Ma ei ole üldse talve-inimene. Jah ilus on see paks lumi ja külmakraadid küll ja vajadusel saan hakkama ning isegi naudin, aga kui valida antakse, sobib soe mulle paremini. Seepärast viisin ma jutu väga tihti põgenemise peale. Kliimapõgenemise. Ja mu jutt läks kohale, sain juba õige kiiresti positiivset vastukaja. Plaan hakkas idanema juba pooles suvest, kuid sihtkoha valikute suhtes vedasin suu mossi. Kanaari saared polnud just kõige ahvatlevam paik, kus talv lühemaks kulutada. Kuid otsustasin olla koostööaldis ja mossitasin ainult moepärast. Nüüd on mu mossis suu kõrvuni ja nii palju muljeid, et nende läbiseedimine ilma kõrvalise abita kurnav. Triljon pilti läbi käia, et selles muljemeres vähegi ujuma õppida. Pildirägastikust välja murdmine on aeganõudev ja seepärast kutsusin ma oma blogisse kaasautori. Tekst tuleb seekord minu kaasrändurist kalli kaasa sulest, pildid, nagu ikka minu näppude alt. Koos on kergem, kiirem ja lõbusam. Kui ma vait ei malda olla, siis piiksun ikka vahel kaasa ka. Järjejuttu jätkub ilmselt kauemaks.
Proovi-põgenemine talve eest
Piretil on kaks kõige suuremat unistust: kolida maale elama ja põgeneda talve eest soojale maale. Mina ei oleks muidugi mingi mees, kui ma mõlemasse pehmelt öeldes kahtlevalt ei suhtuks. Nii palju järeleandlik ma siiski olen, et proovima olen valmis. Ja alati, kui võimalik mitu asja ühte patta panema. Nii sündis plaan proovipõgeneda Hispaania-maale.
Hispaaniasse seepärast, et Kanaari saared on kõige lähem talvel kindlasti soe koht. Ja päris kodule võimalikult lähedal soovisin püsida, nii tundus turvalisem kuu aega vältava kaug-töö seisukohalt. Maale aga seepärast, et nende saarte rannaturism oma tuntud headuses ei olnud meile kummalegi arvestatav variant.
Ühe-otsa-pilet ja kaks ööd hotellis.
Ajastus oli suurepärane. 1. jaanuari õhtul, just siis, kui ilmaennustused hakkasid ähvardama, sikutasime suveriietega kohvrid lennukisse ja 2. jaanuari hommikul, kui Eestisse ennustati -25 kraadi, maandusime ühe-otsa-piletiga Las Palmases.
Veel oli meil rannalähedane hotell broneeritud kaheks ööks ja edasi pidi järgnema kohapealne improvisatsioon. Pidi… aga minu närv ei pidanud vastu. Broneeritud ööbimiskohtade arv Gran Kanarial lähenes 90 %-le ja veel oli vaba väike majake ökofarmis, mägedes, alla 30 kilomeetri kaugusel Las Palmasest. Mis võiks olla veel parem võimalus maaelu järeleproovimiseks, kui mitte elu ehtsas ökofarmis?
Las Palmas…
on täpselt niisugune, nagu seda 22 aasta tagant mäletasime. Tänaval ja rannas mõnulevad eakate talvepõgenike hordid. Paremad restoranid pakuvad lihtsat ja ausat kohalikku toitu piisavalt kõrge hinna eest, et külaline mõistaks selle väärtust. See kõik on meile tuttav ja läbi käidud, mitte seda elu ei tulnud me siia elama. Vaid niisugust, kus Piret teeb ise süüa headest värsketest kohalikest toiduainetest, Aivar leiab üles kõige joodavamad kohalikud veinid. Ja koos käime toredates külakõrtsides kohalikku rütmi tunnetamas.
Kui Piret ja Aivar ökofarmi jõuavad…
on see oma eksistentsi vahepeal lõpetanud. Koht on pilla-palla ja unarusse jäetud. Perenaise poolt majavalvuriks saadetud ema lubab lahkelt pruukida kõike, mis veel kasvab. Aga kõik tähendab mõnesid sidruneid sidrunipuul ja selle all maas.
Uus kogemus on vabaõhu-elutuba, kus suurem osa elust toimub. Olgu päeval või õhtul. Köök-magamistuba-vannituba on ettenähtud toimingute tegemiseks. Kõk ülejäänu toimub vabaõhu-elutoas. Müranivoo eest kannavad hoolt küla kuked ja koerad. Öisel ja varahommikusel ajal on nad tõhusamad iga kell tõhusamad Tallinna vanalinna pralletajatest.
Ökofarmi asemel tuli peamise toiduained hankida oma küla Sparist. Kalaleti naisterahvas ja juustuleti meesterhavas võtsid meid kiiresti omaks. Värske kala valik ei olnud just lai. Mereandidest on alati olemas kalmaarid ja kaheksajald. Lihalett erineb meie omast ennekõike rohke vasikaliha valiku poolest.
Isegi hilisemas pensionieas majavalvurist vanaproua räägib silmade särades, et õige elu on kahekümne kilomeetri kaugusel Las Palmases. Säh sulle siis pikaaegset külakultuuri ja kohalikke toiduaineid. Turg on üks kord nädalas. Sealt ostetakse rohelist ning- puu- ja juurvilju. Kõik muu on supermarketikaup.
Tahan maale tõesti ja nüüd olengi korraga keset külaelu ja pisukest kaost. (Millegipärast viitavad kõik, kes mu maaeluigatsusest kuulevad ka kohe kaosele, nagu oleks need sünonüümid…) Vabaõhu-elutoaks ristime avara vaatega hiiglasliku rõdu. Tõesti oni see parim koht kogu askeetlikust elamisest. Ega kohal ju viga pole, on avar ja ruumikas, ainult sisseseade on selline liga-loga. Ümberingi vaadates hakkavad käed sügelema, üsna kiiresti oleks võinud farmile uue elu sisse puhuda ja pärli tolmu alt välja tirida. Rõdpiirdel kõlkudes juba koostan paar välkplaani, aga siis löön käega….. las ta jääda. Ja kuna nii palju aega mul kulutada pole, et aiatöödega alustada:), siis seikleme saarel pigem ringi. Külaelu idüllilist rütmi tunnetame mõni teine kord.
Alumine rõdu ongi vabaõhu-elutuba
Kodutee
Naabrid
Ümber nurga
Õhtusöögi vaade vabaõhu-elutoast
Euroopa ainus kohviistandus ja labidas, mis võtaks juured alla.
Kaheksajalgadest, kalmaaridest ning värsketest juur- ja puuviljadest saab meie esimese nädala peamine kõhutäide. Gran Canaria on väga viljakas. Siin kasvab kõik. kõige paremaks näiteks selle kohta on Agaete org. Siin asub ka Euroopa ainus kohviistandus. Selle omanik on väga küalislahke mees ja näitab oma viljakaid valduseid meeleldi isegi kirikupüha ajal.
Selgub, et seda teeb ta väikese tagamõttega. Valdus on nimelt müügis ja sõna selle kohta peab levitama ükskõik mis ajal.
Kohvipõõsas ongi hea näide Kanaaride viljakusest. Üks põõsas õitseb, kannab tooreid ning juba küpsema hakkavaid vilju samal ajal. Kui siin labidas maasse unustada, siis võtaks see ilmselt peagi juured alla.
Ometi saame samas külas selle saare kõige suurema toidupettumuse osaliseks. Kirikupüha pealelõunasel ajal kostab praktiliselt kõikidest majadest, millest möödume, söögiriistade klõbin ja kõnekõmin. Inimesed naudivad. Küla ainus restoran on samuti pilgeni täis, aga kuna just üks paar lahkub, siis pääseme imekombel sisse.
Resto sisustus ja nimi viitavad sellele, et koht on edasi antud põlvest põlve. Pealegi on tegemist küla ainsa restoraniga. Grillitud minikalmaare ja soolas küpsetatud kartuleid ei ole eriti võimalik kihva keerata, aga need olid siiski kõige kehvemad, mida sellel saarel sõime. Krevette nii sodiks küpstada ei pidanud me samuti võimalikuks, aga nad said sellega hakkama. Kohalikud sõid peamiselt frititud kalmaare ning jõid kõrvale õlut ja Fantat. Sürrealistlik kogemus.
Tegelikult üllatab mind ennastki, kui hästi ma end seal saarel kohe algusest saadik tunnen. Kõik varasem kogetu on piisavalt kaugel ja ununenud. Need lõputud käänulised mägiteed, mida mööda keerutame ja kiljumist nõudvad püstloodis tõusud saavad kroonitud alati hingematvate vaadetega. See meeletult “magus” maastik lopsaka looduse, sadat sorti kaktuste, uhkete palmisalude ja sadade-tuhandete mäekülgedel lösutavate agaavidega naelutab pilgu pikaks ajaks järjekordse oru põhja või pilvepiiril passiva tipu poole. Seedrimetsa sattudes tunnen ennast võlutuna ja paitan hardunult seedermänni siidiseid okkaid. Kuigi talvepõgenikule vajalikku annust – soojust – jagatakse jaokaupa. Siiski saab seda pea alati rannikule laskudes paraja portsu kätte. Kui varbad üleval mägedes külmetama kipuvad, siis rannikul saavad need sooja liiva sees kohe üles soojendatud ja sokid jäävadki kohvri põhja.
järgneb…..
No Comments