See avokaadost pastakaste lõi laineid juba mõni aeg tagasi. Aga egas avokaado pole oma aktuaalsust kaotanud. Minu jaoks on aktuaalsuse kaotanud hoopis pasta. Mnjah, niipea, kui lapsed välja kolisid jäid pasta purgid mu kapiriiulitel tühjaks. Nojah, eks seda kraami sai varem pisut ülegi tarbitud, sest maimukeste meelejärgi olemisel aitas alati üks pastroog hädast välja. Ausalt öeldes nüüd ei tule mulle pasta potti panek enam pähegi.
Pannil pisut jumet kogunud suviõrvitsad on hoopis teine asi ja kuna peenikesteks ribadeks lõigatuna on need üsna spagettide moodi, tuli popp pastakaste jälle päevakorrale. Roog on oma ülilihtsa valmistuse poolest jätkuvalt maitsvate ja lihtsate topis kindlal positsioonil. Niimoodi naudituna murrab aga ühe raksuga ka tervislikkusest pakatavate roogade pjedestaalile teistest peajagu ette. Võlu on muidugi mõista lihtsuses ja heas maitses. Nüüd karulauguajal leiab kindlasti ka väge täis rohelist sellest lopsakast kooslusest.
2 suvikõrvitsat
2 sl õli
2 avokaadot
küüslauguküüs
1 väike tšilli
poole sidruni mahl ja riivitud koor
maitserohelist (karulauku)
soola
pipart
Serveerimiseks parmesani või pecorinot
Lõika suvikõrvitsad pikuti peenikesteks ribadeks. Seda on hõlbus teha kasutades mandoliini. Hästi sobib ka juustunoaga pikkupidi viilutamine ja seejärel noaga ribadeks lõikamine. Nobedanäpulised saavad ainult nuga kasutades ka hästi hakkama.
Poolita avokaadod ja eemalda kivid. Uurista avokaado viljaliha lusikaga välja ja pane kaussi. Haki juurde küüslauk, maitsesta soola, sidrunimahla ja riivitud koorega. Haki juurde tšilli. Sega hästi läbi või püreesta sauseguriga. Haki maitseroheline.
Aja pann kuumaks ja vala sinna õli. Kuumuta suvikõrvitsaribasid mõned minutid pannil, kuni need saavad pisut jumet. Lisa pannile avokaadosegu ja sega. Lase paar minutit podiseda, kui segu tundub liiga kuiv lisa natuke pannile vett. Lase veel pisut tõmmata ja tõsta pliidilt. Sega juurde maitseroheline ja puista serveerimisel pinnale parmesanilaastud. Purusta veskist musta pipart.
2 Comments
Ooooo, selle veetleva petu-retsepti tahan nii pea, kui olen oma kaks korvitäit kurreleid ära manustanud, järele proovida ja lapsperele spagettide pähe maha müüa! ;D Njah, meil on praegu see pasta-teema väga aktuaalne ja selleks, et mu laps elavaks makaroniks ei muutuks, pole ma enam pastat koju ostnudki. Noh, et kui 2-aastane avaldab (jälle!) soovi makaraone süüa, siis on hea öelda, et neid lihtsalt pole… Ei tea, kas see pasta-lembus on mingi ealine iseärasus nagu puberteet ja keskiga? Et ongi elus sellised perioodid, kus tuleb uksi paugutada, vanemaid kiruda või punaseid kabriolette kokku osta ning siis on jälle selline periood elus, kus laps lihtsalt peab kogu aeg ja suurtes kogustes pennet ja fusillit sööma? 😉
Ja, ja, Maarja, see pastaperiood on täitsa olemas ja enamasti kipub see ajaliselt ületama isegi puberteedi ja teised perioodid:) Ei saa ju salata, et pasta on ka ütlemata maitsev ja seega on lummus seletatav. Mul ei õnnestunudki sellest pastalõksust puhtalt välja rabeleda. Ütleme nii, et mu trikitamised kukkusid läbi, aga köögiviljade kuju ja nimi said siiski selgeks. Seda suurem oli mu rõõm, kui maimuke kodust välja kolides köögiviljad avastas ja kiitis mulle nende headust:) Pasta oli troonilt tõugatud või vähemalt alumisele astmele lükatud. Vaevalt, et sul järjepidevalt õnnestub muljet jätta, et pastat enam poes ei müüdagi, aga proovi kindlasti, kas petuskeem toimib:) Järjekindlust ja kannatlikkust kulub kõvasti ning nagu juuresolevalt pildilt näha võib, kulub ka aega. Noh, nii paarikümne aastaga peaks enam-vähem hakkama saama:) Aga need kurrelid ajasid suu vett jooksma küll:)