See oleks olnud nagu eile, kui jasmiin õitses ja oma võrgutamisega põlvist nõrgaks võttis. Või oli see hoopis uni? Õnneks on mul pildid tõestuseks, et see siiski sündis ilmsi, ehkki kestis justkui ühe õndsa hetke. Mitte, et nendel teistel hetkedel miskit viga oleks, aga noh seda jasmiinihõngu peaks veel paremini püüdma. Äkki saaks ta mingi nipiga ka pildi peale. Jasmiinihooaja tipphetke pühitsesime Pädastes. Seal on küll iga ilmaga imeline, kuid kesksuve kaunimad hetked on eriliselt eredad. Isegi sellisel suvel, kui ilmataat oma paremat palet eriti näidata ei raatsinud.
Pädaste ei hoia end vaos vaid laotab su lauale üha uued saare köögi pärlid, mis alguse saanud pealtnäha lihtsatest asjadest, nagu merihurmur, merikapsas, nõges, varjumadar või aegluubis mööda veniv viinamäetigu. Ausalt öeldes olin ma enne lauda istumist sutsu ärev. Eks neid toredaid õhtusööke on siin majas nauditud ennegi, küll ühe ja teise peakoka taktikepi all ja vaimustus ei ole jäänud tulemata. Pealtnäha on ju Pädaste jäänud samaks ja Muhu saargi on ikka seesama ning loodetavasti püsib sellisena veel kaua. Kas on veel ülepea võimalik külalist üllatada, äkki muutub see maitsemuusika juba igavaks, võib-olla isegi tüütavaks. Kõik see adru ja merihurmuriga nikerdamine… Need kahtlused kimbutasid mind kõvasti, kui ma Pädaste pargis ringi luusisin. Ei aiamaalt ega mereäärest ei leidnud ma vähimatki väsimust ennustavat vihjet, millest kinni hakata ja ma otsisin ikka hoolega.
Majast leidisn aga kuhjaga kulumise jälgi. Oot, kas sa lugesid väsimuse? Ma mõtlen kulumise all seda, kui väga mitmed jalapaarid on kulutanud neid tugevaid põrandaludu ja sellest on tekkinud omamoodi muster, mis ajaga veel kaunimaks muutub ja lihvi lisab. Pädastes on alati nii vaikne, et mul on enamasti kahju, et seda harrast ilu nii vähesed näevad. Aga need ehedad kulumisjäljed rääkisid mulle kõneka loo, kuidas siinsetes tubades ja saalis rõõmustavad ikka ja jälle uued ja võib-olla ka samad inimesed, kes on Pädaste lummusest võlutud ja siinsetes võrgutusniitides heal meelel siplevad.
Söögisaalis selgus, et igavust tunda siin ei saa. Kesksuvine maitsemenüü oli tulvil peeni nüansse, andekat loovust ja puhast geniaalsust, jäädes sealjuures maalähedaselt lihtsaks ja tõustes peenetundeliselt maitsemaailma äärele, kust on hea ennast minestades alla kukutada.
Nii kauni etenduse taaselustamiseks pistan hämaras tehtud telefonipildid häbelikult tagataskusse ja laenan Lauri meistritoseid, et teile menüü üksikasjadest rääkida.
Leegitsev räim
Lihtsalt kurk, suitsuse meki saanud kohupiim ja leeskputk
Metskitse tartar
Võtab silmees kirjuks ja meele härdaks. Kahju on kahvliga kallale minna. Maitsva liha kaaslasteks on murulauguõied, tatar ja mädarõikalumi
Värske hernes.
Pehmes kaisus vutimuna, kodujuustu ja sidrunaloisiaga. Hõrk õrn ja habras suutäis.
Pädaste tigu
Saatjateks kevadkapsas ja karulauk. Vahva seltskond ja intrigeeriv kooslus.
Lihuniku seik
Aus liha maitse, puhas ja mitmetahuline. Nõges ja petesell hästivalitud aksessuaaridena ja rukkileib maitsete tasandaja rollis.
Kaua laagerdunud Saare juust
Kambas võilill, pohlad ja vana hea rukkileib. Mekutamist väärt kooslus.
Maasikas,rabarber ja mesiputk.
Siidine sulavus.
Röstitud kama
Geniaalne lõppakord kama algupärastest komponentidena lahtivõetult ja nende esimeses värskuses.
Pädaste on nagu hästi tuntud muusikateos, mis on ennast lemmikuks mänginud. Tead küll une pealt kõiki nüansse, kuid iga uus kord toob päevavalgele jälle mõne avastamata tahu. Seega paned heal meelel jälle vana plaadi käima ja olemine muutub imeliseks. Õnne ja jõudu ja aina uusi kulumise jälgi!
No Comments