Primavera

Primavera tähendab itaalia keeles kevadet. Seda imede aega ning hõrgu mulliveini Prosecco piirkonda ma vaatamas käisingi.
Juba kodust lahkudes oli mõnus tunne. Hea meelega jätsin määrdunud lumeräbalad maha ja lendasin kevadele hõlmade lehvides vastu. Nii hardunult pole ma ükski kevad rohelist muru ja võililli imetlenud, kui Bergamos lennukilt maha astudes. Õitsvate kirsi-, õuna- ja magnooliapuude all ahmisin kiirelt õhku, et mitte minestusse langeda. Nii ma siis esimese päeva uneledes hõljusingi, näol õnnis naeratus. Tundus, et kõik see habras ja õrn kevedrohelus on vaid unenägu. Alles käega üle muru libistades tuli meelde, et just selline kevad ju ongi.

Motta

Esimese peatuse tegime väikeses uniselt tukkuvas Cassano d’Adda külakeses Milano külje all. Peatusime suurejoonelises 13. sajandist pärit kindluses, mis oli muudetud moodsaks hotelliks ja pompmöössete ürituste korraldamise paigaks.12 aastat! kestnud renoveerimistööd, olid selle paiga muutnud muistsete aegade ja tänapäeva kohtumise monumendiks. Peab nentima, et pikkamisi ennistades oli tehtud kaunis töö. Lossi seinu katsid imelised freskod, mis kõik olid originaalid. Kogu see kenadus oli maitsekalt ja delikaatselt seotud tänapäeva tehnika- ja sisekujunduse imedega. Sellest andis aimu õhtune valgusmuusika sisehoovi sammaste vahel, sisseehitatud liftid ja hiigelsuur modernne köögiplokk. Hotell asus peaväljaku Piazza Garibaldi vahetus läheduses Adda jõe kaldal. Lõuna ja õhtusöögi vahelisel ajal, kui sinna saabusime oli linnake täiesti välja surnud, ei ainsatki hingelist. Vaid üksik vanahärra, barett kelmikalt viltu peas, tegi oma ilmselt tavapärast pealelõunast jalutuskäiku. Nii elegantne ja muhe! Mulle tundus millegipärast, et ta on kirjank ja oletasin, et kirjutada võiks ta umbes Õnnepalu stiilis:)

Siiski selgus, et ülejäänud elanikud nautisid kena kevadilma jõe ääres. Mõni julgem isegi katsus suplusega algust teha, sest ilm oli lausa suviselt soe. Võtsime meiegi esmaseks näljakustutuseks pagariärist paninid ja lasime jõeääres, selle kevade esimesel piknikul, hea maitsta. Kiire kevades maandumine tegi härdaks. Värske kevadroheus ja sillerdav jõevesi tundusid uskumatu luksusena ja hing laulis suurest kevadrõõmust.

Ehkki, kindlus oli võimas ja hotelli restoran paistis ahvatlev, oli ümbrus siiski pisut kõle õhtu veetmiseks. Läksime otsima põnevamaid elamusi kõrvallinnakesest ja restoranist Motta need ka leidsime.

Motta Ristorante Macelleria on restoran, mille juurde kuulub lihakarn, või õigemini on restoran üks osa sellest. Macelleria tähendabki itaalia keeles lihapoodi. Kohe uksest sisse astudes jäid kõigepealt silma külmikus klaasi taga rippuvad lihakehad ja hiigelsuur grillahi. Restoran ise on aga üsna peen ja väljapeetud, mitte rustikaalne, nagu selliselt karnirestoranilt ootaks. Teenindus on tähelepanelik ja sõbralik, aga enamasti suhtlesid noorsandid elavalt itaalia keeles šestilkuleerides. Mingit inglise keelset menüüd polnud muidugi olemaski, kuid pisukest tõlkimisabi siiski üks noormeestest pakkus. Inerjöör on lahendatud modernse lihtsa mööbliga ning domineerivad värvid on punane ja must. Tegu on niisiis tõsise liharestoraniga. Maitsesime ära maja signatuur roa, milleks oli püramiidi meenutav tartar. Toores veiseliha asetati sööja ette üksteise otsa lükitud klaastaldrikutel. Esimene korrus oli naturaalne, puhas, täiesti toores liha. Maitses õrn oma lihtsas alastuses. Järgmisel korrusel oli samale lihale lisatud meresoolahelbeid, ja viimasel olid liha kaaslaseks toores munakollane ja salsa verde kaste. Efektne, lihtne ja puhaste maitsete läbilõige, kus peaosas on liha maitse, mis varieerub oma kaaslaste nüanssidest tulenevalt. Ilus ja elamust pakkuv kogemus. Vaatamata sellele, et kelner lubas juba tellimust võttes eelroa kaheks jagada, oli selle kogus hiigelsuur, aga see oli alles algus. Edasi maandus minu kahvli ja noa vahele hiigelports 40 päeva laagerdunud Piemonte veiseliha, mis oli grillitud minu soovitud medium küpsusastmele vastavalt. Liha oli valmistatud ilma mingit maitseainet lisamata. Sellegi poolest maitses see ülimahlane ja suussulav ning maitset sai ise lauas varieerida endale sobivaks, kas siis soola, sinepi, marineeritud juurviljade või ürdikastmega.
Minu liharamm rauges siiski juba paari tüki järel, ehkki liha maitses väga hõrk, sain ma ka selle koguse juures aru, kuiväga ma ikka köögivilju armastan, aga isegi ükski nendest poleks sel hetkel enam mahtunud. Magustoidust rääkimata. Tassike aromaatset espressot oli ainus, mis veel aitas ja sellega ma maiustasingi. Itaalia kohv ongi nagu magustoit ja nautimiseks loodud.
Kokk ja sommeljee andsid veel lisaks etenduse kõrvallauas serveerides ja olid väga edevad poseerima ning hiljem ka oma lihakülmikut lahkelt demostreerima.
Klaasi taga lebas sama erepunane liha, millest minu steik oli lõigatud ja niimoodi null temperatuuri juures oli see liha seal juba paar kuud seisnud!!! Maitses väga hea ja ma olen tänaseni tugeva tervise juures:)

Soave, Garda, Verona

Edasi viis meie teekond Soave piirkonda. Teel lõunatasime Garda järve kaldal ja mekkisime sama järve kalakesi. Ehki kalavalik oli päris õnnestunud, kogu restoran rohkemat äramaärkimist ei vääri.
Veronaski põikasime läbi, aga Julia rõdu oli tühi, Romeo asemel kamp käratsevaid turiste. Linnaga tutvumiseks oli meil vaid põgus pooltund.
Õhtuks sättisime end Villa Quaranta pehmetele patjadele, jalutasime lilleaias, aga restorani kohta pole kahjuks kirjutada muud, kui et kenad ruumid olid. Ehkki tol õhtul oli kasutuses vaid kitsuke saal, tagasihoidlikem kogu majas. Saalis liikus, ei pigem ikka veeres ringi äge ümarate prillidega keskealine kelner, nagu mõnes vanas filmis. Tema antud etendus päästis
ka päeva.

 

Strada del Prosecco

 

Järgmisel päeval jõdusime oma reisi sihtkohta Prosecco DOCG (kõrgeim kvaliteedikatekooria) piirkonda Valdobbiadene läheduses. Majutusime alustuseks kõrgel mäeveerel taaskord vanas kindluses Gastel Brando ja heitsime kõrgelt kambrikese aknast pilgu maalilisel maastikule ja taamal laiuvatele viinapuuaedadele.
Meie käsutuses olid kolm imelist päeva ja need me veetsime enamasti strada del Prosecco kurvilisi ja mägiseid teid pidi uidates. Loomulikult saatis seda ka minu pidev maalilise ilu endasse ahmimine ja õitsvate puude juures ohkimine. Jõusime lisaks ka paari tootja juurest läbi põigata ja isegi pikemalt öömajale jääda.

Selgus, et tootjad ise reeglina viinamarju ei kasvata, vaid ostavad need kokku kohalikelt farmeriltelt. Küll, aga pakuvad nad põllupidaja tegevusele tuge ja abi, nii laborikatsetuste, kui ka sordiaretuse jms. näol.
Prosecco e peamiselt tankmeetodil valmistatud vahuvein hakkas tuntust koguma alles pärast teist maailmasõda, kui jõudis popimate Veneetsia baaride veinikaartidesse. Järgnenud aastakümne pidevalt suurenenud populaarsus tõi kaasa prosecco valmistamise mis tahes marjadest ja kus tahes maailma otsas, aga selline areng sundis itaallasi astuma jõulisi samme prosecco kvaliteedi ja renomee parandamiseks. 2009 aastal õnnestus Prosecco mari ümber nimetada Glera’ks ja Valdobbiadene-Conegliano piirkonna DOCG tärnide lisamisega ning uute kasvupiirkodade laiendamisega tõusid nii kvaliteet kui ka müüginumbrid.

Valdo

Valdo on prosecco tootjate seas keskmise suurusega, aga jõudsalt arenev tegija.Valdo on uhke oma tõusvate kasvunumbrite üle. Ekspordi maht kasvas eelmisel aastal 50%. Valdo proseccosid müüakse 30-nes riigis.
Nende vana tootmishoone ja kantiin asuvad otse prosecco “pealinna” Valdobbaiadene keskuses. Uus tootmishoone on aga kohe Cartizze viinamäe kõrval. Seal pressitakse mahl õrnpressimise meetodil marjadest välja. Vanas hoones saab mahlast hiigelmahutites vahuvein, mis edasi läheb müügiks laia maailma.

Valdo müügimehed ei tee saladust, et prosecco müügiedu põhineb soodsal hinnal. Mida paremaks ja kallimaks on prosecco tehtud, seda raskem on seda ka jälle müüa. Ikka hakatakse šampanjaga võrdlema.

Valdo kalleima ja odavaima vahuveini hinnavahe on mitmekordne. Kallimat hinnatakse siinsamas kodule lähemal ja odavam läheb paremini kaubaks kaugemal. Kõige parem ja hinnalisem prosecco tehakse Cartizze mäe ümbruses kasvanud marjadest. Seda ala on kokku ainult 106 hektarit ning juurde ei tule kusagilt. Kui mujal DOCG piirkonnas (seda on kokku 6000 hektarit) kasvanud marjadest vahuveini hinnad kohalikus poes lõpevad umbes 8€ juures, siis Cartizze marjadest joogi hinnad algavad 16€ juures.

Degustatsioon Valdo jookide alumisest otsast ülemisse oli huvitav ja õpetlik. DOC piirkonna (seda on kokku juba 23000 hektarit) marjadest jook on magusavõitu, joodav, aga iseloomutu ja robustsevõitu. Musta sildiga Valdo 10-et võiks igati šampanja asemel juua, aga ka hind oleks juba sama.

 

Villa Sandi

Villa Sandi on Prosecco piirkonna aadlik ja stiili-ikoon. Veinimaja on aristokraatliku perekonna omanduses. Nende joogid on tuntud ja hinnatud, kuid hakkavad hoopis eriliselt maitsma pärast nende valduste külastamist ja sooja külalislahkuse kogemist.Veinikoja pärl on Veneetsia-stiilis pompöössne kojale nime andnud aristokraatide endine suvepalee Villa Sandi. Aga stiilitunnetust jätkub kõikjale. Käsitsimaalitud portselanist kuni kehatoodeteni välja ja need kõik on uskumatult stiilsed ja luksuslikud.

Villa Sandi on ümbruskonna elumuutuse sümbol. Koja üks ekspordijuhtidest šarmikas ja südamlik Manuela Oregna peatab ringsõidu käigus ühtäkki auto ja näitab ühte pisikese künka tipus seisvat maja ning räägib järgmise veerandtunni jooksul oma kasvamise loo väikesest tüdrukust praegusesse ametisse. See maja kuulus tema vanaisale ja on tema sünnikodu ning siin oli tema lapsepõlves hirmus vaene kant. Koduloomad murdsid ebatasasel maastikul luid ja köögiviljapeenraid ei saanud mäekülgedele rajada. Kuni ühtäkki selgus, et prosecco viinamarjade kasvatamiseks on tingimused ideaalsed. Hektar maad maksab tänapäeval vähemalt miljon eurot, aga keegi ei müü. Enamasti ei olegi ühelgi Cartizze maaomanikul tervet hektarit. Ka endised endassetõmbunud olekuga mägikülade elanikud on tänu prosecco edule muutunud avatumaks ja tunnevad maailmaga suhtlemisest täna suuremat naudingut.

Villa Sandi paleehoone all on poolteist kilomeetrit esimese maailmasõja käigus kaevatud käike kahel erineval tasapinnal. Täna on need pilgeni täis traditsioonilisel meetodil valmistatavat ja aastakäikude kaupa pudelites fermenteeruvat vahuveini. Tahvlitelt saab lugeda kuulsate restoranide nimesid, mille varud siin valmivad. Samuti ootab terve võlvialune pudeleid uut Itaalia peaministit. Et ta ometi ametisse astuks ning saaks varusid esindusüritustega vähendama hakata.

Villa Sandil on oma väike rustikaalne ja armas külalistemaja, kohalikus talupoja-stiilis. Kuue külalistetoaga Locanda Sandi. Siin valmistatakse lihtsal viisil robustseid ja rammusaid ning imemaitsvaid kohaliike toite, mille kõrvale rüübatakse kõige peenemaid Sandi vahuveine. Ja nad sobivad omavahel imeliselt!
Restorani südameks on taaskord avatud tulekolle ja laudadel ilutsevad maalitud nõud.

Kingituseks annab Villa Sandi kaasa unikaalse kokaraamatu, milles Itaalia kõige paremate kokkade retseptid toitudest, mis mõeldud söömiseks erinevate proseccodega ja õhkõrna siidisalli – mõistagi mummulise. Õhtusöögil jõuame maitsava roa taustal armsale Manulelale ka pisut avada tillukese Eesti toidukultuuri ja jutustada valgetest öödest, mis tema meeli paeluvad. Pause on muidugi raske leida, sest toit on siin nii vastupandamatu, et suu on pidevalt täis ja häälitsus mmm on korduv. Saalitäis nautijaid muutus õhtu edenedes üsna kärarikkaks, mesilastaru meenutavaks koosluseks, kuid see oli pigem sütitav ja meeli erutav, kui häiriv.

Mõnusaid maitseid oli sel reisil küllaga ja toredaid restorane jäi me teele veelgi, kuid kes see neid purpurlillasid risotosid, polentat, vasikamaksa- ja neeru, südant ja erimaitselisi pastaroogasid ning mitut moodi tiramisusid kõiki ükshaaval jääduvustada jõuab ja kas on tarviski. Lõviosa Itaaliast maitseb ütlematagi hiilgavalt, elegantselt ja samas maalähedaselt mõnusalt.

Prosecco Primaverast (sellist nime kandis ka kevadine mulliveini pidu, kus uusi maitseid mekkida pakuti) jäid kõrvu kõlama ja meelde asjaolu, et proseccot juuakse pigem valge veini klaasist, kui kitsast flöödikujulisest pokaalist, šampanjapokaalist rääkimata. Parim klaas on tulip-tüüpi pokaal. Kõik, mis on Extra dry’st magusam, maitseb võrdlemisi magus. Vähemalt 85% joogi valmistamise marjadest peab olema Glera. Ilusa happe ja hea mineraalsusega kõrgema klassi prosecco sobib kaaslaseks pea mistahes menüü läbiva joogina.
Kevad on õidepuhkenud ja sel aastal on mul lootus kahele õiesaju, neist teine ootab veel ees, aga pungad on juba üsna suured.

Kirja pandud 29.aprill 2013