Kihnus

Kihnlastõ süemine ond ikka oln maesõmarahva omast teissmuõdi, on kirjas Kihnu kokaraamatus. 19 sajandi lõpus kasvatati isegi kartulit veel Kihnus üsna vähe. Tähtsamaks toiduks oli rukkijahu, mida söödi leivana, pudruna, supina. Liha oli toidulaual üsna harva. Kala ja hülgeliha leidus sagedamini. Hiljem on kihnlased ise arvanud, et tol ajal viletsa ning ühekülgse toidu tõttu esines tihti kondinõrkust. Tänapäeval on Kihnus noortel naistel teada kõik moodsad söömisharjumused, retseptid, toidulisandid ja katsetatkse ka moodsate dieetidega, et mitte ülemäära kosuda. Peenemad lauanõud ja köögikombainid ning mõnel pool nõudepesumasinadki saanud köögi lahutamatuks osaks ning kondinõrkusest pole jälgegi.

Kuid vaatamata kõigele uuele ja tänapäevasele on Kihnus siiski säilinud küllaga sadu aastaid juurdunud kombeid ja tavasid. Üks sellistest on kindlad toidud nädalapäevadel ja pühade söögid. Isegi Kihnu koolil on lastevanemate nõudmisel oma aiamaa, kus kasvatatkse lastele köögivilja ja tehakse hoidised ning kogutakse talvevaru. Aimaa toimetustel löövad kaasa ka koolilapsed ja kihnlased peavad tähtsaks laste tervislikku ning kodust toitu koolisööklas. Kihnu kuulsatest pulmakommetest ja traditsioonidest on vist igaüks miskit kuulnud. Kuidas kihnalsed aga Jaanipäeva veedavad õnnestus seekord oma silmaga näha ja suuga proovida. Mekkida saime Uiõ-Matu perenaise Mare panniga liha ja soolaräimi. Selgus, et kihnlased armastavad samale taldrikule tõsta nii kala kui liha.Retseptid on Kihnu kokaraamatust.

Räämed-õonad või kalaõonad

600 g suõlaräimi

10 -15 kessmist kartult

Kuõrõga kartulid panna kiemä, kieta rõhkjaks, siis panna piäle liotõt räämed, kietä viel 10 minutit ning valada vesi piält ää. Kõrva tehä panniga liha.

Panniliha või panniga liha

300 g suõlapekki
1 kessmine sjõbul

Liotõt suolapekk lõega tükkeks ning prae panni piäl mõlõmalt puõlt pruunis, siis panõ juurõ ratastõks lõegat sjõbul ning prae viel minut aega.

Kihnu sai e Saiapull

Kihnus tehakse ka tänapäeval kõikides peredes laupast, see tähendab koristatakse toad, käiakse saunas ja küpsetatakse saia või siis nagu nad ise ütlevad koristassõ uõnõda ää, käuässe saunõs ning toad ond saiaküpsetämise aisu täüs.

Sai on kuldkollane, pehme, rammus ja meenutab veidi keeksi. Isegi saare külalistel õnnestub rattaga külapoodi vurades mõnikord ahjusooja pätsi otsa komistada, mis hea külanaise küpsetamise korrast ülearu ning poodi müügile toodud. Sel hetkel, kui lõikad paksu viilaka kuldkollasest, krõbeda koorikuga pätsist, määrid peale või, mis kohe sulab ja nõrgub sööja sõrmedele, aeg peatub. Peidad otsemaid tahataskusse loosungi, millel oli suurte punaste tähtedega sirgeldatud lubadus loobuda nisujahust. Naudid ilma südametunnistuse piinadeta lihtsat ehtsat kodust maitset. Tunned iga rakuga, kuidas see armas saar on sind enda lummusesse mässinud.

Meie paaripäevase saaretuuri mahlakam osa oli Uiõ-Matu Mare külaisena maitsta Kihnu traditsioonilist sööki ja jooki ning piiluda Mare aardekirstude kaante alla. Neid erkasvärvilisi ja kütkestava neerumustriga pearätte, põllesid ja kangastel kootud körte oleks võinud imetlema jäädagi. Samuti sai selgeks, et Kihnu naiste riietumisel on omad rituaalid ning seelikutriipudel selged sõnumid kanda. Noorest neiust elukogenud naiseks sirgumise tee oma valu ja võluga saab seelikukirjadesse kootud. Esmapilgul sarnased riidetükid muutuvad kõnekaks looks. Naljalt juba pidusse sama seelikuga ei minda ja rätiku voltidel ning põlle kokkulappimise jälgedel on tähtis osa, mida kiivalt jälgitakse. Erksavärvilisi põllesid ja rätte pärandatkse põlvest põlve, külapoest neid ei leia. Kangad on merelt naasnud mehed kingiks toonud ja kõik seljariided on naiste näputöö. Kangakudumine, õmblemine ja soki- ning kindakudumine on ka tänapäeval iga perenaise igapäevaste kohustuste lõputus rivis, lisaks põllutööle ja loomapidamisele. Kuidas nad kõike seda jõuavad jääb natuke ähmaseks.

Korravalve ja kombluspolitsei ülesanded on just saare eakamate naiste kanda. Siin eraldatud maanurgas ei jää ükski tegu ega liigutus märkamata ega ka kommenteerimata. Kui sa külarahva meelejärele olla ei oska on väga kerge põlu alla sattuda. Masaka (loe mandrilt saarele asunu) elu saarel on algul ikka vaevaline, et saarerahvas sind armastama hakkaks, pead ennast aastaid tõestama. Päris omaks aga ikka ei tunnistata.

Saarel kohtab ratta või motika seljas ringi kihutavaid naisterahvaid. Seljas erksavärviline kört, mis voolib naise voolujooneliselt liivakellakujuliseks iludusteks. Need on naised kelle põsed õhetavad, suud naerda lõkerdavad ja silmad sädemeid pilluvad. Mehepojad, tõsi jäävad pisut varju või on enamasti pildilt kõrval, noh ilmselt merel. Kihnlased hoiavad kokku ja armastavad pidupäevi. Iga peo juurde kuulub laul, tants ja pillimäng. Ka siin annavad tooni naised, kes keerutavad enamasti omavahel ning laulavad heleda häälega.

 

Paljude aastate jooksul on Kihnu mehed veetnud suure osa ajast merel ja jätnud saare asjad naiste ajada. Kihnu naistest on saanud saare käsitööd, tantse, mänge ja muusikat sisaldava kultuuripärandi kaitsjad ning edasikandjad ja tulihingelised võitlejad. Kunagisest hülgeküttide ja kalurite saarest on tänaseks saanud kultuuriliselt mitmekihiline ja tugevalt matriarhaalne ühiskond.