatlevad apartmendid veelgi täiendust. Meil oli suur rõõm peojärgne väsimus sealsetel pehmetel patjadel välja puhata.
Tõttöelda nautisin ma igat sekundit selles üdini haapsalulikus suvekorteris. Imetlesin iga pisimat detaili ja viivitasin isegi peomöllu tormamisega. Kasutasin juhust nautida peo kasvavaid tuure privaatsel rõdul klaasi kihisevaga. Lehitsesin peas meeleheitlikult kalendrit, et pisutki pikem puhkus veel sinna hubasesse pesakesse planeerida.
Haapsalus on ju alati õdus olgu pidu ja pillerkaar, või vaikne, ja justkui väljasurnud nädalasüda. Nendel tänavatel uitamisest ei tüdine ma vist niipea ja ikka leidub imetlemist. Olgu selleks siis üle päevinäinud kivimüüri lokkav roosimeri, või mõni sümpaatne magusalt tukkuv puumajake. Ja need Haapsalu pilved ning lahesopid, kes neist raatsib kaua eemal olla.
No Comments