Finca Creativa
Uus öömaja on põhimõttelt pisut sarnane eelmisega. Ühise liigendatud siseõuega neli kööktuba, millel omakorda igaühel on väike privaatne hoovike. Kompleks asub Uga küla serval. Ruumiga on siin kitsam, kui oli Fuerteventural.
Ilmselt on Euroopas ringi liikudes siiski mõistlikum öömaja ette broneerida. Hinnad hullult ei kõigu, ning see, mida internetist ei leia, võibki olla olemata. Üürikorterid, villad ning väikesed asumid on hotellidega võrreldes hoopis teistsuguse privaatsuse ning iseloomuga.
Uitame huvi pärast ringi ka saare kõige pompöössema viietärnihotelli territooriumil, aga tuleme sealt kiiresti tulema. Kuigi hotell on eriline, ning hind ei peletaks, oma finca hooviga toa vastu me seda ikkagi ei vahetaks.
Kuigi köök on meil seekord suht pisike, tundub ise söögivalmistamine siiski mõnusam, kui igal õhtul restorani sättida. Pealegi on kohalik kitsetall ja beebikalmarid piisvalt inspireeriv tooraine katsetamiseks. Pisike palmiga hoov oma siniste toolide ja lauaga on justkui loodud õhtute nautimiseks. Ekstra nutikas on päikesevari, mis on kokku pandud kuivanud palmilehtedest ja toekast puunotist. Väga värvikad on ka meie naabrid. Ehkki me neid ei näe oma kõrge müüri tagant, seda enam annavad nad ennast märku häälitsustega. Kõrvalhoovis elab paarikümne pealine lambapere. Kuidas erinevas vanuses lambad omavahel ja oma perega suhtlevad, kui neile süüa tuuakse, on väga lõbustav kuulata. Poleks iial arvanud, et “lamba keel” nii nüansirohke on. Hommikuti käime neid ikka aia tagant piilumas ka. Ei sa just öelda, et nad meid sama huvitavaks peaksid, kui meie neid.
Elu saarel
Turismi mõjud on siin palju suuremad, kui Fuerteventural. Eristuvat kohalikku söögikohta me lõppeks ei leiagi. Michelin ja Guia Repsol on siinsete restoranide tunnustamisega heldemad, kui Fuerteventura puhul, aga isikupära toidust enam ei leia, seda tuleb otsida kohalikust joogist.
Leiame hulgikaupluse, mis ilmselt varustab ka restorane. Sealt saame grillimiseks kitseliha ning muidugi juba tuttavaks saanud kalasid ja mereande. Olgu suur või väike kauplus liha raiumine ning mereandide rookimine toimub ikka ka kohapeal. Teeme ise süüa sagedamini, kui teistel saartel tegime ja lepime sellega meelsasti.
Saar elab selgelt turismist ja veinist. Harva kohtab maailmas, et loodusliku vaatamisväärsuse nägemise eest tuleb maksta. Lanzarotel on nii. Turism jaguneb selgelt kaheks.
Enda päikese käes praadijate jaoks on organiseeritud turism, päevitamine kaasa arvatud. Omal käel liikujatele avaneb mitmekülgsem ülevaade. Mida kindlasti Lanzarotel peab nägema ja kogema, on Papagayo sopilised rannad. Tee siia on pikk, käänuline ja konarlik. Organiseeritud turism puudub, selle asemel on ehe rannaelu ilma päikesetoolide ning -varjudeta. Ainus kõrts viie ranna peale on kindlasti saare kõige meeleolukam.
Nädal on väga lühike, aga täpselt paras aeg Lanzarotel viibimiseks. Saarele ringi peale tegemine, mõned päevad Papagayol ja ülejäänud veinikodades, ning kohalikku toorainet jahtimine, sisustavad selle kiiresti, kuid nägemata ja kogemata ei jää mitte midagi.
Kui nüüd keegi küsib minult, millist nendest kolmest saarest eelistada, siis on sellele pea võimatu vastata. Aga ma proovin. Cran Canariat soovitaksin ma botaanikahuvilisele seiklejale. Fuerteventurat metsikule seiklejale, kes armastab avarust ja ei hooli rahvarohketest kohtadest. Lanzarote sobib tundlikuma ilumeelega seiklejale. Aga kõik need sihtkohad sobivad suurepäraselt talve eest peitu pugemiseks. Sinna jõudmiseks pole vaja vaevelda pikki lennutunde, seal on piisavalt soe, aga kunagi ei tee palavus liiga. Seal on piisavalt põnev, aga ka tuttavalt turvaline.
No Comments