Minu Aafrika. LAV. 2.osa

Kahe ookeani vahel

Suur osa Cape Townist tehtud pilte on merevaatega. Kuidas muidu, tegemist on ju mereäärse linnaga ning kohaga, kus saavad kokku kaks ookeani. Ühe ookeani vees tunnevad ennast kõige mugavamalt pingviinid ja delfiinid. Vaatamata aastaringsele soojale temperatuurile vesi väga soojaks ei lähe. Teises ookeanis võiks temperatuuri poolest ujuda küll, kuid kõrged ja tugevad lained meelitavad pigem surfareid, kui suplejaid. Atlandi ookeani vesi on aga nii külm, et pahkluust kõrgemale ei kannata minna ja siis on varbad juba jääs. Sestap on praktiliselt iga maja juures bassein ning veemõnud ei jää nautimata.

 

 

Poolsaare tipp Cape Point on looduslikult väga ilus ja sealgi ei puudu oma veinivalmistaja. Cape Point Vineyardsi valged seguveinid on Lõuna-Aafrika ühed kõige paremad. Kohapeal olles tasub nende valdustesse kindlasti sisse põigata, sealt avanevad lummavad vaated.

Loomulikult on kliima Aafrikas priima. Ideaalne meie tusameelse talve käest plehkupanemiseks. Kes siis seda ei tea, kuid mulle oli üllatus, et see suurepärane ilm ei tähenda liigset palvust ega ammugi mitte jahedust. Isegi pidev tugev tuuli oli rohkem nautlejate teenistuses, kui vastu. Tuul hoidis kõik tüütud putukad ohutus kauguses ja kandis ookeanilt värskust juurde, kui kraadiklaasi pügalad keskpäevaks üle 35 soojakraadi ronisid. Tõsi, ookeanibriis muutis mõnelpool õhtud ka jahedamaks, kuid peale päikesloojangut ilm enamasti rahunes ja saabus sume öö.

Ikka vein, vein, vein

Iga päev vähemalt ühe veinimaja külastamine terve kuu jooksul, ilma et praktiliselt ühtegi päeva vahele jääks, tundub hullumeelne ettevõtmine. Pisut on ka, kui liikumise logistika ei ole väga läbimõeldud. Aga vaatamata suurele arvule veinimajadele, ei leia mitte ühtegi paari, mis oleksid omavahel natukenegi sarnased. Isegi siis, kui nad on praktiliselt naabrid ning ühest majast teise on maad mõnisada meetrit.

Vergelegen

Doolhof

Laibach

Ayama

 

Reynecke

Simonsig

 

Diemersdahl

Kui kodus enne reisi hakkasime Eestis esindatud veinimajade nimekirja kokku panema, siis selgus, et neid on ootamatult palju.Eesti võib isegi uhkeldada ühe kõige esinduslikuma Lõuna-Aafrika veinivalikuga kogu Euroopas. Kui kauplustest nende veinide leidmine ei pruugi alati olla kõige lihtsam, siis aitab netipood www.westcape.net.

Safari

Mõõtmatult suure elamuse saime aga safaril mööda Sambona rahvusparki tiirutades ja valge lõvi hommikusöögi rituaalist osa saades, kaelkirjakutest mööda kihutades ja elevandiperega tõtt vaadates. Kõiki neid antiloobiliike, kes seal ringi silkavad, ei saanudki ma lõplikult selgeks. Põnev oli aga mõistatada, kelle kõrvad seekord põõsast paistavad. Safariseiklus viis meid paariks päevaks lausa omaette maailma, Valge Lõvi külaliseks, millest väljatulekuks pidi ennast pisut kõrvust näpistama, et ega see ometi uni polnud.

Medali teine külg

Siiski pole päris kõik nii kaunis seal riigis, nagu esmapilgul tundub. Medalil on ka teine külg. Lõuna-Aafrikas valitseb väga suur tööpuudus, ametlikult 25%, tegelikult aga ligi 40% ringis.Vahe rikaste ja vaeste vahel on suur, suurim terves maailmas. Tööpuuduse käes vaevlevad enamasti mustanahalised. Veel 20 aastat tagasi valitses Lõuna-Aafrikas apartheid. Apartheid on rassilise eraldatuse poliitika, mis kehtis riigis 1948-1994. Kuigi apartheid on möödanik, kestab selle mõju veel tänaseni.

Pisut lähemale on kaks rassi teineteisele jõudnud. Mustanahalisi võib kohata ka veinimajade töötajate hulgas ja mitte ainult lihttöödel. Kuid vaatamata sellele, et eraldatuse poliitikat enam ei ole, paistab silma, et valdavalt mustad on ikkagi ikkagi mustadega. Elavad oma linnaosas ja sõidavad oma bussidega. Valged on valgetega, elavad oma villades ning sõidavad autodega. Ka koolis on valged valgetega ja mustad mustadega. Formaalselt on eristamine ajalugu, kuid tegelikkuses vohab edasi.

Silma jääb ka palju kunstlikke töökohti, näiteks on poodides puuvilja kaalujad ning toidupakkijad kassade juures. Üsna kummaline töökoht on näiteks parkimisabiline. Ega see parkimisel abistamine ju vajalik ei ole, saad isegi hakkama, aga ometi on neid igas parklas vähemalt üks ning tänavatel leidub palju nn isehakanud parkimisabilisi, kes kohe juurde hüppavad, kätega vehkima hakkavad ning selle eest tippi küsivad.

Agulid, mis koosnevad tihedalt üksteise otsa ehitatud kokkuklopsitud hurtsikutest, on aga sellegipoolest täis töötuid, kes maantee ääres eluga riskides pisukest elatist puuviljade müügiga teenida proovivad. Selge see, et suur tööpuudus tõukab viimases meeleheites ka võõrast vara himustama ja oma varanatukesel oleks tark pilk peal hoida. Silma jääb ka kõrgete tarade taha varjunud kodud. Iga viimane kui maja on varustatud kaamerate ja kõrge aiaga, mida turvavad veel ka tarale paigutatud traadid. Aga see kõik ei tähenda, et seal oleks ohtlikum ringi liikuda, kui kuskil mujal maailmas. Kui oma nina kahtlasse linnaossa ei topi, ei ründa sind keegi.

Mulle kasvas Lõuna -Aafrika ikka väga kõvasti südame külge kinni. Tulevikus tahan teda veel rohkem ja põhjalikumalt tundama õppida. Mis täpsemalt seal end mu südame külge kasvatas, on keeruline öelda, aga tundub, et tugevad kontrastid ja eksootika mängisid siin esimest viiulit.